Autoga kohale

Sõitsime autoga. Hakkasime kohale jõudma. Pakkusin juhile, et mul on õige suurusega münt, mida parkimisplatsil vaja läheb. Juht vaidles vastu, et siin parkimisplatsil on teist summat vaja. Läksime ühte majja. Sain teada oma uue luulekogu trükiarvu. See oli 500. Tuletasin meelde, et eelmisel oli trükiarv 200 ja ikka jäi osa eksemplare müümata. Läksin loengusse. Tristanil oli kaasas käe kujuline ese, millel oli suuremalt jaolt luu väljas, aga mõnes kohas luu peal ka liha ja nahka. Istusin Tristani kõrvale ühe laua taha. Tristan ütles, et ma istuks Kristeri kõrvale. Krister ei istunud laua taga, vaid ruumi eesseina ääres. Ütlesin, et sinna ma istuda ei taha.

*
Avasin arvutis oma alternatiivse postkasti, mida ma tavaliselt ei kasutanud. Sinna oli läinud teisest postkastist listi kaudu kirju. Mina olin kirja alla pannud initsiaalid, aga keegi oli lisanud initsiaalide taha ka minu täisnime ja selle ette lühendi Dr. Mõtlesin, et nii võivad listilugejad mõelda, et ma võltsin oma elulugu, nagu oleks mul doktorikraad. Mõtlesin listi tellijatelt küsida, millise lõpuga kirjad neile on kohale jõudnud. Keegi poleks küll arvatavasti vastanud.

Riide karedus

Üks päev vahetati minu käterätti ja enne anti katsuda, kas uus liiga kare ei ole. Katsusin, et on küll kare. Aga ütlesin, et kui märga nahka kuivatada, siis vesi teeb vast pehmemaks. Sellega oldi nõus. Pärast seda pole kuivatades iga kord karedus meeldegi tulnud. Täna küll tuli.

Rõõm kiitusest

Hakkasin lugema ajalehte. Varem olin lugenud kõik pealkirjad läbi ja siis otsustanud, milliseid artikleid lugeda. Täna mõtlesin teha teisiti, et loen kohe igalt leheküljelt ühe artikli. Juhtkirja koha peal kirjutas üks naine, kes oli saanud kiita. Nüüd oli tal sellest nii hea meel, et ta kirjutas riimproosat. Ta pidas Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressil riimidega kõne arvatavasti selleks, et teisest rahvusest saadikud kuuleksid, kui ilus eesti keel on. Mõtlesin, et räägin neile ise ka riimidega. Ainult et nad ei saa eesti keelest aru. Mul oli ajalehe tekst rõngastena ümber käe kirjutatud. Mõtlesin, et ringi ümber käe on raske lugeda, parem on kirjutada kitsama tulbana. Lugesin ajalehte köögi laua peal kõhuli lamades. Nüüd tahtis Tõnu sama laua pealt sööma hakata, talle tuli vist ruumi teha.

Hommikused kellaajad

Nägin unes hommikut kodus. Lamasin voodis ja mõtlesin, et varsti lähen vannituppa. Aga tundus, et üks vend jõuab ette. Teadsin, et vannitoas pole enam ukseriivi. Ma ei teadnud, kas sel juhul võtta vannitoas riided seljast või mitte. Ma pole kindel, kas käisin selles unenäos koolis või ülikoolis. Mulle meenus, et ma pole oma äratuskella helisema pannud, nii võin hiljaks jääda. Aga ma ei teadnud ka, mis kellaks seda helisema panna, sest mul polnud enam meeles, mis kell täpselt esimene ja teine tund või loeng algavad. Erinevatest tubadest kostis pereliikmete hääli, aga ma ei ole nõus kirja panema, mida nad rääkisid.

Oda pole ettur

1. d4 f5 2. Rf3 Rf6 3. c4 e6 4. Rc3 c5 5. e3 b6 6. g3 Ob7 7. Og2 d6 8. dc bc 9. 0-0 Oe7 10. b3 0-0 11. Ob2 Rc6 12. Rg5 Ld7 13. Lc2 h6 14. Rh3 Rb4 15. Le2 Og2 16. Kg2 Rg4 17. Vad1 Re5 18. f4 Lb7+ 19. Kg1 Rg4 20. Lg2 Lg2+ 21. Kg2 Re3 22. Kg1 Rf1 23. Kf1 Vad8 24. a3 Rc6 25. Rb5 Vd7 26. Rf2 a6 27. Rc3 Of6 28. Ke2 Rd4+ 29. Ke1 Rb3 0:1. Valge mõtles 12 ja must 9 minutit.

Trükivead

Nii minu kui ka ema arvutis esines viimasel ajal nähtus, et kirjalikus tekstis toimusid iseeneslikult muutused. Me märkasime, kuidas mõni täht või sõna muutus või oli muutunud teistsuguseks. Parandasime need kohad tagasi ja trükki jõudsid võibolla õiged tekstid. Tähe muutumine oli aeglane, see ei käinud sissemurdjatel nii kergesti. Klaus tuli ja käivitas arvutis viirusetõrje programmi, sest ise ma ei osanud käivitada. Programm tegi kindlaks, et arvutis ongi viirused. Klaus ütles, et selleks, et viirusi ei saaks, ei tohi käivitada mänge ega videosid. Ta kõrvaldas viirused arvutist, aga üks viirus oli selline, et seda kõrvaldada polnud võimalik. Ühest raamatutoimetajast oli arvatud, et tal jääb sisse rohkem vigu kui teistel. Aga nüüd hakkas tunduma, et mitte ta ise pole tähelepanematu, vaid tal on ka see viirus.

Sõltuvus möödas

Eelmine nädal kirjutasin arvutisõltuvusest. Praeguse seisuga seda enam ülearuselt ei ole. Ma pole enam rohkem kui nädal vaadanud internetti rohkem kui päevaplaani täitmiseks. See tähendab, et ma vaatan postkasti veel vaid üks kord päevas. Kui mingi otsustatud tegevus pooleli jääb, võin vaadata ka kaks, aga kolme pole enam vaadanud. Samuti ma ei vaata üle ühe korra päevas blogi loendurit. Puudust ma ajaraiskamisest enam ei tunne. Feisbuki kasutamise lõpetan võibolla üldse ära, seal näeb iga kord midagi tuju rikkuvat.

Hindelangus

Inimesed seisid esikus ja osad valmistusid korterist lahkuma. Küsiti, kui palju vennalapsi on juba sündinud, kui palju meid juba kokku on. Vastati, et meid on 55. Mulle tundus arv kahtlaselt suur. Kui osa rahvast oli lahkunud, mõtlesin edasi. Ütlesin, et meid on kuus venda ja kuus vennalast, seega kokku ainult 12. Arve ei tulnud korrutada, vaid kokku liita. Mõtlesin, et võibolla tuleks vennanaised ka juurde liita. Aga loobusin sellest, sest nende arvestus võis sassi minna.

*
Õppealajuhataja andis mulle tagasi kirjaliku töö, mille olin kirjutanud teisele õpetajale. Õppealajuhataja ütles, et mul on palju sõnu vahele jäänud. Ühe töö osa kohta oli märgitud, et 28 sõna on vahele jäänud, teiste osade arvud olid väiksemad. Kokku olin kirjutanud täis kolm lehekülge. Ütlesin, et ühe koolitunniga ei jõua rohkem. Aga mina olin kirjutanud väikses formaadis lehekülgi, teised vist samas formaadis suuri lehekülgi. See oli saksa keele töö. See oli eesti keele keskkooli proovikirjand ja selle eest olin saanud kahe. Nüüd võisin saada kahe ka keskkooli lõpukirjandi. Mõtlesin, et ma olen ennast varemgi kokku võtnud, ma võin vaadata kõigist vigadest, milles ma olen eksinud ja need selgeks õppida. Üks teine lõpueksam ähvardas ka kaks tulla ja mul võis keskkool lõpetamata jääda. Viimasel ajal mul oli mõnes kergemas aines mahajäämus ja tagasiminek tekkinud, sest olin keskendunud teiste ainete õppimisele. Kirjandi ajal oli õpetaja mõne raskema sõna kirjapildi tahvlile kirjutanud, aga mul oli nägemine halb ja ma olin need tahvlilt valesti maha kirjutanud. Oli antud mitu teemat ja ma olin lõpuks ühe välja valinud ja kirjutama hakanud. Aga olin kirjutanud meeste ja naiste vahelistest suhetest, millest ma midagi ei teadnud, nagu poleks teadnud ka teistest pakutud teemadest ja võibolla poleks teadnud ka lõpukirjandi teemadest. Võibolla olid minu arvamused tundunud liiga ropud. Sellisel teemal kirjandit ei saanud kellelegi kolmandale nõu küsimiseks ka näitama minna. Krister oli saanud ühe. Mõtlesin, et vähemalt temast sain parema hinde. Ta sai vahel häid hindeid, aga aeg-ajalt pandi talle üks, kui ta midagi ebatavalist kirjutas. Sain teada, kes olid hindamiskomisjonis. Hinde olid pannud üks kirjandusõpetaja ning kaks ajalooõpetajat. Ajalooõpetajad polnud mulle varem mitte kunagi kahte ega kolme pannud. Võibolla nüüd olid pannud sellepärast, et olin liiga palju oma ülikooli õppetulemustega kiidelnud ja nad tahtsid näidata, et varasemasse kooli tagasi minnes läheb mul halvemini. Kontrolltöö teemaks oli antud Pariisi piiramine ja nüüd olid ajalooõpetajad kirjutanud märkuse, et sisse olid piiratud sakslased, mitte prantslased, nagu mina olin arvanud. Saksa võitlejaid oli nimetatud väikesteks Hitleriteks. Nüüd sain teada, et Krister sai hoopis kolme. Ütlesin, et mina arvasin, et ühe. Krister seletas, et ta läks õpetajalt küsima, miks õpetaja talle ühe pani, millele õpetaja vastas, et pingelise olukorra tõttu, ja parandas hinde kolmeks. Võibolla oleks minu hinnet ka parandatud, aga mina õpetajat paluma ei läinud. Proovikirjandi päeval oli klassil olnud õpetajaga tüli, nähtavasti pani õpetaja sellepärast halvemaid hindeid. Ma ei teadnud enamuse hindeid. Kõndisime klassivendadega tänaval. Teised ründasid akent, mille taga olid õpetajad, ja seejärel põgenesid. Mina kõndisin rahulikus tempos edasi, kuigi põgenemata jätmise tõttu võidi nüüd mind süüdlaseks pidama hakata.

Kunagised käsikirjad

Pidime minema peole. Küsimus oli, kas läheme otse sinna või läheme enne kodust läbi. Otsustasime, et läheme otse peole. Meeldivam oleks olnud enne kodus käia.

*
Ustav rääkis, et ta on osade minu luulekogude käsikirjasid enne trükki andmist näinud. Toimetaja oli neid talle näidanud, öeldes, et näitab kehva käsikirja. Ustav ütles, et minust ei peeta lugu, sest mul pole ülikooli diplomit. Oma teada oli mul kaks ülikooli diplomit.

Pärast õppetöö pausi

Ma polnud viis aastat magistriõppega edasi tegelenud, aga nüüd tahtsin taotleda varem valminud magistritöö kaitsmist. Mõtlesin minna täna avaldust kirjutama, aga siis vaatasin, et kell on juba palju, jõuaksin õppehoonesse tööpäeva viimasel tunnil, kui minu jaoks ei pruugi enam aega olla. Seega on parem avaldust kirjutada päev hiljem. Mõtlesin, et viis aastat on edasi läinud, tolleaegsed mõtted ei olnud veel nii arenenud kui praegused, peaksin magistritööd täiustama. Hakkasin faili lõikude lõppudesse järeldusi juurde kirjutama. Et seejuures töö maht liiga suureks ei läheks, kustutasin osa muud juttu ära. Vaatasin kladet, millesse olin teinud raamatute kohta märkmeid. Eelviimasel kohal oli konspekteeritud natuke paksemat kui 100-leheküljelist raamatut Itaalia fašismi kohta. Kuigi see raamat oli üsna õhuke, oli tehtud üsna palju märkeid, et selle raamatu erinevaid kohti on magistritöös kasutatud. Viimasel kohal oli konspekteeritud ühe eesti teoloogi raamatut, mida kasutatud ei olnud. Mäletasin, et kõige taga on teistpidi lehekülgedel konspekteeritud ühte lugemissaalis loetud raamatut, aga neid lehekülgi ma millegipärast ei leidnud. Võibolla olid need kladest välja rebitud.

Putukad majas

Majas lendas ringi putukas. Putukaid oli kaks paari, kummastki paarist oli vist üks isane ja üks emane. Räägiti, et inimesed saavad pidevalt telefonikõnesid, milles midagi ei öelda, sest need putukad kõnnivad mööda telefoni klahve ja vajutavad neid jalgadega. Need putukad oli üks laps.

*
Võtsin oma sahtlist ümbriku ja vaatasin sellest fotosid. Mul oli fotoalbum täis saanud ja olin hakanud panema uuemaid fotosid albumi asemel ümbrikusse. Oli oht, et ümbrik visatakse ära, mõeldes, et ümbrikuid ei ole vaja, aga vaatamata, et selle sees on fotod.

Uut moodi tund

Särgava meenutas ühte avangu-uuendust, mida olin ühel korral näidanud. Ta oli seda vahepeal pikalt analüüsinud ja nüüd ütles, et see uuendus kaotab. Olin selle käigu välja mõelnud just sellepärast, et teoreetilise variandiga kaotasin kergemini. Sven küsis, kas ma mängin seda uuendatud varianti. Algas koolitund. See oli teaduse soovituse järgi uue meetodiga, et ühegi asjaga ei tohtinud tegeleda kauem kui viis minutit. Ka vahetunnid ei tohtinud olla pikemad, kuigi viie minutiga ei saanud ma söönuks. Tunnis pidi tegeletama nii male kui ka muude ainetega. Malepartiisid ei mängitud lõpuni, vaid iga vastasega ainult viis minutit. Kõige eest anti punkte, vastavalt sellele, kui hästi õpilane mingi ülesande sooritas. Kaks vanemat meest istusid kõrvuti ja protesteerisid, et arvust 65 aastastele ja noorematele võib 6 eest ära kustutada, nii lolli süsteemiga turniir on kuni 5 aastastele. Nad lahkusid. Uue süsteemiga tuli paremusjärjestus teine kui traditsioonilistel turniiridel, aga kõige ees oli siiski üks ka seni suhteliselt tugev mängija. Ma ei saanud ühelgi üksikul alal väga kõrget kohta, aga kuna mul oli kõrge IQ, siis kõige eest kokku tuli suhteliselt kõrge 4. koht. Tänased tulemused ei olnud veel lõplikud. Öeldi, et täna esimesel etapil võistlesime males, hiljem muudes etappides muudel aladel, tulemused liidetakse kokku. Mõtlesin, et ma ei lähe uuendustega kaasa, jään ainult male juurde ja teistel aladel ei võistle, mis sellest, et koht langeb.

Loominguline õpetaja

Meil oli uus inglise keele õpetaja. Istusime tunnis ja tuli lugeda harjutust. Harjutuse lugemisse tuli paus, sest ei osatud midagi öelda. Õpetaja oli öelnud nimeliselt, kes peab millise lause lugema, aga nüüd võtsin omaalgatuslikult sõna ja lugesin ise selle lause tõlke ette. Lugemise ajal ei saanud ma enam õpetaja käekirjast aru ja lugesin mälu järgi. Õpetaja ütles, et selle lause eest saan hinde kolm. Mina olin mõelnud, et ma loen hästi. Nüüd mõtlesin, et see õpetaja alahindab mind. Kui eelmise õpetaja käest sain kontrolltööde hindeks neli, siis selle õpetajaga hakkan arvatavasti ka kontrolltööde eest hinnet kolm saama, kuigi ei kirjuta varasemast halvemini. Õpetaja ütles, et järgmise lause peab lugema Helen. Isegi Helen ütles, et ta ei saa midagi aru. Ma ei saanud ka algul õpetaja käekirjast aru, aga kui pikalt mõtlesin, hakkasin saama. Lugesin ka selle lause tõlke ette. Lugemise ajal käekirja tähendus jälle ununes ja lugesin jälle mälu järgi. Harjutus oli paberilehtedel, õpetaja oli kirjutanud ka tahvlile. Ükski tema kirjutatud täht ei olnud samasugune ühegi teise sama tähendusega tähega. Mõtlesin, et ütlen õpetajale, et ta kirjutab liiga loomingulise käekirjaga. Öösel oli õpetaja mul külas. Olime köögis. Õpetaja ütles, et me oleme nelja silma all. See kõlas ähvardusena. Mõtlesin, et see õpetaja on nagu õudusfilmi tegelane. Ta lahkus korterist, et hiljem tagasi tulla. Keerasin ukse lukku. Natukese aja pärast kõlas uksekell. Mõtlesin, et ütlen, et täna enam sisse ei saa. Ütlen seda küsimata, kes ukse taga on, kuigi teoreetiliselt võib olla ka keegi teine. Kui ma teda sisse ei lase, suudab ta ise ukseluku katki murda. Läksin koos õpetajaga Fortuuna tänavale. Lamasime kõnniteel, kui eemalt tulid ühed poisid. Põgenesime nende eest jõkke. Mina olin pidanud õpetajale ujumist õpetama, aga üle jõe ujudes pidin mina tal jalgadest kinni hoidma ja tema pidi vedama. Õpetaja ei osanud ujudes jalgu liigutada.

Originaalitsemine

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rd4 4. a4 a6 5. Oc4 d6 6. c3 Re6 7. d4 f6 8. de fe 9. Re5 de 10. Lh5+ Ke7 11. Le5 Rf6 14. Lf5 g6 15. Le5 Ld6 16. Ld6 cd 17. Rd2 Oh6 18. g3 Rc5 19. Od5 Rd5 20. ed Rd3 21. Kd1 Rf2+ 0:1. Valge mõtles 10 ja must 9 minutit.

Praktiline seis

Ärkasin Paide tagatoas. Teises voodis magas Klaus. Tõusin voodist ja vaatasin kella. See oli 11 hommikul. Läksin voodisse tagasi. Pidime täna Tartusse tagasi sõitma ja nii kaua magades võis viimasest tänasest bussist maha jääda. Aga sel korral oli meid lubatud autoga viia. Olime üles tõusnud. Üks poiss venitas sõrmedega koera suud laiemaks. Ütlesin, et koeraga nii ei tehta. Poiss jätkas koera näo hõõrumist, ohustades tema silmi. Ja nüüd nägin, et see polegi koer, vaid inimene. Tirisin korrarikkujat juustest. Selle eest võisin kohtu alla minna. Kohtus oleksin öelnud, et teisi kasvatusmeetodeid ma ei tunne.

*
Tänases "Postimehes" avaldati maleülesande koha peal ühe ülesande asemel malelaua eri ridadel erinevaid ülesandeid, mis olid võetud partiidest, toodud olid ka nende ülesannete lahendused. Kõige all tuli seis minu hiljutisest partiist, kus ma mustasid võitsin. Siis nägin, et terve diagramm on siiski minu partii seis. Mõtlesin, et see on küll praktiliselt ilus kombinatsioon, aga ülesandena avaldamiseks võibolla mitte piisavalt matemaatiliselt täpne.

Mõtlemine sõltuvuse vastu

Eile tegin uue katse arvutisõltuvusest lahti saada. Kui ma vaatan üks kord päevas internetti, siis see on päevaplaani täitmine, aga kui ma otsustan vaadata üks kord, aga tegelikult vaatan iga tunni aja tagant, siis seda võib nimetada sõltuvuseks. Eilses sissekandes kirjutasin mõtlemise kasulikkusest. Pärast seda mõtlesin, et kui mõtlemine on nii kasulik ja huvitav, siis iga kord, kui tuleb tahtmine internetti vaadata või olen harjunud vaatama, mõtlen selle asemel viis mõtet. Nii suutsingi vähemalt üks päev vastu pidada. Nagu Jaan Tõnisson on öelnud, et alkoholile tuleb midagi asemele pakkuda. Täna ei jäänud unenäod meelde võibolla selle päevaplaani karmimaks muutmise tõttu, nagu on varemgi juhtunud. Nagu varemgi on juhtunud, jõudsin seevastu keskmisest rohkem tööga edasi. Ka varem on juhtunud, et üks või kolm päeva elan karmima päevaplaani järgi ja siis hakkan jälle aega raiskama. Võibolla nüüd läheb paremini. Arvutimängude sõltuvusest sain ühe otsustamisega lahti ja ühe blogi loenduri vaatamise sõltuvus lõppes lihtsalt sellega, et loendur lõpetas tegevuse.

Igapäevased asjad

Eile kirjutasin mõningatest elu varjukülgedest, aga täna tundub, nagu oleksin eluga enam-vähem rahul. Kõik kellaajad ei ole siiski ühe meeldivad. Tahan teha mõttetööd, aga vahepeal peab nõusid pesema ja tõlkima. Tõlkimine vahepeal meeldib, aga mõtlemine meeldib rohkem. Mõtlemine põhineb paljuski mälul ja üks mõte võib olla kahe erineva mälestuse võrdlemine. Meenutamist, mille puhul ühtegi uut seost ei teki, ei pea tingimata mõtlemiseks nimetama, võib nimetada meenutamiseks. Aga ka see võib olla huvitav tegevus, meenutamise käigus võib meenuda asju, mis esimesel hetkel ei meenu. Üks päev rääkisin, kuidas ma loetu kohta kaustikusse ja blogisse märkmeid teen. Öeldi, et need ei ole ju oma mõtted. Minu meelest on. Võrrelge raamatuga, raamatus kõiki neid asju kirjas ei ole. Mõne raamatuülevaate mõni lõik võib olla ka puhtreferatiivne, mõnes lõigus on arvustatavat raamatut refereeritud alla poole lõigust. On ka kritiseeritud, et kui kirjutangi midagi, mida raamatus kirjas ei ole, siis viitan lihtsalt teisele raamatule. Teine arvaja ütles, et kompilatsioon võib olla ka uutmoodi teos, võibolla uutmoodi kompilatsioon. Tõesti, kui ma tulen võrdluse peale, millele varem ei ole tuldud, siis see on loominguline tegevus. Uusi mõtteid tuleb mul rohkem kui ma kirja panen. Võin kirja panna ka puhta referaadi, aga ise või teistel seda üle lugedes on võimalik iga kord uusi asju mõelda. Kui kirja ei paneks, oleks mõtlemisainet vähem.

Tahtsin kirjutada rubriiki "päev", aga hakkas juba meenutama rubriiki "mõttekäik". Mõttekäikude rubriigis ei järgne küll tavaliselt teist lõiku.

Mehhaanilistel töödel see eelis on, et need ei aja nii uniseks kui mõtlemine. Päev läbi intensiivne mõtlemine võib ära väsitada. Aga kui teen seda kodus, siis on võimalus vahepeal uinakuid teha. Füüsiliste jõuharjutuste tegemine hoolitseb tervise eest ja neid soovitatakse vaimsest tööst puhkamiseks, aga jõuharjutused võivad olla mulle vaimsest tööst emotsionaalselt väsitavamad.

Eile kirjutasin oma uuemal ajal tekkinud vastumeelsusest raadiosaadete kuulamise suhtes. Tegelikult kõiki raadiosaateid see ei puuduta, ajaloosaateid olen kuulanud iga nädal suure huviga. Listis reklaamitakse ajalooteemalisi telesaateid, aga mulle meeldivad raadiosaated rohkem. Telesaate puhul peab pilk kogu aeg ekraanil olema, aga raadiosaate puhul saab kuulates kas pikali lamada või laua taga ülikooli aegset konspekteerimisoskust meelde tuletada ja edasi arendada.

Täna mul vist unenäod nii hästi meelde ei tule, et üles kirjutada. Mingeid katkeid nägin, aga need ei olnud pikad ja praegu ei mäleta neidki. Kui mõni pikem oli, siis see ununes juba enne magamise lõppu. Mittemeeldejäämine võib seletuda eile hiljem magama minemisega. Tahtsin juba magama minna, aga siis avastasin, et küüned on liiga pikad. Nende lõikamine võtab praegu rohkem aega kui lapsena.

Uus "Horisont"

"Horisondis" kirjutati, et skisofreenia puhul saab ravimitega vähendada meelepetteid, aga raskem on võidelda selliste sümptomitega nagu sotsiaalne isoleerumine. Mõtlesin, et kirjutan täna ühe blogisissekande asemel kaks, siis ma isoleerun vähem. Aga isoleerumine ei ole teatavasti ühepoolne. Saadan erakirja, aga ei saa vastust; saadan listi kirja, aga ei saa vastust; võtan telefonikõne, aga telefoni ei võeta vastu ja ei helistata tagasi; hakkan koolis klassivennaga rääkima ja käratatakse: "Ole vait!"; lähen peole ja hakkan rääkima, vastatakse: "Ma ei taha sel teemal rääkida"; annan raamatu välja, ajalehes kommenteeritakse: "Seda ei tohtinud välja anda"; teen feisbuki postituse, aga ei laigita. Mõtlesin, et isoleerumine on võibolla ka see, kui kuulan raadio asemel järjest rohkem ühtesid ja samu linte. Asja parandamiseks tegin raadio lahti ja otsustasin, et enne kinni ei keera, kui hakkan teise tuppa minema. Nii sattusin kuulama ilmateadet ja virgutusvõimlemist, mida ei olnud siiski kumbagi meeldiv kuulata. Mõtlesin, et ühed soovitavad, et harjutage neid asju, millega teil on raskusi; teised soovitavad, et tegelege sellega, mis teile kõige rohkem meeldib, seda te teete kõige paremini, kummal on õigus? Ilmselt tuleb vajaduse korral mõlemaks valmis olla. Aga ebameeldivate tegevuste mõte võiks olla ikkagi selles, et leida vahepeal võimalust ka meeldivat teha.

Lugesin "Horisondist" ka lõvidest. Nende arv olevat maailmas kõvasti vähenenud. Ei päästvat ka see, kui neid väike arv säilib, sest lähisugulastega järglaste saamine ennustab piirkonnas liigi väljasuremist. Mõnes kohas lõvide arv siiski ka suureneb. Lapsena kartsin, et võin lõviga kohtuda ja kardaksin kohtudes ilmselt ka praegu, aga liikide väljasuremist ma ikkagi ei soovi. Ühe liigi kadumine võib looduse tasakaalu rikkumise tõttu ohustada ka järgmisi.

Punane lennuk

Olin ühes majas. Läksin korrus allapoole, et vaadata, milline maja seal välja näeb. Seal nägin Paide sugulasi. Mõtlesin, et kohtan tuttavaid üle kogu Eesti. Meenutati, et ühes riigis tõusis lendu punast värvi lennuk. Vaatasin, et punane vagun lendab taevas ka praegu. Selle kohale lendas kaks sõjalennukit, justkui kavatsusega seda pommitada.

Mängu alustamine

Olin kirjutanud romaani käsikirja, milles rääkisin enda kohta liialdatult halba. Olin selle seina sisse peitnud. Nüüd tahtsin käsikirja hävitada, et keegi seda lugeda ei saaks. Võtsin ta peidukohast ära ja viskasin aknast välja. Keegi võis seal laiali lennanud lehti lugeda. Aga esialgu keegi ütlema ei tulnud, et oleks lugenud.

*
Valmistusin koos kahe omavanuse poisiga malet mängima. Enne kohendas K. Sander toole ja muid esemeid, parodeerides seda, et varasematel kordadel olin mina kohendanud. Pidime minu toast väiksesse kööki ümber kolima. Seal oli mul arvuti ees. Tahtsin arvuti eest võtta, aga ei tahtnud teiste nähes parooli sisestada. Teised hakkasid omavahel mängima, mina läksin otsima, kus ruumis saaks parooli sisestada. Kõigisse tubadesse olid saabunud külalised, kes pidasid koosolekut. Minu meelest oleks võinud pererahvale ka ruumi jääda. Läksin arvutiga vannituppa. Aga seal ei saanud ka rahulikult olla, sest keegi läks samal ajal wc-sse ja võis tahta varsti vannitoas käsi pesta.

Ühe vanad lapsed

Vaatasime maakaarti. Pandi tähele, et Taani ja selle naaberriigid, millest üks oli tundmatu, olid poolsaar Saksamaast idas asuvas meres. Öeldi, et Taani ei asu ju sellise koha peal. Seletasin, et sellel pildil on tegelikult kaks kaarti, ühel kaardil on Saksamaa ja teisel Taani. Eraldusjoont kahe kaardi vahel ei ole erinevalt teistest piltidest välja joonistatud ja erinevalt teistest piltidest ei ole ka kahe kaardi eraldusjoon sirge. Vahepeale jäävat ala ei ole kujutatud täpselt.

*
Joonistasin pilti. Mõtlesin, et jätan suurema osa lehest valgeks, siis annavad olemasolevad figuurid hea kompositsiooni. Joonistasin siiski edasi ja pinnast täitus järjest suurem osa. Mõtlesin, et täidan ikkagi kogu pinna. Uued figuurid läksid juba vanade peale. Et vanad ka alt välja paistaks, ei joonistanud ma uusi figuure selle koha peal põhjalikult välja.

*
Üks poiss tuli külla juurde. Küsisin, kas ta on 9-aastane. Ta vastas, et on. Otsisin ka teisi poisse, vaadates voodi alla. Kui olin kõik kokku saanud, küsisin neljalt poisilt, kas nad on 9-aastased. Sealhulgas sellelt, kellelt olin juba vastuse saanud. Kõik kinnitasid, et nad on. Imestasin, et nad sel juhul nii suured on. Ühel korral olid siin olnud 10-aastased tüdrukud, kes olid olnud väiksemad. Praegu hakkasid täiskasvanud asju tassima. Küsisin, mida nad tassivad. Tõusin püsti, et vaadata, kas pean tassimises osalema.

"Tuna" 1/2019

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 1/2019.

Airi Liimets ja Tiiu Ernits on analüüsinud arvutite abil aastate 1860–1914 eesti- ja saksakeelseid laulikuid. Arvuti on kokku lugenud, mitu korda mingit sõna laulutekstides esineb. Inimese jaoks on aga vast õigem tema enda subjektiivne mulje. Kõiki laule ei laulda ega kuulata võrdne arv kordi. Sama märksõna võib küll esineda, aga üks laul tundub ilusam kui teine. Kas tähtsam on see, et populaarset märksõna korratakse, või see, et mõni autor suudab luua midagi enneolematut? Kui keegi teda kordab, võidakse kordajat pidada juba autoriõiguste rikkujaks või vähemväärtuslikuks epigooniks. Inimese aju ei märka samade sõnade kordumist, mida arvuti. Arvuti võib kokku lugeda, et sõna „ja“ esineb rohkem, aga inimene märgata, et mõnda haruldast riimi esineb tervelt kaks korda.

Anu Kannike ja Jana Reidla arvustavad Vabamu nimelise muuseumi uut püsinäitust. Ilukirjandusarvustustes olen sageli tähele pannud, et hinnang raamatule antakse vaid ühe inimese seisukohalt. Kui raamat ei ole konkreetse arvustaja maitsele vastav, siis ei tohi seda üldse välja anda, et keegi teine ka seda lugeda ei saaks. Sellise lähenemise asemel saaks analüüsida, millisele sihtgrupile mingi teos sobib, selleks saab läbi viia ka sotsioloogilisi küsitlusi. „Tuna“ kaastöö autorid mõtlevad natuke laiemalt, et osa inimesi võivad küll teada seda, mis eksponaatide seletuskirjades ütlemata on jäetud, aga need, kes ei ole Nõukogude ajal elanud, teavad vähem. Kaastöös soovitatakse, et muuseum võiks ka lihtsamaid asju seletada. Selles ei ole kõik arvustajad ja üliõpilastööde juhendajad üksmeelel, mõni soovitab rohkem ja mõni vähem seletada. „Tuna“ kirjutises endas on väike vastuolu, et eespool viidatakse, et kellegi arvates ei tohi seletuskirjad olla nii pikad, et külastaja ei jõua neid läbi lugeda. Kas aga kõike peab teada saama just muuseumist? Muuseumi lähevad vast keskmiselt suurema ajaloohuviga inimesed, kellest osad on valmis muuseumist lahkumise järel edasi uurima, mida nad veel ei tea. Ja inimestele piisab ka sellest, kui nad asjadest ainult osaliselt aru saavad. Kuulatakse võõrkeelseid laule, mille iga sõna tähendust ei tea, aga kuulajale võib tähtsam olla viis. Koolis võib ühele õpilasele olla tund liiga raske ja teisele liiga kerge, mõlemal juhul võib see põhjustada kannatusi.

Juta Kivimäe kirjutab piiskop Platoni mälestuse jäädvustamisest. Sellenimeline õigeusu piiskop suri Eestis revolutsiooni perioodil märtrina punaste käe läbi. Otsisin vist eelmine aasta võrgust, et õigeusu kirikul on maailmas teisigi pühak Platone, aga üks elas Eestis. Pätsi kohta olen lugenud, et kuna ta kuulus õigeusu kirikusse, ei võetud teda Eesti Üliõpilaste Seltsi. Eesti Vabariigi ajal oli aeg edasi läinud, oli loodud uusi üliõpilaste korporatsioone ja korporandid seisid õigeusu piiskopi auks auvalves.

Ago Pajur kirjutab eesti rahvusväeosade algusaegadest. Mõni ajaloolane ütleb, et iga põlvkond peab kirjutama ajaloo uuesti, aga Pajur on arvanud nii mind juhendades kui ka selles artiklis, et mõnda teemat on juba piisavalt uuritud. Kirjutis paneb uuesti mõtlema Oktoobripöörde järel juhtunu üle. Sorokin kirjutab, et revolutsioon jõudis diktatuurifaasi ja kõigi revolutsioonide puhul muutub sel juhul kord karmimaks ja kõnereflekse hakatakse maha suruma. Ajalehed langesid tõesti järk-järgult tsensuuri ohvriks, aga Pajur kirjutab, et riigis valitses anarhia, punaväelased oma ülemuste käske ei kuulanud.

Jüri Viikberg tsiteerib ja kommenteerib 1930. a. Krimmi 9-aastase eestlase päevikut. Kommenteerijale tundub, et päevik on kirjutatud koostöös mõne täiskasvanuga, sest selles esinevat lapse kohta liiga keerulised mõtted. See ei ole kindel. Laps võib ka omaalgatuslikult kasutada täiskasvanute käest kuuldut. Maletajatele on teada, et laps võib males täiskasvanust tugevam olla. Kui päevikus on kirjutatud maatöödest, siis nendest võib maalaps teada rohkem kui linnatäiskasvanu.

Ivi Tomingas avaldab fotonurgas Vabadussõja fotosid. Fotodel on mõnel sõduril käsi puusas. Meenus, et lapsepõlves hoidsime kätt puusas konflikti olukorras, sõda on samuti konflikt. Viidati mujaltki kuuldud mõttele, et olevat parem auga surra kui orjuses elada. Minu uuritud autoritest Carlyle pidas vajalikuks valmisolekut elu ohverdada, aga Sorokin ülistas elu kui väärtust. Tõnisson oli valmis ise ideede eest surema, aga kõlbeliseks pidas vaid seda, mis on elu edendav, seega oli talle tähtis, et keegi vähemalt ellu jääks. Mõned on rääkinud valmisolekust võidelda ka viimase põlvepikkuse poisikeseni.

Pangaarve

Üks mees ütles, et tal ei olegi enam pangaarvet, tema pangaarve tehti tühjaks ja pank ei ole raha tagasi andnud. Mõtlesin, et mõni ime, kui ta oli ise öelnud, et pani oma panga parooliks PIN-koodi. Võibolla arve tühjaks tegija ei olnud seda ütlust kuulnud, vaid oli proovinud järjest kõiki pangaarveid, kas PIN-koodiga saab sisse. Mõtlesin, et võibolla polnud arve tühjakstegemine sellele mehele suur kaotus, kui tal ei olnudki arvel palju raha ja ta sai iga kuu uue palga.

Võitluslik mäng

R-L-R-V-O-K-V-O
1. d4 g6 2. Rab3 d5 3. c3 Ob5 4. Rd3 Rab6 5. Od2 Rd6 6. Oh6+ Og7 7. Og7+ Kg7 8. 0-0-0 Oa4 9. Vdf1 Ob3 10. ab a5 11. g4 La7 12. f4 a4 13. La2 Va8 14. f5 ab 15. Lb3 Rdc4 16. fg hg 17. Od5 Rd5 18. Lc4 e6 19. e4 Re3 20. Lc7 Rf1 21. Re5 La1+ 22. Kc2 Vgf8 23. Rf3 Va2 24. Lb7 Va7 25. Lb5 La4+ 26. La4 Va4 27. Vf1 Vb8 28. b4 Vc8 29. Vb1 Va3 30. Vb3 Va7 31. b5 Vb7 32. Re5 Kf6 33. c4 Ke7 34. c5 g5 35. c6 Vb6 36. Rd7 Vb5 37. Vb5 Vc6+ 38. Rc5 1:0. Valge mõtles 14 ja must 17 minutit.

Võrgudiskussioon

Istusin enne päevariiete selgapanemist arvuti taha. Avasin ühe mulle seni tundmatu võrgukeskkonna ja osalesin sealses diskussioonis. Üks naine kirjutas mulle kaheosalise vastuse, millest üks pool oli kõigile nähtav ja teine pool ainult mulle. Hakkasin algul vastama mõlemale poolele kõigile nähtavalt, aga enne teele saatmist sain vist pidama ja salajasele osale püüdsin mitte avalikult vastata. Mulle oleks küll paremini sobinud, kui naine oleks kirjutanud ühes tükis, muidu poolele avalikult vastates ei olnud kõik kõigile arusaadav. Minu jutule tuli ühelt teiselt kasutajalt uus kommentaar, et talle on varemgi tundnud, et ma olen sisemiselt vasakpoolne. Seda ütles ta selle peale, kui olin kirjutanud, et püian suhtuda kõigisse mõistvalt. Mõtlesin, et võibolla ma olen ikkagi parempoolne. Aga ma ei olnud kindel, kes ma olen, ma ei hakanud midagi vastama. Üle poole päevast oli läbi, aga ma polnud veel päevariideid selga pannud. Mulle öeldi, et ma paneks riidesse ja seejärel sööks. Söönud ma natuke juba olin.

Lemmiktegevused

Kolm kõige paremat tegevust on lugemine, kirjutamine ja mõtlemine. Samas teisi minu kirjutised ei paista eriti huvitavat. Maleturniiril on mõni inimene nõus minuga kaasa mõtlema, lootuses ise punkti saada. Võibolla peaks raamatute analüüsimise asemel rohkem maleturniirideks valmistuma, seal ei ole boikott täielik.

Vana president

Filmis näidati, kuidas isa oli Lennart Merel külas. Isa seisis püsti ja Meri istus toolil seljaga tema poole. Meri oli halvatud, saades liigutada ainult nägu ja ühte sõrme. Aga justkui rõõmust isa küllatuleku üle hakkas saama liigutada järjest paremini, liikusid juba kõik sõrmed ja seejärel sai ta ennast ka ringi pöörata, nii et oli näoga külalise poole. Hooldaja ütles, et teised halvatud löövad käega, aga Meri on kogu aeg liikumist harjutanud. Ütlesin, et filmis näidati, nagu oleks Merel isa külaskäigu tõttu halvatus üle läinud. See võis ka olla kokku monteeritud, kuidas muidu teati ette seda filmida.

Teel kaitsmisele

Istusin maleklassis. Mul oli laual karp kodust kasa võetud ajalehe partiiväljalõigetega. Trohhalev hakkas kahte paberitükki sellest rebima. Keelasin teda. Ütlesin, et tahan neid partiisid veel vaadata. Abram ütles, et ta jääb vahel kauemaks maleklassi, et ülesandeid lahendada.

*
Läksin vannituppa. Samal ajal lasti trepikojast esikusse võõrad. Hakkasin riideid vahetama, kuigi vahetamise hääl võis läbi ukse kosta. Mul oli täna magistritöö kaitsmine ja lahkusin kodust hommikusööki söömata, et kaitsmisele jõuda. Olin aastate pikkuse viivituse järel öelnud, et tahan nüüd tööd kaitsta. Juhendaja oli selleks kohe valmis olnud. Ma polnud tööd üle lugenud ega kaitsekõnet ette valmistanud. Hakkasin mõtlema kõndides, mida kaitsmisel rääkida. Mõtlesin, et räägin, et kui kedagi huvitab, kas ma fašismist kirjutades olen ise ka fašist, siis seda ma ei ole. Nimetan ennast vahel rahvuslik-roheliseks ja vahel rahvuslik-liberaalseks. Mulle tuli meelde, et rahvusluse vastaste arvates rahvuslus siiski ongi fašism. Mõtlesin rääkida, et ajaloos esinevad revolutsioonilised hetked ja mitterevolutsioonilised hetked. Revolutsioonilisel hetkel võidakse meeleavaldajate pihta tulistama hakata, aga nad ei lähe laiali. Mitterevolutsioonilisel hetkel piisab laialiminekuks juba suulisest korraldusest. Mõtlesin, et kiirustasin rahutuse tõttu liigselt, jõuan kaitsmisele kohale paar tundi enne algust ja olen kogu selle aja söömata. Raekoja platsile jõudes vaatasin hoolega tornikella ja nägin, et ma siiski eksisin, on juba kaitsmistund. Ma polnud magistritööd kaitsmisele kaasa võtnud. Minu ees kõndis üks tüdruk, kes keerutas selja taha vaadates. Mõtlesin algul, et ta vaatab mind, aga siis jõudis talle joostes järele tema sõbranna, millest järeldasin, et keerutaja oli vaadanud teda. Järele jõudnud tüdrukul olid käes lilled, võibolla pärast kaitsmise lõppu mulle kinkimiseks. Kõndisin neist mööda ja seejuures riivasin lilli. Mõtlesin, et ostan ühest hoovist auto kõrvalt toitu. Aga selgus, et mul pole rahakotti kaasas. Mõtlesin, et kaitsmine ei pruugi olla edukas, sest midagi oskan küll öelda, aga magistritöö kaitsekõne peab olema pikem kui bakalaureusetöö oma. Kui ütlen kohe alustuseks, et kõne on ettevalmistamata, siis saan võibolla edutu kaitsmise korral korduskaitsmist taotleda.

Vooru lõpp ja teise algus

Mängisin kiirmaleturniiril ühe mehega. Mul olid valged. Ründasin vastase kuningat liputiival. Vastane ütles, et mul on kell kukkunud. Vaatasin oma kellanoolt. See oli juba natuke allapoole vajunud, aga mitte veel päris kukkunud. Ütlesin, et aeg ei ole kukkunud, üks sekund on veel aega. Vastane alistus. Järgmiseks läksin kokku ühe naisega. Rääkisin talle, et mul on ainult üks kaotus, ülejäänud mängudes on paremini läinud. Naine vaidles vastu, et kaks. Nõustusin, et võibolla ma esimeses voorus ka kaotasin. Esimese vooru ajal ma polnud veel nii sisse elanud, et oleksin jälginud, kellega ja kuidas ma mängin. Naine tegi mustadega avakäigu. Ütlesin, et valge peab alustama, nüüd teen ma kaks käiku korraga. Siis tuli mulle meelde, et mul olid valged ka eelmises voorus, nüüd peaksid olema mustad. Kui ma selle vooru valesti mängin, kas siis ka kõik järgmised voorud? Sai veel nupud ära vahetada.

Kõned ja mäng

Pidasin kirjanduse maja üritusel koha pealt kõnet. Mul oli kõne valmis kirjutatud ja vihik kõnega käes, enne rääkima hakkamist oli kirjapandu meeles, aga rääkimise ajal enam täpselt mitte ja maha ma ei lugenud. Rääkisin unustamise tõttu lihtsustatult. Ühe lause keskel ärkasin, nagu oli kõnet pidades ikka juhtunud. Esitlus jätkus ja nüüd pidas kõnet järgmine inimene. Kui ta lõpetas, tõusin veel kord püsti ja küsisin, kas mul jäi üks lause pooleli. Keegi ei vastanud. Ütlesin, et rääkida on raskem kui kirjutada, seoses sellega tänan ma kõiki ettekandjaid. Tegelikult peale minu oli olnud ainult üks ettekandja ning paar küsimust. Aga asja võis võtta ka nii, et tänan muuhulgas ennast. Mul oli ülikond seljas, aga lipsu polnud ees.

*
Mängisin Klausiga malet. Malelaual olid ainult valged ruudud, nende servad olid ebakindla käega joonistatud, mistõttu ruutude servad olid ebaühtlased. Mõtlesin, et selles seisus oleks tugev lipukäik. Oli veel valida, mis suunas lipuga käia. Sai käia ühes suunas, aga minna ka teises suunas nurka, kust oleks olnud vastasnurgas olevale vastase kuningale tuli. Tuld oleks võibolla olnud viisakas öelda, aga võis ka ütlemata jätta. Kui poleks öelnud, poleks Klaus arvatavasti sellisel malelaual tuld märganud, oleks teinud valekäigu ja oleks saanud kaotuse. Vaatasin, et sealt nurgast siiski pole vastase kuningale tuld, sest laud pole ruudu kujuline, vaid piklikum. Käisin siiski teises suunas. Mõtlesin, et ründan küll, aga võibolla on mu enda kuningas ohus. Üks Klausi nupp oli pappkarp ja ta oli karpi minu samal ruudul paikneva nupu sisse pannud.

Raamatud keset õue

Olime teel Venemaale. Pakkisime bussileminekuks asju ja hakkasime bussist maha jääma. Aga saime minna teise bussiga. Panin taskusse palju raha. See võidi sealt ära varastada. Koolis oli varastatud. Olin siis öelnud, et võibolla mul oligi raha vähem kui ma mäletasin. Venemaal tegime tegevusplaane. Pidime võitlema ja põgenema. Aga saime varsti jälle välja ilmuda, sest oli loota, et meid ei tunta enam ära.

*
Istusin isa toas arvuti taga ja kirjutasin kirja. Minu kõrvale istus Medijainen, kellele ma olin kirjutamas. Panin sõnad kahte veergu ja eristasin veerud lausete keskel mõttekriipsudega. Saatsin kirja teele. Ütlesin Medijainenile, et kirjutasin teiste hulgas talle. Ma saadan kirju võimalikult paljudele, siis on suurem lootus, et vähemalt keegi vastab. Rääkisin, et Oudekki oli lapsepõlves minu naaber. Sõitsime koos tõukeratastega ja tegime muud seesugust. Hiljem puutusime harvem kokku, sest elasime erinevates kohtades.

*
Olime kirjanike suvila õuel. Keset õue oleval laual olid raamatuvirnad ja tõstsin ka raamaturiiulis raamatuid ümber. Valmistusime Tartusse sõitma. Vihma hakkas sadama. Selle peale ma polnud varem tulnud. Kui oleksime juba linnas olnud, oleksid raamatud märjaks saanud. Nüüd hakkasin tassima raamatuid suurema maja verandale. Õuele saabus Taimo. Ta ütles, et poisid on tema auto lukku pannud. Ma ei teadnud, kuidas probleemi lahendada, aga lootsin, et Taimo oskab. Taimo ütles, et võimalik on autol ratas alt võtta. Ta võttiski osavate liigutustega ratta alt ja sellega oli probleem lahendatud.

*
Läksin üle autotee kaubamaja juures, kus sõitsid suured masinad. Venemaa vallutas jälle Eesti. Me ei alustanud tulevahetust, sest olime vähemuses. Aga kõndisin ringi venelastest koosnevas uues Eesti parlamendis ja kutsusin mõnda saadikut korrale.

Laste kasvamine

Olin kooperatiivi hoovis. Seal elas üks vennapoeg, kes oli välja mängima tulnud. Läksime minu hoovi. Ütlesin vennapojale, et ta jättis mänguasja maha. Ta vastas, et ei, ta ei võtnudki seda täna õue kaasa. Üleeile oli veel võtnud. Kui täna ei võtnud, siis ta hakkas suureks saama. Olin oma kodus. Üks 10-aastane tüdruk tahtis, et ma ta sülle võtaks. Nii suur tüdruk oli sülle võtmiseks peaaegu liiga vana.

*
Olin näitusemaja eesruumis, kust hargnesid uksed erinevatesse näituseruumidesse. Välisuksest sisenes näitusevaatajate rühm. Nad vaatasid ringi ja naersid. Eesruumis oli seina ääres trükiseid. Muuseumitöötaja ütles, et neid võib endale võtta. Ta täpsustas, et ainult laua peal olevaid brošüüre, mitte riiulis olevaid raamatuid.

Sisse löömine

V-R-R-K-V-O-O-L
1. e4 e5 2. Rd3 Rc6 3. f4 ef 4. Rf4 g5 5. Rd3 Og7 6. Rc3 Rd6 7. g3 h6 8. 0-0-0 Oh7 9. Og2 0-0-0 10. Oc5 Rc4 11. Vf1 d6 12. Of2 R6e5 13. Re5 Re5 14. d4 Rg4 15. Og1 Og6 16. h3 Rf6 17. e5 de 18. Ob7+ Kb8 19. de Ve5 20. Oa8 Oe4 21. Re4 Re4 22. Oe4 Ve4 23. Vd8+ Ld8 24. Le4 Lh8 25. Ve1 Ob2+ 26. Kb1 Lc3 27. Le8+ 1:0. Valge mõtles 21 ja must 16 minutit.

Riidehoiu kord

Olin värskelt ühte ülikooli astunud. Lõppes esimene loeng. Läksime riidehoiust riideid võtma. Kõndisin kiirel sammul riidehoidu suundujate rivi esimeseks. Mõni võibolla ei pidanud tüdrukutest eespool sisenemist viisakaks. Riidehoid oli nööriga lukustatud. Püüdsin nööri lahti harutada. Kohale saabus riidehoiu valvur. Selgus, et oleks pidanud tema ruumist võtit küsimas käima. Selle kohta, et ma olin püüdnud ise nööri lahti harutada, ütles ta, et nüüd tuleb kaaluda minu ülikoolist välja viskamist. Kui ta läinud oli, siis istusin seina ääres ja mõtlesin, et ehk mind ikkagi ei visata välja, loodetavasti ei ole kõik ülikooli töötajad minu väljaviskamise poolt. Ma polnud kavatsenud midagi halba teha.

Maakoht

Kõndisin koos Hennuga läbi Peedu. Kui läksime üle tammi, olime jalgupidi vees. Jõudsime meie suvilasse. Sellel oli hulk tube ja kõigis tubades olid raamaturiiulid. Olin otsustanud, millised raamatud me riiulites säilitame. Aga ema oli otsust muutnud, sest muude asjade jaoks oli ka ruumi vaja.

Vene vanasõna tõlge

Pole vaja sadat rubla,
hangi sada sõpra juba.

Pole vaja sadat senti,
sada olgu sul agenti.

Pole vaja sadat krooni,
valijaskond annab trooni.

Takistatud ähvardused

Mängisin pika mõtlemisajaga maleturniiri esimest vooru. Vastaseks oli sellistes eluaastates mees, milles mängijad on tugevad. Ta jäi ühte käiku väga kaua mõtlema. Vaatasin, et tal on tõesti kuningas nõrgestatud, kui ma paneksin vankri ja lipu mõlemad h-liinile, siis oleks vastasele matiähvardus. Aga seda takistab see, et mul jääb oma kuningas esialgu h-liinile panemise teele ette. Käisin lipu hoopis odaga samale diagonaalile liputiival, see diagonaal sihtis ka vastase kuninga suunas, aga jällegi jäi üks nupp teele ette. Vastane alistus. Ma ei saanud aru, miks. Ta nähtavasti ülehindas mind ja arvas, et ma tean, kuidas ma saan võita. Võis ka olla, et ta lihtsalt ei tahtnud kauem mängida.

*
Kirjas oli kaks nime. Seletasin, et need on perekonnanimed, mitte eesnimed. Ka kolmas nimi, mida kirjas ei ole, on perekonnanimi. Lapsed räägivad rohkem perekonnanimedega.

Hea portfell

Mulle meeldib mu tänavu saadud nahkportfell. Ainult ei ole veel teada, kui vihmakindel ta on, sest suure vihmaga ma pole temaga väljas käinud. Aga meeldib, et erinevalt eelmisest kotist saab selle püsti seisma panna, ilma et ta peaks millegi najale toetama. Selline portfell kutsub endaga raamatukogus käima. Muidu raamatuid saab kodus ka lugeda, aga kodus pole põhjust minna raamaturiiuli juurde portfell käes. Ja kui minnagi, siis sellist kiirust toas ikka ei saavuta nagu tänaval kõndides.

Tagasivaade vihmasel hommikul

Ülikooli raamatukogus on alanud suvevaheaeg. Pühapäev veel käisin seal. Lugesin saksakeelset paberentsüklopeediat. Olin sellest entsüklopeediast varem juba listis kirjutanud. Võibolla minu kirja peale oli keegi teine seda samuti lehitsemas käinud ja kolm köidet tagurpidi ja vales järjekorras riiulisse tagasi pannud. Mina seda ei teinud, vaid keerasin need köited õietpidi. Võibolla keegi mõtles, et kui ta paneb läbivaadatud köited riiulisse tagurpidi, siis tal ei lähe segi, millised köited on juba läbi vaadatud. Viimati lugesin sellest entsüklopeediast 1980. aastate lõpu Ida-Euroopa Rahumeelsest revolutsioonist. See artikkel oli pikem kui teiste revolutsioonide kohta loetud, aga artikkel Prantsusmaa oli veel palju pikem. Prantsuse revolutsioonist kirjutati nii eraldi artiklis kui ka Prantsusmaa artiklis. Viimases oli see pandud samasse peatükki Napoleoni ajaga. Järgmisi revolutsioone peatükkide pealkirjades ei nimetatud, need olid lühemaajalised.

Esimesse tundi jõudmine

Kõndisin kooli poole. Mul oli viimasel ajal kõndides stabiilse tempo hoidmisega raskusi, tempotunnetus ei olnud korras, mistõttu võisin kooli hiljaks jääda. Jõudsin kooli riidehoidu, kus kohtasin kahte klassivenda ja Helenit. Klassivennad ütlesid, et ma ütleks Helenile tere. Ütlesin. Kommenteeriti, et ütlesingi. Varem mul polnud see kombeks olnud. Kõndisime trepist fuajeesse. Seal valvasid laua taga direktor ja veel üks inimene. Nad küsisid meilt hilinemise tõttu päevikut, millesse märkus teha. Direktor ütles, et kooli lõpp läheneb, nüüd läheb kord karmimaks, tänase hilinemise eest saame selle aine lõputunnistuse hindeks, millesse me hiljaks jääme, kolm pluss. Mul oleks muidu joonistamine viis tulnud. Teised andsid oma päeviku, aga mina mitte, kõndisin edasi päevikut andmata. Muidu mul oleks olnud valida, kas anda päevik või märkmik, kuigi märkmik ei olnud direktorile vastuvõetav. Tagasi mind ei kutsutud. Jõudsin joonistamisklassi. Joonistamisõpetajale ei olnud hilinemine tähtis ja ta ei käskinud päevikut oma laua peale panna, kuigi mõned päevikud seal olid. Valisime istekohti. Mõtlesin, kas istuda Kristeri kõrvale või päris tema kõrvale mitte, ühe tühja tooli võib vahele jätta. Tunni ajal arutasin Arieliga raamatu "Kolm musketäri" sisu. Meil oli sellest erinev ettekujutus. Nimetasin, millised raamatud selles sarjas veel on ilmunud ja mitu aastakümmet need kokku kestavad. Ariel pakkus algul vale vastust. Järgmisel päeval tulin jälle joonistamistundi. Õpetaja ütles, et tal on väga halb mälu, paludes, et õpilased talle ühe asja meelde tuletaksid.

"Pikk teekond. Autobiograafiline romaan"

Питирим Сорокин. „Долгий путь. Автобиографический роман“. Tõlgitud inglise keelest. Sõktõvkar 1991. Originaal 1963. Vene keelde tõlkinud P.P. Krotova ja A.V. Lipski. 304 lehekülge.

Raamatukogus oli sellest raamatust ainult tõlge, aga see võibki olla originaalist väärtuslikum, sest on lisatud kommentaare Venemaa arhiivimaterjalide põhjal, mis ei olnud autorile raamatut kirjutades kättesaadavad, kommentaarides on parandatud autori faktivigu ja tehtud muid täiendusi.

Raamatu alapealkirjas nimetatakse seda romaaniks, aga raamatut võib nimetada ka mälestusteraamatuks. Väljamõeldud isikuid, nimesid ega sündmusi raamatus ei ole, on vaid mõningad ebatäpsused.

Autor kirjutab, et esimene asi, mida ta mäletab, on tema ema surm. Ema elusana ta ei mäleta. Emakeelt komi keelt ta oskas, aga hilisemas elus ei saanud ta seda enam aastakümneid praktiseerida. Komimaal laiunud tohutud metsad. Autor ei olnud rahul, et hiljem metsadesse tsivilisatsioon tungis. Komidel olnud tema lapsepõlves arenenud rahvakultuur, nad oskasid nii komi kui ka vene keelt. Varasemaid Sorokini raamtuid lugedes olen tähele pannud, et tal on annet eriti suurte üldistuste tegemiseks. Nii ütleb ta ka siin, et kui ta kuulis esimest korda Euroopa kuulsate heliloojate teoseid, tundis ta nendes ära juba komi rahvamuusika noodid.

Minu varem tõlgitud raamatule telliti saatesõna Käärikult, kes arvas, et enda eristatud ideatsionaalsest, idealistlikust ja meelelisest kultuurist eelistas Sorokin kõige rohkem ideatsionaalset ehk kõige religioossemat. Seda lugedes mõtlesin, et võibolla siiski idealistlikku, mis ühendas ideatsionaalse ja meelelise kultuuri väärtusi. Siin raamatus kinnitab Sorokin ka ise, et lapsepõlves omandas ta idealistliku maailmavaate.

Komimaalt lahkudes jätkus Sorokinil Venemaal aega nii õpingute, revolutsioonilise tegevuse kui ka vanglas istumise ja töötamise jaoks. Meelelise kultuuri vastase puhul võib tunduda üllatav, et vanglas õppis ta suitsetama ja mõtles, et enne hukkamist tahaks ta viimase asjana suitsetada. Kuid mälestusi kirjutades nimetab ta suitsetamist siiski paheks.

Komi päritolu inimestega puutus Sorokin kokku veel ka ülikoolis õppimise ajal. Ühe kohta neist oli kommentaarides öeldud, et see komi on õpetanud mõnda aega Tartu Ülikoolis. See nimi oli kirjas ka uuemas Tartu Ülikooli ajaloos. Vanemast Nõukogude-aegsest jäi see välja võibolla valgekaartlastega seotuse tõttu.

Sorokin kiidab keisririigi aegset ülikooli. Erinevalt Ameerika ülikoolidest, kus ta hiljem õpetas, ei olnud Vene keisririigis loengute külastamine kohustuslik, teadmised võis omandada eksamiks ka enda valitud viisil. Magistrieksam olnud väga raske ja Sorokin võrdleb Vene magistrikraadi Lääne doktorikraadiga. Järgnevalt ta kirjutabki, nagu oleks kaitsnud doktorikraadi, aga kommenteerija on lisanud märkuse, et doktorikraadi Sorokin ei omandanud, tegemist oli magistritöö kaitsmisega, kuigi sellest hoolimata sai ta professoriks.

Nõukogude Venemaalt väljasaatmise järel peatus Sorokin kõigepealt Tšehhoslovakkias, kus teda võttis vastu demokraatlik president Masaryk, kellest mäletan, et temasse suhtus hästi ka Jaan Tõnisson. Tšehhoslovakkiast Ameerika Ühendriikidesse edasi ei suundunud Sorokin omal algatusel, vaid kutse peale, kuigi oli ka varem Ameerikas toimuvaga üsna hästi kursis. Nüüd tuli tal siiski kulutada palju aega inglise keele õppimisele, et osata selles loenguid pidada, sellest hoolimata hakkas ta loenguid pidama aktsendiga. Hiljem kutsuti Sorokinit sotsioloogia osakonda organiseerima veel mitmetesse maadesse, kuhu ta ei läinud. Minematajätmist ei põhjenda ta nende maade madalama palgaga, vaid oma vastumeelsusega administratiivse töö suhtes. Tal oli hea meel, kui ta vabanes administratiivsetest kohustustest ka Harvardi ülikoolis.

Pärast Teist maailmasõda hakkas Sorokin tegelema armastuse ja altruismi teemadega, mida on kirjeldatud varem loetud Matter’ raamatus. Ühes raamatus iseloomustati Sorokinit depressiivsena, ise ta endale sellist diagnoosi ei pane, vaid on oma hea vaimse tervise üle uhke. Tuumasõjaoht talle siiski muret tegi. Ta leidis ka selle poolest, et elab halval ajal, et oma aja muusika meeldis talle vähem kui varasemate sajandite oma.

Pensioniikka jõudes Sorokin osadest kohustustest loobus, aga hakkas varasemast veel rohkem käima teaduslikel konverentsidel. Raamatut kirjutades lootis Sorokin, et tema raamatud hakkavad varsti ilmuma ka Nõukogude Liidus. Golossenko raamatust on teada, et see lootus ei täitunud. Aga kui vahepeal olid need täiesti keelatud, siis hakati neid tol ajal vähemalt valitud lugejatele raamatukogust andma.

Ainult maleunenäod

Mängisin teiste inimeste juuresolekul üksi pikka malet. Must läks lippu ja panin lipuna peale malenupu asemel ühe teise eseme. Varsti tuli mulle meelde, et lippu pidi minema hoopis valge. Olin värvid omavahel sassi ajanud. Otsustasin mustale valekäigu tegemise eest kaotuse anda.

*
Oli algamas pikk kolmepäevane maleturniir. Ajakirjanik intervjueeris ühte noort naisosavõtjat. Ajakirjanik küsis, kuidas mängija hakkab nii pikal üritusel osalema. Intervjueeritav vastas, et pikkusest pole midagi, kui ta poemüüjaga niisama mängib, siis ta kulutab sellele ka tund aega. Aga paistis, et ta sai alles ajakirjaniku küsimuse tõttu aru, et on registreerunud kolmepäevasele üritusele. Ta jättis vastamise pooleli ja läks ruumist minema.

*
Paides oli tulemas kolmepäevane maleturniir. Mõtlesin, kas minna. Oleksin tahtnud osaleda, kuigi mul polnud ettevalmistust. Eelmisel nii pikal turniiril oli mul läinud hästi, aga siis mul oli ettevalmistus olnud. Mulle tuli meelde, et päris ettevalmistuseta ma ka ei ole, sest eile vähemalt natuke tegelesin malega. Aga mulle tuli meelde ka põhimõte mängida ainult Tartus toimuvaid turniire. Üks pereliige maksis mulle suure summa raha, et ma saaksin turniirile sõita. Siis võttis ta osa raha tagasi. Mulle ei meeldinud, et juba antud asi tagasi võetakse. Aga tema ütles, et nii palju raha ei lähe mul vaja, mul võib minna kohalesõidule 50 eurot, tagasisõidule 50 eurot ja 3 korda päevas süies igale söögiajale 50 eurot. Mulle meenus, et bussipilet maksab umbes 1 või 2 eurot.