Gailiti novellid

August Gailit. „Kogutud novellid. I“. Kirjastus-osaühing „Kultuurikoondis“. Tallinn MCMXL. 301 lehekülge.

Gailiti kogutud novellide esimeses köites on laenatud teemasid muinasjuttudest ja Piiblist. Üks tuttav kirjanik on rääkinud, et tema ei pea seda õigeks, et raamatuid kirjutatakse raamatute põhjal, õigem olevat elu põhjal. Gailiti kohta ma pole tema arvamust kuulnud, ma olen aru saanud, et ta peab silmas uuemaid suundumusi. Tegelikult Gailit ei jäljendagi eeskujuks võetavaid teoseid, vaid annab vanadele süžeedele uue vaatenurga. See vaatenurk on küll sageli sarnane mõne tema enda teise teose vaatenurgaga.

Vanade süžeede teisendamine on nagu rahvaluule edasiarendamine. Rahvaluule puhul olevat see lubatud. Pühakirja puhul võib mõni lugeja ka pahandada, et tõsisest loost on tehtud naljatoonil lugu. Aga ka sügavalt usklikud inimesed on Piiblist uue loomingu jaoks inspiratsiooni saanud.

Shakespeare’i kogutud teostes on eraldi komöödiate ja tragöödiate köited. Shakespeare tahtis vahel kirjutada läbinisti koomilist ja vahel läbinisti traagilist teost. Gailitil on traagilisus ja koomilisus sama teose piires ühendatud. Siia sobiks omadussõna ’tragikoomiline’. Ükskord lugesin Kivirähu romaani ussisõnadest ja leidsin, et see on ülesehituselt tragöödia ning detailidelt komöödia. Samasugusel põhimõttel kirjutab ka Gailit. Üks novell libahuntidest meenutas seda Kivirähu hiljem kirjutatud romaani ka karmi metsaelu temaatika poolest. Gailiti ja Kivirähu temaatikas ühine teema on ka see, kuidas üks tegelane kuulutab välja abielu, kui ühe abiellujaks peetava meelest ei ole asi veel otsustatud.

Üks Gailiti korduv võte teoste ülesehitamisel on teema „üks paljude vastu“. Olen lugenud enne Teist maailmasõda kirjutatud Hitleri elulugu, mille pealkiri oleks tõlkes „Üks mees Euroopa vastu“. Gailit oli Hitleri kaasaegne, võibolla teda on samuti mõjutanud diktaatori ja masside vahekorra probleem.

Gailiti korduv teema on kahetsus. Aga tal kahetsevad just need inimesed, kes tavaarusaama järgi kahetsema ei peaks. Kui surnu äratatakse ellu, on ta algul rõõmus, aga varsti leiab, et parem oleks ikkagi surnud olla. Kui surmamõistetule antakse armu, leiab ta, et hukkamine oleks olnud parem. Teiselt poolt püromaanist tegelane, kellele mõistetakse vanglakaristus, ei kahetse midagi, vaid ootab vanglast vabanemist, et jälle süüdata.

Tundub, et viimase novelli kirjutamisel on Gailitit mõjutanud psühhonanalüüsi teooriad. Tegelane küll ei tea, miks ta maju süütab, aga autorile paistab olevat selge, et lapsepõlvetrauma tõttu.

Mõtlesin novelle lugedes psühholoogia ja ajaloo seostest. Gailiti loomingut on nimetatud uusromantiliseks, tema tegelaste käitumine on irratsionaalne, kuigi mitte kangelaslik nagu 19. sajandi esimese poole romantikute teostes. Tänapäeval toimuvad vaidlused, kas inimest mõjutab rohkem kasvatus või pärilikkus. Praeguse aja psühholoog Allik usub pärilikkust, sest inimese iseloom muutub elu jooksul vähe. Nii palju kui ma Gailitit lugenud olen, ei ole ka tema erinevad teosed üksteisest kõige erinevamad. Aga kui pikemaid ajaperioode vaadata, siis ühel ajal domineerib kirjandusajaloos romantism ja teisel realism, kuigi uutele autoritele on edasi antud olemasolevaid geene. See räägib kasvatusteooria kasuks. Isegi kui inimene käitub kogu elu ühte moodi, domineerib teises põlvkonnas teistsugune käitumine. Siin võib põhjuseks olla kaasasündinud vastandumisvajadus, aga tulemus sõltub ikkagi mingis mõttes ka valitsevatest oludest.

Gailiti üks stiilivõte on kasutada võrdlusi, mis esimesel hetkel pähe ei tule. Selles mõttes meenutab tema looming Uku Masingu luulet. Ainult Gailiti võrdlused on Masingu omadest naljakamad. On ka võrdlusi, millega selles novellikogus on liialdatud. Autor pole võibolla tähele pannud, kui palju kordi ta on võrrelnud inimesi huntide või koertega.

Suurem osa novelle on sellised, mille põhjal võiks Gailitit nimetada humoristiks. Aga üks oli ka selline, mis tuletas meelde Poe õudusjutte. Vastandumine võib tekkida nii kahe tegelase kui ka tegelase ja lugeja iseloomude vahel, samuti ühe ja sama tegelase kahe erineva hetke mõtete. Aga vastandumised toimuvad samal teljel, mitte ei tule mängu tegelane, kelle mõtlemine tegeleks hoopis mingi muu temaatikaga.