Korduseksam

- Eksamid ja kontrolltööd tuleb uuesti teha, et vaadata, kas jätta tunnistuste hinded kehtima või muuta ära. Alustame kunstiõpetusest. Milliseid juhtnööre õpetaja neis tundides andis?

- Kas oli aine nimega kunstiõpetus? Või oli algul joonistamine? Keskkoolis oli kunstiajalugu, kus ei pidanud enam ise joonistama. Ülikoolis oli ka kunstiajalugu, kus natuke joonistasin slaididelt skeeme konspekti, kuigi seda otseselt ei nõutud.

Esimeses joonistamistunnis esimeses klassis rääkis õpetaja muinasjutu Hansust ja Gretekesest, kuigi ma pole kindel, kas ta neid nimesid kasutas. Selle järgi pidi pildi joonistama. Sellest õppis, et jutte on võimalik illustreerida. Järgmistes tundides andis õpetaja samuti teemasid, millest õppis, et etteantud teemadel on võimalik joonistada. Aga üks pinginaaber õpetas, et kõige kergem on joonistada vabal teemal. Õpetati, et reaalset objekti joonistades saab pliiatsiga selle suurust mõõta ja selle suuruse paberile kanda. Seda ma pole eriti teinud. Õpetati, et kui ühte vahendit joonistamiseks pole, siis saab kasutada teist, saavat joonistada isegi pastakaga. Võibolla selle jutu peale olengi pärast seda joonistanud pastakaga rohkem kui pliiatsiga. Õpetati, et kui värve segada, siis ei tohi kokku segada liiga palju erinevaid värve, muidu minevat need poriseks. Ühes tunnis õpetas õpetaja, et must ja valge pole värvid. Kirjutasin seda hiljem ühele inimesele edasi, aga tänu ise kirjutamisele kontrollisin entsüklopeediast üle ja selle põhjal tundus, et õpetaja eksis. On küll eristatud mustvalget ja värviteleviisorit, aga kombinatsiooni saaks teha ju ka mingist muust piiratud värvide arvust. Ükskord andis tundi üks teine inimene, kes õpetas, et kõik inimesed saavad joonistama õppida, sest kirjutada oskavad kõik. Tänu sellele tunnile hakkasin vist rohkem joonistamist harjutama ja võibolla hakkasingi seda paremini tegema, aga hiljem inimeste aju ehitusest lugedes olen jõudnud järeldusele, et kõik ühe hästi joonistada ikkagi ei saa. Käekiri on ju ka ühel ilusam või loetavam kui teisel.

- Mainisid, et õppisid ülikoolis kunstiajalugu. Vaatame, kas hilisemas vanuses ka midagi meelde jäi. Mida õpetati impressionismi kohta?

- Impressionismi õppimist alustasime keskkoolis. Sellest oli peale kunstiajaloo juttu ka kirjanduses. Tuglas olevat kirjutanud impressionistlikke novelle. Lugesin neid ja need meeldisid mulle. Impressionism oli minu õpingukaaslaste hulgas üldse populaarne. Ühes ülikooli inglise keele tunnis pidi rääkima midagi kunstist ja vähemalt kaks üliõpilast mainisid, et neile meeldib impressionism. Muid stiile nad vist ei nimetanudki. Aga kunstiajaloo õppejõud rääkis, et impressionism ei ole alati nii populaarne olnud. Impressionistlike kunstnike pildil läinud hinda alles pärast nende surma. Neid hinnatud küll kõrgemalt kui postimpressioniste nende alguses. Impressioniste vähemalt sõimatud, aga postimpressionistid olevat maha vaikitud. Õppejõud arvas, et sõimamine on parem variant. Ma arvan, et sõltub kunstniku iseloomust. Mõnel inimesel on suurem ja mõnel väiksem tähelepanu vajadus. Kui eesmärk on teose müümine, siis võib ka negatiivne arvustus sellele reklaami teha. Aga kes järgib vaesusideaali, sellele ehk ei ole läbimüük nii tähtis kui hea tuju. Et milline impressionistlik pilt välja näeb? Ükskord proovisin teha ühte impressionistlikku pilti, mis väljendus selles, et tegin sellele palju erinevat värvi täppe läbisegi. Impressionist arvavat, et inimesele on tähtis üldmulje, mis ta pildile peale vaadates saab. Ma olen vahel vaadanud pilte ka üksikute detailide kaupa, impressionistliku pildiga on seda vist raskem teha. Impressionistlikud kunstnikud maalisid vaateid, nii loodusmaastikuid kui ka linnatänavaid. Nad tegid pildiseeriaid vaatega eri kellaaegadel ühele ja samale kohale, sest eri kellaaegadel oli seal erinev valgus. Sorokini raamatus peeti impressionismi meelelise kunsti äärmuslikuks vormiks, millest kaugemale pole enam võimalik minna. Sorokin leidis, et impressionist kujutab ainult meeltega saadavat muljet, mitte sümboleid. Seda arusaama võiks vaidlustada, et impressionist lähtub koolkonna ideelistest seisukohtadest sama moodi nagu usklik pühakirja omadest.

- Mis sa arvad, mis hinne selliste vastuste eest tuleb panna?

- Kõigepealt tuleb defineerida, mis on hindamisskaala. Kui on kahepalline, et arvestatud või mittearvestatud, siis arvestuse saaksin ma ise hinnet pannes kätte. Kui võrrelda vastust nende omaga, kes on seda osa tänaseks õppinud, siis ma ei mäleta nii palju kunstnike ja piltide nimesid ega aastaarve. Aga kui hinnatakse isiklikku arvamust, siis selles osas on see võibolla ülikooli eksamitel antud vastustest parem, siis ma vist piirdusin rohkem refereerimisega, kuigi vahel lisasin ka midagi omalt poolt. Kui võrrelda nende teadmistega, kes on sama ammu koolis käinud, siis kunstnikele ja kunstiajaloolastele jääb vastus ilmselt alla, aga lähiajaloolase kohta peaks tulemus päris hea olema. Varasem kogemus ütleb, et suurem osa inimesi mäletab minust veel vähem.