"Leegitsev süda"

August Gailit. „Leegitsev süda“. Tallinn, „Eesti Raamat“ 1990. 232 lehekülge. Esimene trükk ilmus aastal 1945 Vadstenas.

Gailiti raamatutest tuntakse kõige paremini „Toomas Nipernaadit“, mille järgi on tehtud film, aga „Leegitseva südame“ saatesõna järgi on neid, kes hindavad seda raamatut kõrgemalt. Mulle meeldis see Gailiti romaan ka rohkem kui hiljuti loetud Turgenevi oma, kuigi Turgenev on suurema rahva liikmena maailmas kuulsam.

Gailiti raamat on Turgenevi omast vähem realistlik. Sarnasus on kahe romaani vahel, et Turgenevil abiellub aadlik teenijatüdrukuga ja Gailitil saab taluperemees teenijatüdrukuga lapse. Turgenevil põhjustab seisusevastane abielu pahameelt, Gailitil ei abiellutagi, vaid teenija saadetakse talust minema ja püütakse varjata, kes on lapse isa.

Sorokin pidas sellise süžeega romaani kirjutamist kriisi tunnuseks. Ta ei tahtnud teha romaanide kangelasi kurjategijatest, petistest ega vaimuhaigetest. Gailit arvab romaanile lisatud mitteilukirjanduslikus tekstis vastupidi, et väljapaistvatest inimestest ei ole õige teha nii palju rohkem juttu kui tavalistest, tegelikult olevat kõik inimesed. Gailiti tegelased ei ole kangelased, vaid ühtviisi valetajad. Vale ja nalja piir on hägune, lugeda on seda raamatut naljakas. Nalja teeb siiski autor, tegelased ise vahepeal nutavad.

Kontrastsete tegelaste poolest sarnaneb romaan Lutsu „Kevadele“. Aga kontraste on Lutsust vähem, Gailitil on ka tegelasi, kelle käitumine üksteisele sarnaneb. Vallaslaps on nii üks naistegelane kui ka omakorda tema poeg. Vallaspoeg on tavaliselt lühikese jutuga, aga inimesed, kes temaga räägivad, peavad ühtviisi pikka monoloogi, nagu kirjutaksid kirja või blogisissekannet. Isegi kui nad esitavad vallaspojale küsimusi, ei oota nad vastust, vaid esitavad ridamisi järjest uusi küsimusi. Kui vallaspoeg monoloogi peab, siis mitte kuuldavalt, vaid mõttes. Ühel korral hakkab ka tema kuuldavalt pikalt rääkima, aga siis selgub, et teda ei kuulatagi enam.

Humorist Koržetsi luulekogu lugedes tekkis seoseid karikaturist Pärna raamatuga „Tagurpidi“, Pärna raamat tuli meelde ka Gailitit lugedes. Gailiti osad naljad seisnevad selles, et keegi teeb midagi ootuspärasele vastupidist. Vaimulik tuleb matustele ja hakkab rääkima, et Jumalat pole olemas. Talle vaidleb vastu just muidu pahavõitu tegelane. Vallasema ei proovi võltsida poja põlvnemist suursugusemaks, nagu võidakse väljaspool seda raamatut teha, vaid vähem suursuguseks. Ühe tegelase arvates ootavad paradiisi pääsemist need, kes on usu kaotanud ja maisest elust enam midagi ei looda. Mõnes raamatus teevad poisid kangelastegusid tüdrukuid päästes, aga siin on tüdruk pahane, et poiss teda ei uputa.

Nüüd sai raamatu sisu kohta juba nii palju ümber jutustatud, et järgmisel raamatu lugejal ei ole enam võibolla nii huvitav kui minul. Siis on võimalus lugeda mõnda teist Gailiti raamatut ja võrrelda, kas seal on minu toodud kirjeldusele sarnasusi või erinevusi. On pahandatud kulunud süžeede üle, aga raamatute vahel sarnasuste leidmine võib ka lugemise huvitavamaks teha. Vähem huvitav on see ehk siis, kui sarnasus torkab kohe silma, aga kui selle leiab mõttepingutuse järel, siis võib olla sama huvitav nagu Newtonil õunaga vastu pead saades või Archimedesel vannist välja hüpates.

Saatesõnas öeldakse, et Gailit on kirjutanud palju raamatuid, kuid et Nõukogude ajal oli neist vähem juttu kui Tammsaarest või Vildest. Me pidime veel natuke hilisematel aastatel ka Tammsaaret rohkem lugema.

Gailiti puhul ma pole kuulnud seletust, miks ta pani raamatu pealkirjaks „Leegitsev süda“. Ise ma sellest aru ei saanud. Millise tegelase süda õigupoolest leegitses? Ei ole ühte keskset peategelast. Kui meenutuspeatükid ka tegevuse osaks lugeda, siis algab tegevus ühe tegelase sünniga ja jätkub veel pärast tema surma. Võibolla on mõeldud, et süda leegitses mitmel tegelasel, siis oleks ehk täpsem pealkiri „Leegitsevad südamed“.

Raamatus ma vastavat väljendit ei märganud. Autori stiilivõtete hulka kuulus aga, et erinevad tegelased kasutasid sõna „nagu“ ja tõid selle järel mõne võrdluse või koostasid sarnase tähendusega sõnade loetelusid, mis tuletasid meelde Carlyle’i ja Metsari raamatuid. Aga Carlyle kiitis siirust rohkem, Gailitil tuuakse vahepeal valetamise teoreetilisi õigustusi.

Gailit näib arvavat, et õige kunst sünnib rahvaga kokkupuutest. Mulle meeldib rahvast natuke kaugemal olla ja minu teostele on ette heidetud eluvõõrust. Aga raamatuid loen ma seda parema meelega. Vahepeal on olnud kõige huvitavamad ajalooraamatud, aga see romaan oli enne alustamist katkestatud ajalooteosest huvitavam.