Teatati, et ühel lapsel on pealuu viilutatud. Lisati, et kõigil teistel selle seltskonna lastel ka. Ma ei saanud aru, kas neil viilutatud pealuuga aju ohus ei ole. Aga võibolla nad said niiviisi kuidagi elada.
*
Saatsin Sveni Peebot otsima, ise jäin laua taha istuma. Mulle hakkas tunduma, et see, kes minu ees istub, ongi Peebo. Ruumis pidi varsti algama vabadusvõitlejate üritus, neid hakkas kohale saabuma. Võtsin fotoaparaadi ja kaalusin foto tegemist, millele oleks jäänud tüdrukuid. Panin aparaadi siiski ilma pildistamata ära. Ema jutust sain teada, et minu kohta oli ajalehes kirjutatud asja, mis mulle ei meeldinud. Ütlesin, et kui inimesed on sellised, siis ma ei osale enam ühelgi üritusel. Asusin koduteele. Maleturniiril olin täna osalenud ja teine üritus ei olnud minu teema. Otsustasin, et ma ei vaata enam tänaval ühegi inimese suunas, kuigi tüdrukutele tundus see meeldivat, kui neid vaadati. Ma ei teadnud ainult, kuidas inimeste suunas vaatamata neid ära saab tunda. Võibolla teised said, minul oli nägemine halvem.
*
Kõndisin kodu suunas. Minu ees kõndis üks minuvanune poiss. Mõtlesin, et omavanuste poiste läheduses mulle meeldib isegi viibida, kuigi mitte kõigi inimeste. Kõndisin korrapäratu sammuga. Mõtlesin, et inimese näost peab olema võimalik välja lugeda, mida ta teist inimest nähes mõtleb, kuigi ise ma ei lugenud midagi välja. Jõudsin oma trepikotta. Trepist üles kõndides mõtlesin kirjutada, et ei ole au olla president ega välisminister, kui see tähendab riigi rikkuste Ameerika Ühendriikidele, Euroopa Liidule ja Venemaale ära andmist.
0 vastukaja:
Postita kommentaar