EKRE-lased saates

Eile kuulasin katkendit mingi raadiojaama saatest, kus rääkisid EKRE-lased. Mõne nende mõttega olin nõus ja mõnega mitte. Nad olid mures eesti keele tuleviku pärast. Ma ei taha samuti, et eestlasi tabaks liivlaste või iirlaste saatus. Esimene samm eesti keele austamise suunas oleks inimestel muuta oma ingliskeelne konto keskkonnas linkedin eestikeelseks. See on keskkond, millega liitudes esitatakse ingliskeelseid küsimusi ja suurem osa inimesi siis vastab viisakalt samas keeles, milles küsiti. Aga kui lehekülje sisu on oma töö tutvustamine või uue otsimine, siis kelle heaks Eestis elav inimene ikkagi töötab? Ma panin vähemalt kirja eesti keeles, et tegelen ajaloo ja tõlkimisega, sest ajaloost kirjutan eesti keeles ja tõlgin eesti keelde. Eesti keelt mitte oskaval inimesel ei ole minu kirjutiste või tõlgetega nii palju peale hakata. Võibolla mõni oskab soovitada, et ma tema raamatu ka eesti keelde tõlgiksin, aga seni on soovitajad olnud peamiselt teised eestlased.

Kahtlasem tundus EKRE-laste jutt, kui nad kõike kahtlustasid. Hiljuti tuldi välja uue poliitilise algatusega, mille nimi oli vist Eesti 200, EKRE-lastele tundus, et ajakirjandus võttis selle mingi kokkuleppe alusel kiitvalt vastu. Võibolla kiideti rohkem kui EKRE-t ennast, aga need ajaleheartiklid, mida mina nägin, küll uuest algatusest eriti vaimustuses polnud.

EKRE-lased kiitsid saates, et nende partei on parem kui teised. Res Publica, rohelised ja Vabaerakond olevat olnud kõik petukaup, aga EKRE mitte. Seda põhjendati vist sellega, et EKRE populaarsus on suurem. Res Publica kohta mäletan ma küll, et see andis peaministri, mida EKRE-ga pole veel juhtunud. Võimul olekuga Res Publica populaarsus langes, aga selle järeltulija on ka praeguses valitsuskoalitsioonis. Roheliste järgi on vajadus selgelt olemas. Kui Tartus anti nii palju allkirju tselluloositehase vastu, siis võiks roheline erakond olla edukam kui ta on olnud. Mulle on peale rahvusluse tähtsad ka rohelised teemad sõltumata sellest, kas selline erakond parajasti olemas on või mitte. Häid lahendusi pole neile võibolla kellelgi, aga rohelise erakonna olemasolu aitab vähemalt probleeme teadvustada.

EKRE-lased kasutasid saates korduvalt mingit mõistet 'süvariik', mida nad on varem vist kuskil mujal juba nii palju kasutanud, et ei hakanud enam defineerima. Mulle tuletas see mõiste meelde magistritöös viidatud Umberto Eco "Vikerkaares" ilmunud artiklit, kus loetleti põlisfašismi tunnuseid ja öeldi, et üks tunnus on uuskeele rääkimine. Väljend 'süvariik' ütleb, nagu oleks riik midagi halba, aga minu arvates on hea, et meil on oma riik või vähemalt osariik.

Mõned on vist arvanud, et ma olen EKRE liige, kuigi ma pole isegi selle valija. Aga aastal 2012 levitasin informatsiooni EKRE korraldatava meeleavalduse kohta Eesti Euroopa Stabiilsusmehhanismiga liitumise vastu. See liitumine pole toonud kaasa nii suurt katastroofi nagu ma siis kartsin, aga oht ei ole vist veel möödas. Sain tol korral kolmelt inimeselt pahandada, et miks ma kirjutan ajaloo listi poliitikast. Mõnda teist poliitikaürituse reklaamimist nagu ülikooli raamatukogus peetud europarlamendi kandidaatidega kohtumise oma pole listis kritiseeritud. Võibolla lugejaid ärritas EKRE nimi rohkem kui oleks ärritanud mõne muu partei oma. Ükskord küll kritiseeriti ka seda, kui üks õppejõud saatis listi vist sotsiaaldemokraatide valimisreklaami, aga tol ajal pahandati minuga, et ma seda reklaami kriitiliselt kommenteerisin. Hiljuti oli ajakirjanduses uudis, et teadlased pidasid meelavaldust enda liiga väikse rahastamise vastu. Kas ESM-i vastane meeleavaldus polnud kaudselt samal teemal? Kui anda Eesti raha Kreekale, kas ei jää seda siis vähem ka Eesti teadlastele? Muidu EKRE stiil peade raiumise ähvardustega pole minu stiil.