Läksin ühte õppehoone koridori. Kui sealt välja tulin, kohtusin ühe noore naisega, kes ütles, et ma ei tohtinud seal sel kellaajal käia, sest loengud algavad alles kell kaheksa. Läksin veel korraks sinna koridori, seejärel vastasin sellele naisele, et tohtisin küll, seal algab just sporditrenn, loengutel on kindlad kellaajad, aga trennil mitte. Istusin peolauas. Jagati kingitusi. Mõtlesin, et viimase kingituse saan endale, aga selle võttis enne üks klassivend. Mina olin saanud ainult kommipaki, milline oli kõigile, teised said muid kingitusi ka. Kuigi ma ei olnud ise ka kellelegi kingitust teinud, ajas teistest vähem kingitusi saamine mind vihale. Mul tekkis viimase kingituse võtnud klassivennaga tüli. Kandsin ta tülile lõpu tegemiseks ruumist välja. Kooliajal oli tema olnud minust tugevam, aga nüüd jõudsin ta välja kanda. Tegelikult võis ta ka praegu tugevam olla ja varsti kätte maksma tulla. Ruumi tuli üks teine klassivend, et väljakantut aidata. Saabuja ütles, et ta enne pakkus mulle kingitusi, aga ma ise ei tahtnud. Ta küsis, kas mulle üks toiduaine maitseb. Vastasin, et ei maitse. Ta küsis, kas mulle üks teine toiduaine maitseb. Vastasin, et see maitseb rohkem, aga ka mitte eriti. Läksin jälle sinna koridori, kus käimist mul oli enne keelatud. Mind võidi uuesti keelama tulla, seetõttu ei läinud ma tuldud teed tagasi, vaid põgenesin koridori teise otsa kaudu. Põgenesin aknast välja ning üle õue. Mõtlesin, et nüüd mind võidakse aknast näha. Põgenesin mööda tänavaid kodu suunas. Mõtlesin, et on õpetatud, et autotee ületamiseks tuleb lugeda venekeelset hanede teemalist salmi. Tee vastasküljel seisid parajasti ühed lapsed, kes lugesidki seda salmi. Mõtlesin, et mina ei pea enam lugema, sest ma olen juba täiskasvanu. Varem olin tänavaid mööda põgenenud kiirkõnniga, aga täna joostes. Nii võis jälitajatel mind küll kergem leida olla, sest nad said inimestelt küsida, kas nad on jooksjat näinud. Kui selja taha vaatasin, siis üks naine tunduski jälitavat. Aga kui teist korda selja taha vaatasin, siis oli meie vahemaa kasvanud, ta ei jõudnud minust kiiremini joosta. Mõtlesin, et kodust mind võidakse leida ja läbi akna tulistada, seetõttu on võibolla õigem põgeneda kodust kaugemale malemängukohta. Või siis minna ikkagi koju ja panna oma kirjutuslaual pettuseks laualamp põlema, aga ise olla teises toas.
*
Kirjutasin doktoritööd. Üks poiss vaatas selle käsikirja ning ütles, et ühte nime ei peaks tekstis mainima, sest see läheb ühe samas lauses esineva sõnaga riimi. Minu meelest riimid ei olnud midagi halba. Vastasin, et üks mees on juba varem öelnud, et see nimi tuleks välja võtta, aga tal oli teine põhjendus, ta ütles, et kõik niigi teavad, kes see isik on, teda ei ole vaja nimepidi nimetada. Teatati uudis, et mulle juba otsustati doktorikraad anda. Rääkisin, et ühel korral mulle öeldi, et mul ei olegi veel magistrikraadi, seejärel otsustati see anda ja nüüd anti ka ilma doktoriõppes õppimata doktorikraad. Magistrina ma olin olnud osadest teistest magistritest targem, aga doktoritest olin mina kõige rumalam. Kui ma esimest korda magistrieksamit teha proovisin, oli öeldud, et ma pole selleks veel küps, ma pean eksamit uuesti tegema. Halba hinnet polnud pandud, hinne oli panemata jäetud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar