Tarmo Vahter. „Võitlus tuleviku pärast. 1933–1936: Pätsi aja rääkimata lood“. Heliades OÜ, Tallinn 2021. Praegu loetud varem pooleli jäänud kohast lõpuni. Kokku 400 lehekülge.
Raamatus kirjeldatud aja sisse jäävad Berliini olümpiamängud. Seal võistles edukalt Palusalu. Minu isapoolne vanaema luges kord ette salmi: „Palusalu, anna valu, / riigivanem kingib talu“. Raamatus on tsiteeritud selle salmi esimest poolt, mida oli Berliini olümpiamängudel ergutushüüdena kasutatud. Tundub, et salmi teine pool on väljaspool olümpiamänge juurde luuletatud.
See ei olnud raamatu järgi ainus ergutushüüd. Raamatust jäi meelde, et Palusalu ergutati ka sõnadega „Urra, urra – murra, murra“. Selline salm tundub mulle juba ühekordsel lugemisel tobe. Ei tea, kas sportlane kannatab välja, kui teda ebaõnnestunud luuletustega ergutatakse. Mäletan, et kunagi oli lühikest aega väga populaarne laul „Lambada“, mis varsti hakkas inimestele närvidele käima. Ka mõne muu laulu kohta on mõni kuulaja öelnud, et see on ära leierdatud. Mõni inimene ütleb, et ta ei taha üldse luulet lugeda, ta loeb ainult proosat.
Mitte kõigil Eesti sportlastel ei läinud Berliinis nii hästi kui Palusalul. Üks sportlane oli pikalt nutnud, kuna ta ei võitnud. Malemaailmameister Kasparov on arvanud, et kes tahab olla parim ja ei ole, see peabki õnnetu olema. Mulle tundub see arvamus kahtlane, kui kaks parimat on võrdsed, võiksid niiviisi kõik osavõtjad õnnetud olla. Ma olen tähele pannud, et kui ma maleturniiril mõtlen, et tulemus ei ole oluline, siis tuleb tulemus parem, sest närvid ei hakka streikima. Kui võistelda põhimõttel, et tähtis pole võit, vaid osavõtt, siis see võib tähendada ka hoolsat eeltreeningust osavõttu.
Ülikoolis oli Kasekampi seminaris juttu, et Berliini olümpiamängudel kasutasid ka muude maade kui Saksamaa sportlased natsitervitust, mida nimetati olümpiatervituseks. Nüüd loetud raamatus on öeldud, et kõigi maade sportlased sellega siiski kaasa ei läinud, kuigi Eesti sportlased läksid. Eesti ajakirjanduses kirjutatud, et olümpiatervitus ei olegi natsitervitus, vaid natuke teistsugune ja oli juba varem kasutusel olnud.
Kirjutati ka iludusvõistlustest. Ei peetud mitte ainult ühte iludusvõistlust, vaid neid oli suur hulk erinevate nimede all. Seetõttu mõtlesin, et kuigi feisbukki veel ei olnud, olid juba feisbuki eelkäijad. Lugesin üks päev „Spiegeli“ võrguväljaande arhiivist otsinguga ’Napoli’ varasema aastakümne artiklit, kuidas 20. sajandil korraldati kõigepealt missivõistlusi ja seejärel kutsuti võistluste võitjad filminäitlejateks. Nüüd loetud raamatus aga näidatakse, kuidas võistluste võitja võib otsustada lambakarjaefekt. Kui keegi hakkab võitja valimisel nalja pärast skandeerima juhusliku kandidaadi nime, siis tuleb kogu saal sellega kaasa. Pärast filmivaatajad ei pruugi aru saada, miks selline näitleja on valitud.
Eestis peaks olema kaks Oskar Lutsu majamuuseumi, aga raamatus kirjutatakse, et tal on elukohti olnud rohkemgi. Lutsu elu ei olnud kerge, sest ta tegi kirjatööd, mis nõuab vaikust, aga naabrite hääled kostsid seintest läbi. Raamatus vaadeldud ajal ehitati Lutsule uus maja Tartusse Riia maanteele, aga seal oli jälle palju liiklusmüra. Mõtlesin, et korteritevahelised läbikostmatud seinad ei pruugi aidata, kui mõnel kirjanikul on endal suur pere, ka pereliikmed tekitavad helisid.
Lutsu kohta kirjutatakse veel, kuidas ta kirjutas raamatu käsikirju mitu korda läbi. Mõtlesin, et kui tal sissetulek sõltus ilmunud raamatute arvust, siis võis viimistlemine sissetulekut vähendada. Teiselt poolt neid autoreid, kes ei viimistle, ei pruugita üldse avaldada.
Kirjutati ka poliitilisest ajaloost. Jaan Tõnissoni puhul ei rõhutata tema suuri teeneid, vaid seda, kuidas ta oli suurtes rahalistes raskustes. Minu meelest majanduskriisi järgsed rahalised raskused ei pruugi näidata, et Tõnisson ei oleks olnud andekas majandusmees. Majandusajaloolased hindavad tema krooni devalveerimise otsuse läbisurumist õigeks sammuks, aga see tuli Tõnissoni populaarsusele tol ajal kahjuks, seega ilmselt ka „Postimehe“ rahalisele olukorrale. Raamatus tsiteeritud arvamused, nagu oleks Tõnisson devalveerinud krooni isiklikest rahalistest raskustest vabanemiseks, tunduvad lihtsalt kollane ajakirjandus. Tõnissonil võisid sel hetkel ju ka isiklikud raskused olla, aga lisaks olid kogu riik ja maailm kriisis.
0 vastukaja:
Postita kommentaar