Hakkasin ühe venna soovil inimest maalima. Mõtlesin, et maalin iga kord ühte moodi, mõned erinevused tulevad iseeneslikult sisse. Varem olin kogu inimese värviga katnud, aga nüüd jätsin valged ribad vahele, mis sarnanesid luuletuse pausidega. Naersin selle üle. Aga värv voolas ise edasi. Nendes kohtades, kuhu olin jätnud valged ribad, oli varsti värvivett eriti paksult. Mul oli pilt juba valmis, kui Tõnu haaras pintsli ja hakkas enne kui ma teda takistada jõudsin pilti töötlema. Minu meelest oli nüüd pilt rikutud, sest Tõnu pintslilöögid olid teistsuguses stiilis kui minu omad.
neljapäev, aprill 28, 2022
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar