Mälestuste mängitamine

Eile ja üleeile kirjutasin kõige energiatnõudvamatel teemadel. Luuletuste ja mälestuste kirjutamine võib kirjutamist lõpetades kummitama hakata. Tegelikult ka ajaloorubriigis, kui kirjutada sellises stiilis, nagu enamasti viimasel kuuel aastal. Tänavu suvel möödub 20 aastat sellest, kui hakkasin võrgus avalikult kirjutama. Aastapäev on vist kuskil juunis, võib ka olla juulis. Võibolla avalikkusele nähtamatu kirja olin varem ka saatnud. Paberkirju saatsin varem kui elektroonilisi. Koolis tunni ajal olin neid vist rohkem saatnud kui postiga. Tunni ajal kirjutasime kirju väikestele paberitükikestele, aga kirjutasin neid hiljem märkmikusse ümber. Neljanda klassi tunni kirjavahetustega oli sama moodi nagu hiljem elektroonilistega, et mina tahtsin kirjavahetust veel jätkata, aga teistel oli isu otsas. Mõnele meeldivat kirju lugeda, mitte kirjutada. Aga kui maleklubis on öeldud, et raamat on prügimäekaup, siis ei ole kõigil suurt lugemisisu ka. Minuga on korduvalt pahandatud, et ma kirjutan liiga palju. Aga on kasutatud ka ilusat väljendit, et ma olen hea sulejooksuga.