Arheoloogist kuulaja

Hakkasin rääkima arheoloogiast ja nimetasin aastaarve. Üks arheoloog segas vahele, et arheoloogias ei ole aastaarvud tähtsad. Vastasin, et ma arheoloogia omi kõige paremini ei mäletagi, aga enda eluaja omadega on teisiti. Ma mäletan midagi kõigi oma eluaastate kohta peale esimese, võibolla teise kohta juba mäletan, nii seostan selle perioodi ajaloosündmusi oma elu sündmustega. Jutu lõpetuseks ütlesin, et kui öeldakse, et Kuu peal elavad ufod, siis seda võidakse teha tähenduses, et Kuu peal elavad mängult ufod. Arheoloog kommenteeris: "Ohhoo, see lõhnab juba teaduse järele!" ja kirjutas minu viimase lause üles. Vastasin, et teadus on teadmine. Olime Peedu kirjanike suvilas. Oli hommik ja ma polnud veel päevariideid selga pannud. Ütlesin, et lähen nüüd riidesse panema, mul on silmad kinni, sest ma ei kannata valgust. Läksin pesemisruumi ja tahtsin riided seljast võtta ning väiksesse plastmassvanni istuda, aga ei saanud, sest selle otsale istus üks väike tüdruk. Ütlesin, et seda ei tohi vaadata, kuidas mehed vannis käivad. Läksin veel järgmisse ruumi ja tahtsin minna ka sellest edasi, aga ei saanud, sest käimlast kostis hääli. Siis tuli inimene käimlast välja, kõndis maja kõrvalt mööda ja ütles mulle läbi akna, et kui ma esikusse lähen, siis ma läheks kõigepealt aknast välja ning välisuksest uuesti sisse. Olevat võimalik, et lukk on katki. Läksin siiski esikusse läbi ruumidevahelise ukse ja keerasin ukse enda järel lukku. Ma ei teadnud, kas ma selle pärast uuesti lahti ka saan. Läksin majast välja ning kõndisin teise, majast eraldi seisvasse käimlasse. Sellel olid seinad läbipaistvast traatvõrest. Istusin esialgu potile pükstega ootama, sest tänaval puude all kõndis üks naine. Kui ta oli natuke maad edasi kõndinud, kuigi veel vaateväljas, siis mõtlesin, et loodetavasti ta enam selja taha ei vaata.