Maailma ajalugu III

Mait Kõiv, Märt Läänemets, Linnart Mäll, Üllar Peterson. „Maailma ajalugu. III. Islamimaailm. Lõuna-, Ida- ja Sise-Aasia maad. Ameerika muistsed tsivilisatsioonid. Aafrika rahvad ja riigid.“ Tallinn, Koolibri 2016. 326 lehekülge.

Eestlaste „Maailma ajaloo“ esimest köidet lugedes imestasin, et see räägib vanaajast vaid Vahemere piirkonnas. Aga hiljem on selgunud, et kaugema maailma kohta kirjutati lihtsalt eraldi köide. Ühest ajalehest lugesin, et sari ongi kavandatud vaid kolmeköitelisena. Kuna need aga kõige uuemasse aega välja ei jõua, siis loodetavasti tuleb köiteid siiski rohkem.

Raamat „India ajalugu“ tundus tavalisest ajalooraamatust igavam. Nii see Aasia ajalooga siiski alati ei ole, sest muuhulgas Aasiast rääkiv „Maailma ajaloo“ kolmas köide oli selles sarjas ilmunutest kõige huvitavam. Eriti huvitav tundus lugemise ajal Linnart Mälli peatükk Indiast. Raamatu „India ajalugu“ autor Daniélou loetleb oma teoses võimalikult palju nimesid, aga Mäll on läinud teist teed, nimetades vaid kõige suuremaid India riike, kuna kõigist rääkimine polevat võimalik. Eesti lugejale oleks ehk veel huvitavam, kui oleks kirjutatud mõnest suurest ja mõnest väiksest kui Eestile sarnasest. Mälli kui Esindamata Rahvaste Organisatsiooni asutaja puhul oli muidu olemas huvi ka väiksemate rahvaste vastu.

Nagu Mäll nimetab suuremaid India riike, nii nimetavad erinevad autorid arhitektuurist rääkides kõige suuremaid hooneid. Kas aga kõige suurem on alati kõige parem? Sorokin nii ei arvanud, pidades hiigelsuurte hoonete ehitamist ja tohutus mahus kirjutamist laiduväärseks kolossaalsuseihaks.

Ka muus osas ei ole kaugematest maadest kirjutades otsitud Eestile sarnast. Kõiv indiaanlastest kirjutades ei keskendu nendele, kes elaksid eestlastega sarnases kliimavöötmes, vaid kõige arenenumatele. Eestlased olid aga samal ajal arengus maha jäänud.

„Maailma ajaloo“ esimene köide oli minu arvates soomlaste sama pealkirjaga teosega võrreldes liiga poliitikale keskenduv. Kolmandal köitel seda puudust ei ole, rohkem on juttu sellest, mida inimesed mõtlesid ja uskusid. Vähemalt teevad nii Peterson, Mäll ja Läänemets. Esimese ja kolmanda köite ühine autor Kõiv kirjutab ka kolmandas köites esimesele köitele sarnasemas stiilis.

Erinevalt Mällist püiab Kõiv loetleda võimalikult palju erinevaid tsivilisatsioone, kultuure või riike. Seejuures on vähem arenenud ühiskonnas riigi mõiste kasutamine vaieldav, nagu ka Kõiv ise tunnistab. Kuskilt olen varem õppinud, et Mustas Aafrikas olid küll riigid olemas, aga need suurelt osalt hävisid orjakaubanduse mõjul. Kõiv sellisest laastavast mõjust ei kirjuta ja viib Aafrika riikide ajaloo kaugemale välja. Indiaanlastest rääkides kasutab ta sünonüümidena sõnu tsivilisatsioon ja kultuur, aga Jaanson õpetas ülikoolis, et iga kultuur ei ole veel tsivilisatsioon. Kuskil olen näinud, et sünonüümideks peetakse sõnu tsivilisatsioon ja kõrgkultuur, kuid kõrgkultuurid on vaid osad kultuuridest.

Kõige pikem on Petersoni kirjutatud islami osa, mis on paigutatud köite esimesse poolde. Islam on suhteliselt hilise tekkega, seega räägitakse varasematest aastatest köites sageli taga pool kui hilisematest. Paljudes ajalooraamatutes on olnud nii, et mida hilisemasse aega jõutakse, seda pikemalt hakatakse kirjutama. Peterson räägib pikemalt aga just islami tekkest. Ta toob võrdlusi ka tänapäeva ja islamist varasema ajaga.

Peterson on oma uurimisteemast üsna vaimustuses. Ta imetleb Aasia riikide suurust, Koraani haaravat stiili ja islami arhitektuuri. Muhamedist kirjutas ka Carlyle, kes nii vaimustatud ei olnud ja ei pidanud Koraani stiili kõige paremaks, kuigi nimetas Muhamedi kangelaseks. Mulle „Maailma ajaloos“ toodud Koraani katkendid haaravalt ei mõjunud, aga ilusad tundusid osad pildid mošeedest, millel olid erinevad kuplid erinevatel kõrgustel. Ida-Aasia arhitektuur oli Lääne-Euroopa arhitektuurile selle poolest vahepeale jäävatest mošeedest sarnasem, et ka Ida-Aasias on kasutatud viilkatuseid.

Ennustasin kunagi, et kui islamiusulisi palju Euroopasse kolib, siis võib ristiusu ja islami kokkusulamisel tekkida uus religioon. „Maailma ajaloos“ näidatakse, et kokkusulamisi on toimunud varemgi. Timuri riigis sulas islam kokku mongoli traditsioonidega, Mogulite riigis püüti kokku sulatada islamit ja India religioone. Araablaste vallutuste võimalike põhjustena nimetatakse usulist vaimustust ja Araabia poolsaare ülerahvastatust. Ka praegu põgenevat islamiusulised Euroopasse nii kodusõja kui ka kliimamuutuste tõttu, mis tekitavad põuda ja nälga.