Õnnelikkuse mõõtmine

Pullerits kirjutas "Postimehes" õnnelikkuse kultuse vastu. Pulleritsu arvates on inimene vaid elu ükskikutel hetkedel õnnelik. Minu tõlgitud autoritest arvas Carlyle, et tähtis pole olla õnnelik, vaid oma töö hästi ära teha. Aga Tepandi plaadil oleks nagu olnud laulusõnad "ole ikka ja alati õnnelik", nagu oleks pidev õnnelik olemine võimalik. Carlyle'i filosoofia on võibolla seletatav tema terviseprobleemidega. Kui tal oli kehv enesetunne, siis ta võis hakata mõtlema, mida elus peale hea enesetunde veel tähtsustada võiks. Pullerits on kirjutanud spordiblogi ja võibolla ta mõtleb osalt sportlase seisukohalt, et kui maailmarekordit ei tee, siis pole rahuloluks põhjust. Õnnelikkuse mõiste sõltub definitsioonist, aga mulle piisab heaks enesetundeks sellest, kui midagi halba ei juhtu. Suurem osa ajast on mul hea olla, ainult ühel eluaastal oli halba rohkem, ka siis ei olnud kõik asjad halvad. Alliku psühholoogia järgi on positiivsete või negatiivsete emotsioonide hulk erinevatel inimestel erinev, see sõltuvat sünnipärastest omadustest. Positiivsed ja negatiivsed emotsioonid võivad esineda ka korraga. Kui mul üks punkt natuke valutab, ei riku see rõõmu kirjutamisest.