Iga päev tööl

Vaatasin üle tüki aja oma koduleheküljele. Mul oli meeles, et seal käivad sissemurdjad. Aga nüüd oli kirja pandud teade, et reklaame lisavad kodulehekülje pinna pakkujad. Lehitsesin selle paberajalehe läbi. Minu enda tekstidele kõigile enam ruumi ei jätkunud. Olin seal majas vennaga kahekesi, kui sinna tulid kaks meest, keda nimetati kantideks. Nad võisid peksma hakata. Hakkasime nende eest põgenema. Põgenedes tegin sikk-sakke, et jälitajatel silmist kaduda, aga nii nad võisid ainult lähemale jõuda, sest nemad jooksid otse. Jõudsin õuest ühte tuppa, kus peitsin voodi alla. Mõtlesin, et selles toas on veel inimesi, jälitajate tähelepanu läheb nendele ja voodi alla nad loodetavasti ei vaata.

*
Käisin nüüd iga päev asutuses tööl. Sinna jõudes ma kohe tööga ei alustanud, vaid olin kodust ajalehed kaasa võtnud ja lugesin neid. Seejärel tegelesin väitekirja kirjutamisega. Olin kartnud, et asutuses tööl käima hakates tunneksin ennast halvasti, aga seda ei juhtunud. Pinke oli ruumis palju. Minu taga istuv tüdruk ütles midagi kriitilist, võibolla minu kohta. Lugesin ajalooallikaid. Kohe, kui ma mingit informatsiooni leidsin, panin selle töösse kirja, kuigi võibolla oleks pidanud lõppvariandi kirjutama alles siis, kui kogu informatsioon on läbi vaadatud. Väitekirja kirjutajale öeldi, et tal on töö pealkiri kaheosaline, aga ta on kogu aeg tegelenud esimese osaga, viimane aeg on minna teise osa juurde.