Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung. Journal of East Central European Studies. 71. 2022. 4. Loetud Tšehhoslovakkia teemat.
Kirjutasin juba selle ajakirja varasemast numbrist, kust lugesin Tšehhoslovakkia ning Ungari teemat. Uuemast numbrist otsisin ainult Tšehhoslovakkia teemat, sest see kord oli seda rohkem. Lugesin läbi kaks artiklit ja neli raamatuarvustust.
Esimeses artiklis kirjutab Michal Frankl Tšehhoslovakkiast põgenemisest ja Tšehhoslovakkiasse põgenemisest. Ma olen varem kokku puutunud, et Tšehhoslovakkiasse põgenes paariks aastaks ka Sorokin, aga teda ei nimetata. Masaryki nimetatakse, seoses sellega, et tema Esimese maailmasõja aegsesse maalt lahkumisse ja üldse riigist välja põgenemisse suhtuti paremini kui riiki mujalt sisse põgenemisse. Ma mäletan ka, et Nõukogude ajal olid Eestisse elama tulnud venelastega kaklused, aga Ameerika Hääles rääkinud välismaale põgenenud eestlasi ma imetlesin.
Artiklis loetletakse mitmesuguseid põgenemise variante – Esimese maailmasõja ajal põgenes sõjategevuse eest sellele alale juute, maailmasõdade vahel saabus Saksamaalt ja Austriast põgenikke Tšehhoslovakkiasse kui rahulikumasse riiki, Müncheni lepingu järel põgeneti Tšehhoslovakkialt ära võetud aladelt tšehhide kätte jäänud aladele, Teise maailmasõja ajal sakslaste taganedes põgenes riiki ukrainlasi, kes rindejoone edasi liikudes uuesti lääne poole põgenesid, Külma sõja ajal põgeneti peamiselt riigist välja, aga mõned põgenikud tulid ka riiki sisse – Korea sõja ning Kreeka kodusõja eest ja isegi kommunistlikust Jugoslaaviast Tito eest.
Kirjutatakse, kuidas ajaloolaste uurimisteemad on vastavalt poliitilisele olukorrale muutunud. Külma sõja lõppedes oli slaavlaste ajaloo uurimine muutunud vähem populaarseks, sest suhtumine venelastesse halvenes. Ma mäletan, et minu suhtumine venelastesse samal ajal paranes, ma suhtusin hästi Jeltsinisse ja hakkasin maleturniiridel venelastega mängima.
Teises artiklis kirjutab Rudolf Kučera praegu Ukrainas käiva sõja mõjust ajalookirjutusele. Ka see sõda on toonud põgenikke. Eurodebati ajal oli minu põhiargument, et Euroopa Liitu astumine võib tuua Eestisse liiga palju sisserändajaid. Mulle vastati, et nii vaesele maale ei tule keegi. Aga kui tulijad on veel vaesemalt maalt, siis võidakse siiski tulla massiliselt. Ukrainlastel on ilmselt ka lähemale ja slaavikeelsele maale mugavam põgeneda kui mõnda Lääne-Euroopa riiki.
Kirjutatakse ka, kuidas sõda on ajaloouurimise teemasid muutnud. Magistriõppe seminaris räägiti, et klassikaline ajaloo teema on poliitiline ajalugu, sotsiaalajalugu on hiljem juurde tulnud. Selles artiklis peetakse klassikaliseks teemaks veel kitsamalt sõjaajalugu. Kirjutatakse, et alles praegune sõda on selgeks teinud, et ajaloo lõpust rääkinud Fukuyama eksis. Ma mäletan, et Kaido Jaansonile oli see juba sajandi algul 11. septembri rünnaku järel selge. Kirjutatakse, et sõda on pannud rohkem lähemat aega ja diktatuure uurima. Ma arvan, et osad vastupidi on hakanud nende teemade eest põgenema, ma ise ei kirjuta enam sõjateemalist unenägu nii suure tõenäosusega üles.
Üks arvustus, mille autori nime ma pole võibolla ümber kirjutanud, kui selleks pole Lena Dorn, räägib kellestki nimega Kraus, kes elas aastatel 1859–1943. Ka selles tekstis esineb Masaryki nimi, aga mitte tema enda, vaid kellegi teise Masaryki-huvi pärast. Tuttavatest nimedest mainitakse ka Prahas elanud kirjanik Kafkat. Võõramatest sõnadest kasutatakse mõistet saksaböömlased.
Teise arvustuse on kirjutanud Florian Ruttner, kes arvustab Praha ajaloost rääkivat raamatut. Sain teada, et 19. sajandi keskel oli Praha veel saksa linn, aga sajandivahetuse ajaks oli tšehhide osakaal industrialiseerimise tõttu kasvanud. Mäletan, et sarnasel perioodil hakkasid eestlased esimeste linnade juhtimist üle võtma. Mõtlesin, et kui Tšehhoslovakkias tegid erinevad rahvusrühmad erinevat tööd, siis hilisem sakslaste väljaajamine võis mõnes valdkonnas tööjõupuudust põhjustada. Uuema ajaga seoses mainitakse probleeme vietnami vähemusega. Mõtlesin, et nagu tšehhid võtsid ükskord linna sakslastelt üle, võib ühel päeval võtta keegi selle üle ka tšehhidelt.
Bálint Varga kirjutab ajast, mida ta nimetab sõdadevaheliseks ajaks. Ma saan aru, et maailmasõdadevahelisest, aga ajalooajakirjas on sõdade arv suurem. Mainitakse, et polnud selge, kas Taga-Karpaatias elavad ukrainlased, venelased või eraldi rahvas russiinid. Alles Teise maailmasõja järel ala Nõukogude Liidule loovutades jäänud peale Ukraina. Ma mäletan Ameerika Hääle saatest, et ukraina keele olukord ei olnud vene keelega võrreldes ka nii hea kui Eestis eesti keelel.
Matthias E. Cichon arvustab laiemal teemal raamatut, milles mainitakse ka tšehhi alasid. Kirjutatakse, et seoses Euroopa integratsiooniga tahetakse ühtlustada ka mälestusi, aga ei peeta seda siiski teostatavaks. Mõtlesin, et Eestis on ka tehtud seoses Euroopa integratsiooniga katseid ajalugu uut moodi kirjutada, aga kõigi inimeste liitmise asemel on need omagi rahvast lõhestanud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar