Pärast konverentsi

Üks mees kõndis ühel üritusel koos oma eelmise naisega ruumi ette esinema. Ta puudutas eelmise naise selga. Eelmine naine tõstis käsi küünarnukkidest kõrgemale, lükates ennast ja mehe tahapoole. Mõnda kuulajaskonna hulgas istuvat tüdrukut ajas selline liigutus naerma, aga mehe praegune naine nuttis. Ta oli emasipelgas ja tal oli pesatäis poegi.

*
Olin käinud ühel konverentsil, kus oli olnud kolm esinejat. Enne konverentsi oli selle korraldaja küsinud, kes veel tahab ettekannet teha. Ma olin pakkunud, et ma võin teha, aga mulle polnud selle peale esinemiseks ettepanekut tehtud. Nüüd kus olin kohal käinud, olin näinud, et isegi teisi kuulata on raske, mis siis veel ise rääkimisest. Mõtlesin, et kui isegi siis, kui mind küsimuse esitamise peale ennast esinejaks pakkudes esinema ei kutsutud, siis päris omal algatusel ei lähe ma esinema kunagi. Konverentsi lõpul ei oleks ma saanud enam kõnet pidama hakata, sest aeg oli täis, aga korraldaja oleks saanud mind varem esinejate hulka valida. Istusin arvuti taga ja vaatasin ekraanilt failide nimesid. Seadsin neid ümber. Klaus magas ja mul olid tema pea kõrval raamatud lahti. Mõtlesin, et mul läheb lugemine aeglaselt, aga mul on pooleli olevad raamatud kogu aeg teadvuses. Ema oli öelnud, et hea, et ma enam nii passiivne ei ole kui aastatel 1999-2000. Mõtlesin, et ma ikka tol ajal ka tegin midagi. Olin siis kuulanud raadiost uudiseid Tšetšeenia sõja kohta. Tol ajal räägiti sel teemal palju, aga enam mitte. Põhjus võis küll olla selles, et võibolla sõda oligi lõppenud.