Reede, juuli 06, 2018

Eestlased Gaanas

Ethel Aoude. „Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril“. Petrone Print 2014. 279 lehekülge.

See on üks tänavu kevadel endale sünnipäevakingiks ostetud raamatutest. Mõte seda raamatut osta tuli poes. Lugedes selgus, et ühega raamatu tegelastest ma olen varem kokku puutunud.

Raamatu pealkirjas on riigi nimi, kuhu mõned eestlased suunduvad, Ghana, aga ma kirjutan häälduspärasemalt Gaana.

Raamatu tegevus toimus üsna hiljutistel aastatel. Kui käisin ülikoolis, pidas Mart Laar loenguid umbes sama hiljutistest aastatest ja kommenteeris ise, et kõik ei pea seda ajalooks. Minu definitsiooni järgi võib ajalugu rääkida ükskõik mis aastatest.

Aga kahtlane on, kui usaldusväärne ajalooallikas see raamat on. Raamatu autor tunnistab ise, et ta vahetpidamata valetab. Kui ta selle vähemalt hiljem üles tunnistab, siis kõige ebaausama inimesega ehk tegemist ei ole. Aga kas ta raamatut kirjutab ausalt?

Kahtlane on näiteks see, et autor Aafrikasse jõudes kirjeldab ennast juba kohalike keelte oskajana, aga pole viiteid, millal ta neid õppis. Raamatus on toodud palju võõrkeelseid tsitaate, millest osad on joone all ära tõlgitud ja osasid ingliskeelseid mitte. Aga panin tähele, et vähemalt ühel korral oli tõlgitud ingliskeelsele tähendusele vastupidi, mis võib olla ka näpuviga.

Olen sageli mälestusi kirjutanud ja seda tehes kasutanud palju sõna „vist“. Raamatu autor seda sõna ei kasuta ja tsiteerib dialooge sõna-sõnalt, siis on ta kas loetavuse huvides oma mälu paremana näidanud või kohe samal päeval märkmeid teinud. Märkmete tegemisele raamatus siiski eriti viiteid ei ole, on kaamera kasutamisele, aga üks kaamera varastati ära.

Autor nimetab osasid oma valesid hädavaledeks, aga vahel valetab ta ka nalja pärast. Mõtlesin lugedes, kas välismaal valetamine oma kodumaa mainet ei kahjusta. Aga kui autor räägib eesti keelt ja talt küsitakse, mis keel see on, pakub ta kahte muud keelenimetust. Teises kohas ta siiski tunnistab, et on Eestist.

Kui autoril on kalduvus valetada, siis ta leidis endale töö, kus ta sai seda oskust rakendada. Ta asus tööle reklaamiagentuuris ja reklaami tegemine seisneb sageli kauba omaduste paremaks kiitmises.

Autori suhtumine Gaanasse seal oleku ajal muutub. Kuigi ta vahel kasutab hädavalesid, laskub ta raamatu esimeses pooles sageli ka kohalike elanikega vaidlustesse ja kritiseerib nende elukorraldust. Aga ta ei pääse Eestisse tagasi, sest tal pole dokumente, et autoga riigipiire ületada, lennukiga lendamist takistab aga silmahaigus. Enda kuskil elama sundimine võib mõjuda käitumisteraapiana. Kui hiljem on Eestisse kolimine juba võimalik, otsustab autor jäädagi Gaanasse, sest sealt saab ta rutem tööpakkumise.

Ülikooli esimesel kursusel lugesin, et Jannseni lehes kirjutati Aafrikast rubriigis „Sõnumeid Paganatest“. Seal käisid misjonärid, kes püüdsid ristiusku levitada. Kui nüüd loetud raamatu autor Aafrikasse läheb, teeb ta seal ateismipropagandat. Vaatasin 1970. aastate teatmeteosest, et Gaana elanikkond jagunes kristlasteks, animistideks ja islamiusulisteks. Raamatu tagumises osas autor juba paastub solidaarsusest Gaana islamiusulistega.

Raamatu esimeses pooles pole kirjutaja rahul, et Aafrikas ei järgita selliseid ohutusnõudeid nagu Euroopas – Gaanas ei kinnitata autos turvavööd ega jagata lekkiva paadiga sõites päästeveste. Kuid raamatu teises pooles samastab autor ennast Gaana elanikkonnaga rohkem. Siis ta pole rahul, et valgete riigid kasutavad Aafrikat nagu kolooniat, kuhu võib prügi hoiule viia.

Inimene võib mõelda, et tal on ühes vanuses õigus ja teises vanuses teist moodi käitudes jälle õigus. Aga raamatu autor märkab mõnesid muutusi enda juures ka ise. Kui ta õpib selgeks, et gaanalased hilinevad kokkulepitud kohta alati tunde, muutub ta ka ise hooletumaks. Esimesel kahel aastal arvab ta, et Gaanas on ainult üks täpne inimene, hiljem tööle asudes ta avastab, et neid on rohkem. Muutub ka autori suhtumine hügieeni, kaua Gaanas elaja saavat aru, et on paratamatu, et putukad maanduvad toidunõudes.

Ülikoolis olen õppinud, nagu oleks 19. sajandil Aafrika ärajagamine saanud võimalikuks tänu arstiteaduse edusammudele. Olen sellest ka hiljem internetist lugenud. Aga selle raamatu järgi pole endiselt head malaariavaktsiini. Malaaria ennetamise abinõude tarvitamine sobivat turistidele, mitte pikaajalistele elanikele, kelle puhul olevat kõrvaltoimed liig. Ei tea, kuidas sellega on, Eestis peavad ajalehed siinseid vaktsiinivastaseid rumalateks. Minu kogemus arstirohtudega on, et algul tugevad kõrvaltoimed võivad pikemal tarvitamisel täielikult kaduda.

0 vastukaja: