Ajalooline Ajakiri nr. 162

„Ajalooline Ajakiri“. Nr. 4/2017 (162).

Mari-Leen Tammela kirjutab Hans Heidemannist. Kui ma käisin algkoolis, siis oli kuskil meie kooli piirkonnas Heidemanni tänav. Nüüd sain sellest Eesti aja kommunistist natuke rohkem teada.

Enne kommunistina aktiivseks saamist sai Heidemann Eesti poolel võideldes Vabadussõja veteraniks. Hiljem kohtus süüdistati teda, nagu oleks ta juba siis tegutsenud vaenlase huvides. Muud süüdistuspunktid võttis ta omaks, aga seda mitte. Artikli autor ei võta kindlat seisukohta, kas ta peab õigeks kohtuniku või Heidemanni väiteid.

Ühel leheküljel kasutati sõna „seltsimees“, millist sõna kasutasid ka kommunistid ise. Mõtlesin, et Nõukogude aja „seltsimees“ oleks algtähenduselt rohkem „sina“, varem ja hiljem tarvitatud „härra“ aga „teie“ sarnane. Kuid Nõukogude ajal oli teietamist rohkem kui praegu. Olen näinud, kuidas maletreenerile on endised õpilased ka täiskasvanuna „teie“ öelnud, samal ajal uued nooremad õpilased „sina“.

Triin Tark kirjutab välis- ja kodueestlaste omavahelisest suhtlusest Nõukogude ajal. Teadsin, et selle jaoks oli loodud Nõukogude Eestis organisatsioon lühendatud nimega VEKSA. Aga artiklist selgub, et aetakse segi kahte organisatsiooni, VEKSA-t ja sõprusühingut, mille eesmärgid küll olidki sarnased, lisaks oli esimene algselt teise alluvuses.

Väliseestlastele propaganda tegemiseks ilmus Eestis ajaleht nimega „Kodumaa“. Seda artiklit lugedes tuli meelde nali sellest, miks ei pandud Nõukogude Liidus automargi nimeks Rodina ehk Kodumaa. Stalin oli küsinud, et mis hinnaga te kodumaad müüma hakkate. Ajalehte „Kodumaa“ siiski müüdi, see oli autost veel odavam.

Artikli autor on olnud võibolla liigselt väliseestlaste umbusu mõju all, kui ta kirjutab 1988. a. ESTO päevadest, millel viibis esmakordselt delegatsioon ka Eestist. Artikli järgi olnud selle delegatsiooni eesmärk punase propaganda tegemine. Mulle tundub, et ESTO-le minek oli siiski osa vabanemisprotsessist. Kadastik või keegi kirjutas küll ajalehes väliseestlastest natuke irooniliselt. Aga ma mäletan, nagu oleks ESTO-le kutse saanud ka minu isa, kuigi ta ise ei tahtnud minna, tema pole punapropagandaga silma paistnud.

Juhan Hellerma kirjutab teemadel, mille kohta olen ka ise natuke juba eelnevalt sõna võtnud, et kas minevik ja olevik on erinevad nähtused ja ajaloolane peaks tegelema ainult minevikuga või kuuluvad minevik, olevik ja tulevik kokku. Olen pidanud neid kokkukuuluvateks ja artikli järgi on see maailmas üldisem uuem suundumus. Ma tean siiski, et Carlyle kirjutas ka 19. sajandil raamatus „Minevik ja olevik“ pealkirjas nimetatud aegadest seostatult.

„Ajaloolise Ajakirja“ artikli järgi on vähenenud progressiusk ja see on ajaloo populaarsust suurendanud. Sellisele järeldusele tuleb kirjutaja aga välismaistele autoritele viidates. Eestis ma olen tähele pannud, et kui 1990. aastatel oli ajalugu ülikooliastujate jaoks populaarsemate erialade hulgas, siis praegu enam mitte. E. Loone rääkis õppeaastal 2000/2001 ajaloofilosoofia loengus, et see oli just Eestis nii, et ajaloolased olid ühiskonnas tähtsatel kohtadel, maailmas laiemalt olevat pilt olnud teine. Kas nüüd hakkab maailm Eestile järele jõudma?

Kurmo Konsa arutleb pärandi ja ajaloo suhetest. „Pärand“ on mingi moesõna. Konsa kirjutises on väiteid, mis kutsuvad vaidlema. Üks selline mõte oli, et pärand on alati poliitiline. Minu meelest kui eestlased andsid rahvalaule põlvest põlve edasi, siis see oli pärand ja kõik rahvalaulud ei olnud poliitilised. Hoolimata sellest, et rahvaluule ainetel kirjutatud „Kalevipoega“ on tsiteeritud Eesti iseseisvusmanifestis. Ma tsiteerin mälu järgi teist kohta: „Kaunis lugu mõlgub meeles. / Muistse põlve pärandusest / ihkan laulu ilmutada“.

Pärandi puhul pidavat olema vajalik ka soov seda vastu võtta. Kui pärandiks liigitada ka pärandamine, siis testamentides võidaks pärandada oma vara järgmisele põlvkonnale, aga nii poliitilises kui ka kultuuriajaloos on sageli eeskujuks võetud rohkem üle-eelmist põlvkonda või ajastut.

Numbri lõpus on veel üks saksakeelse raamatu arvustus, arvustaja nimi on Mihkel Mäesalu. Seda kaastööd oli millegipärast ülejäänud numbrist raskem lugeda. Varem olen tähele pannud võõrkeelseid ajalooajakirju lugedes, et kaugemast ajaloost saan halvemini aru, aga nüüd kordus sama ka eestikeelse tekstiga.

Üks mõte, mis siiski meelde jäi, et erinevad põlvkonnad võivad jätkata ühesugust poliitikat. Meelde tuli sõna geopoliitika – kui valitseja pole sama, võib olla jäänud muutumatuks geograafiline asend.