"Aadlipesa"

Ivan Turgenev. „Aadlipesa“. Tallinn, kirjastus „Eesti Raamat“. 1983. Tõlkinud Virve Krimm. 272 lehekülge.

Ülikooli esimeses vene keele tunnis pidid üliõpilased üksteist tutvustama. Minu tutvustaja lisas minult saadud informatsioonile oletusi. Ta oletas, et ma loen Turgenevi teoseid. Siiamaani ma polnud lugenud, aga nüüd ühe raamatu tõlgitava raamatu taustaks raamatukogust võtsin.

Raamatu tegevus toimub 19. sajandil Venemaal, vahepeal ka Pariisis. Suurte asulate nimed on välja kirjutatud, aga ühe maakoha nimest on toodud vaid esimene täht. Venelastel on kombeks lühendada ka eesnimesid. Nähes raamatus eestipäraselt kõlavaid eesnimesid Liisa ja Leena mõtlesin, et need on lühendid Jelizavetast ja Jelenast. Aga tagapool panin tähele, et pikemalt kirjutades kasutati vahepealse pikkusega varianti Lizaveta. Mõnda tegelast nimetatakse ka rohkem perekonnanimega.

Raamatu pealkiri viitab sellele, et vähemalt osad tegelastest on aadlikud. Talurahva muinasjuttudes on tegelaste hulgas olnud palju kuningaid. Kirjaoskaja kirjanik pole sellesse raamatusse monarhidest tegelasi pannud, vaid kirjutab väiksematest aadlikest. Klassivõitluse teoreetikute järgi peaksid aadlikud tegelema madalamate seisuste rõhumisega ja madalamad seisused nendega võitlema. Aga selle raamatu kõrgemast soost tegelastel on oma probleemid. Ühes kohas üks tegelane mõtleb, et võibolla lihtrahvas on õnnelikum, teises kohas teine tegelane arutleb, kas kärbsed on õnnelikumad kui inimesed. Lermontovi luuletusest mäletan, et ta oleks tahtnud olla stepilind, aga Turgenevi tegelane saab lõpuks aru, et kärbestel on ka oma probleemid.

Erinevate inimeste erinevatesse seisustesse kuulumine raamatus siiski probleeme tekitab. Aga seda vaid küsimuses, kas erinevast seisusest inimestel sobib omavahel abielluda. Neid peatükke lugedes mõtlesin, et laineline areng toimub ühtviisi suurte kui ka väikeste inimrühmade piires. Sorokini revolutsiooniteooria järgi kehtestatakse revolutsiooni esimeses faasis vabadusi ja teises faasis diktatuur, lõpuks revolutsioon vaibub ja minnakse revolutsioonieelse olukorra sarnasesse vahepealsesse tagasi. Abielude kohta räägitakse, et esimeses faasis saadakse omavahel väga hästi läbi, teises faasis tülitsetakse ja kolmandas faasis, kui ei ole veel lahku mindud, ei olda ei üksteisest vaimustuses ega ka ei tülitseta nagu vahepeal. Turgenevi tegelastel ei ole selline faasiline areng mitte ainult abikaasade, vaid ka isa ja poja suhetes. Kui poeg võtab madalamast seisusest naise, siis isa algul vihastab, kuid kui sünnib lapselaps, hakkavad suhted jälle paranema.

Raamatus on ka muid abiellumiste kaalumisi, nagu romaanides üldse palju. Varem ei olnud sellised romaanid eakohased, kuna olin tegelastest noorem, nüüd olen ma sellistest abiellumisest mõtlevatest tüüptegelastest juba vanem. Abielutemaatikat saab romaanidesse sisse tuua küll ka sellega, et kui tegelased on juba vanemad ja mõnda aega abielus olnud, siis nad hakkavad kaaluma teist korda abiellumist, mida tehakse ka selles raamatus.

Venemaa 19. sajandi ajaloos on õpitud, et venelased jagunesid läänlasteks ja slavofiilideks. Sellest raamatust leidsin ma nii läänluse kui ka slavofiilsuse elemente. Autor nimetab korduvalt asju, mille poolest Venemaa maailmas kõige erilisem olevat. Kahtlane on küll, kui täielik ülevaade tal muust maailmast on. Venemaa erilisusest rääkides nimetab ta nii tunnuseid, mida vist peab positiivseteks, et vene naised võivad meest rohkem armastada kui mujal, kui ka rohkem negatiivsena tunduvaid asjaolusid, et venelased võivad pikemalt vaielda kui muumaalased. Läänlaslikkusele viitab nagu see, kui tegelased vahepeal Läänes elavad, teiselt poolt juhtuvad seal nendega asjad, mis neid kurvastavad. Võiks küsida, kas läänlane on Lääne võimukandjatele või Lääne opositsioonile orienteeruja. Et 19. sajandil toimus Euroopas palju revolutsioone, siis ei olnud ühiskonnad ühtsed. Üks tegelane romaanis võtab endale konkreetseks eeskujuks Rousseau, kes oli rohkem opositsioonitegelane. Võimukandjatest austasid teda Prantsuse revolutsiooni ajal ajutiselt võimul olnud.

Romaani autor vahepeal teab tegelaste mõtteid ja vahepeal ütleb, et ei tea. Faulkner erinevalt Turgenevist teadis kõigi tegelaste mõtteid. Tekib küsimus, kuidas jutustaja osadki mõtted teada sai, kui ta ütleb, et tegelane mõtles üht, aga ütles teist. Mõtlesin, et kui kirjanik ei kirjuta romaani endast, vaid kellestki teisest, siis ta peab välja selgitama veel rohkem asju kui kriminaalromaani detektiiv. Peale selle, et ei tea teise inimese salamõtteid, ei ole ka kõigi inimestega tutvunud ja ei tea nende avalikult räägitavatki. Ajaloolise romaani autor pole kõigis aegades elanud ega ulmeromaani autor tulevikku reisinud. Lugeja jaoks on aga kirjaniku jutt must valgel kirjas.