Juuksurist tagasi

Täna käisin juuksuris. Pärast nägin kodus peeglist kõrva peal verekoorikut. See oli kuivanud, aga ma pole kindel, et see juuksuris ei tekkinud. On räägitud, et juuksuris käies võib saada aidsi või hepatiiti. Aga see koorik võis olla olemas ka varem, võibolla lihtsalt ei paistnud juuste alt välja. Juuksuris vaatasin peeglist ilma prillideta, nagu oleksid lõigates tulnud välja väga hallid juuksed, aga polnud siiski päris kindel, kas see polnud valguselaik. Kodu peeglist ma nii palju halli ei näinud. Aga varem olen tähele pannud, et kodu peeglid näitavad ka erinevalt. Vannitoa peeglis on vähem halli kui esiku omas. Mul olevat väiksena olnud ka kahte värvi juuksed korraga peas. Kui ühel päeval ütlesin emale, et ma ise mäletan, et olid üleni valged, siis nüüd ta vastas, et vahepeal olid üleni valged ka. Hiljem olid kõik juuksed üsna tumedad. Kooli bioloogia tunnis räägiti, nagu oleks juuste värv geenidega määratud. Aga mul paistab olevat erinevate värvide geene. Nagu mul on blogis erinevaid rubriike. Täna tuli minu postkasti automaatselt saadetav teade, et üks inimene jäi minu asutatud listis vähemaks. Suvekuudel on neid varasematel aastatel ka vähemaks jäänud, inimestel pole võibolla suvel aega arvuti taga istuda. Aga lahkumiste statistika on näidanud, et lahkujad on olnud üliõpilased või magistrid, ühtegi doktorikraadiga lahkujat ma ei tea. See võib näidata, et lühema staažiga lugejatele on list liiga keeruline. Kahel põhikirjutajal kummalgi doktorikraadi ei ole, kuigi vanuse poolest saaks olla. Koolis õpetavad vanemad nooremaid, aga listis võib lõpuks välja tulla, et kõik lugejad on minust vanemad. Lapsena olin ma vendadest vanem, aga praegu on koju alles jäänud perekonnaliikmed minust vanemad, maleklubis olen samuti sageli kõige noorem mängija, saunas käin ka koos endast vanemate inimestega. Vanasti räägiti, et ma olen hea lapsehoidja. Seda on täiskasvanuna ka öeldud. Aga nüüd on lapsehoidmine läinud minu jaoks raskemaks, sest näen rohkem ohte. Vahel arvatakse, et kartmine tuleb rumalusest, aga mul on teadmiste kasvamisega hirme juurde tulnud. See ei tule küll ainult teadmistest. Mulle tundub ohu tõenäosus tegelikust suurem. Kui teisele inimesele võib tunduda, et õnnetuse tõenäosus on nullilähedane, siis mulle võib tunduda, et see on 49 protsenti. Kõiki asju ma siiski ei karda. Blogi kirjutamine peaks näiteks suurendama esinemisjulgust. See parandab ka sõnastamisoskust ja treenib mälu, rääkimata informatsiooni levitamisest. Informatsiooni levitamisel võib olla häid ja halbu külgi. Üks päev ähvardasin blogi tasuliseks teha, aga ma loodan, et ma ei pea seda kunagi tegema. Kui lastetusmaksu võetaks ainult palga pealt, siis võibolla ma ei peaks seda laste puudumisest hoolimata maksma. Ülevaltpoolt võib uuesti lugeda, miks mulle laste kasvatamine ei sobi. Ma olen aidanud nooremaid vendi ja vennalapsi hoida, aga mul on vahepeal vaja ka inimestest puhata. Vendade hoidmine oli kergem kui vennalaste, sest siis ma olin noorem. 9-aastaselt arvasin, et saaksin lastekodu laste lapsendamisega hakkama, aga ei arvestanud, et tervis hakkab halvenema. Rahulikus olukorras ei pruugi vahepeal ühtegi haiguse sümptomit märgata olla. Seetõttu mind võidakse hakata pidama simulandiks. Minu tõlgitud Carlyle ütles, et õnnelik ei peagi olema, vaid peab tööd tegema. Mõni töö võib mind õnnelikuks ka teha.