"Tuna" 1/2023

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 1/2023. 160 lehekülge.

Aivar Jürgenson kirjutab ühest 19. sajandi Abhaasiasse väljarändajast. Eestis valitsenud Saksamaa eeskujul kodukoha kultus ja väljarändesse, eriti aga selle õhutajatesse suhtutud ajakirjanduses halvasti. Mõtlesin, et mulle õpetas magistriõppes Jaak Valge, et ma 19. sajandi rahvuslikust liikumisest rääkides ei võrdleks vaid Eestit ja Itaaliat, kui rahvuslik liikumine haaras kogu Euroopat, aga see oli ilmselt siiski erinevatel maadel erinev. Saksamaal oli kolooniaid suhteliselt vähe ja need olid hilise tekkega, Eesti kolooniaid polnud olemas Eesti riigi puudumise tõttu, nendel maadel võis siis kodukoha kultus suhteliselt tugev olla. Inglismaal Kiplingi rahvuslus oli imperialistlik, Inglismaal oli rohkem kolooniaid ja Kipling ülistas kodukoha asemel kõigil meredel lehvivat Inglise lippu.

„Tunas“ tuuakse väljarändesse halvasti suhtuva lehe näitena ka Jannseni leht. Jannseni lehti ma olen natuke uurinud ja tean, et need pidasid ennast misjonitöö sõbraks, seda misjonitööd tehti Aafrikas, keegi pidi selleks sinna kohale minema. Tänapäeval võib Tartu tänavatel misjonäre kohata sageli, 19. sajandil oli selleks põhjust vähem, sest kirikul oli niigi liikmeid tänapäevast rohkem ja teiseks ei olnud nii suurt erinevate kirikute vahelist konkurentsi.

Väljarändesse halvasti suhtumise näitena tuuakse ka see, kuidas eeposes Kalevipoeg teeb küll reisi maailma otsa, aga pärast kahetseb seda, sest õnn on kodus. See ei olnud ju Kalevipoja ainus välisreis, ta käis ka Venemaal, Soomes ja põrgus. Kui olla reisilt tagasi tulles väsinud, võib järgmise reisi ajaks väsimus üle läinud olla, nagu räägivad mõned laulusõnad.

Artiklis kirjutatakse, et Abhaasiasse väljarändaja tegi ajalehtedele kaastööd ja teda iseloomustas terav stiil. Minu teada ei olnud küsimus ainult ühes inimeses, tolleaegsed ajalehed kritiseerisid üksteist sageli teravalt.

Ka Aldur Vunk kirjutab 19. sajandist, täpsemalt laevandusest. Mäletan, et kommenteerisin ühte tema varasemat artiklit rohkete luule- ja lauluridadega, sel korral on lauluridu toodud ka Vungi enda artiklis, lisaks pole need selles „Tuna“ numbris ainsad. Vunki lugedes tuli mul veel lauluridu meelde. Kui ta kordab varasemast tuttavat teemat, et laeva ei saa ehitada igast puust, vaid ainult tammest ja männist, siis meenub, et vähemalt laulusõnades võivad olla ehitusmaterjalid mitmekesisemad. Kui ma õigesti mäletan, siis ühe laulu sõnad olid „Siidilipp ja hõbepurjed, / kuldne laev läks merele,“ teisel „Meie laev oli tehtud korgilaua puust, / tema mastid olid kalaluust“. Võibolla see on mängulaev.

Vunk kirjutab, et enne kontrolli tugevnemist ehitati laevu varastatud puust ja varastada sai kõige paremini metsavaht. See tuletab meelde kõnekäänu „kits kärneriks“. Eestlased võibolla mõtlesid, et maa on neilt röövitud ja nad võivad seda endale tagasi võtta, nagu laulusõnades „Mõisad põlevad, saksad surevad, / mets ja maa jääb meitele“. (Kõik tsitaadid mälu järgi.)

Kersti Lust ja Tõnis Türna jätkavad varasemas numbris alanud artiklit, milles on juttu eestlastest tõusikutest 19. sajandil. Mõtlesin, et ’tõusik’ öeldakse halvustavalt, aga inglise keeles ’self made man’ kiitvalt, kuigi tähendus on sarnane. Napoleoni saab pidada tõusikuks, aga ise oli ta oma karjääri üle uhke, mis väljendus selles, et kroonimisel pani ta endale ise krooni pähe.

Artiklis kirjutatakse, et eestlaste kõnepruuk oli labane, sakslased olevat olnud kultuursemad. Mõtlesin, et kui eestlaste hariduses oli puudujääke, siis oli see ju ikkagi sakslaste vägivalla tulemus. Grenzstein ja Tõnisson ei hinnanud ka baltisaksa haridust. Jannseni ja Koidula isamaad ülistavast luulest ei jää kuidagi muljet, et nad eestlasi labasteks inimesteks peaksid, kuigi nende teosed võisid võtta eeskujuks tegelikult võõrkeelset kirjandust. Juhan Liiv oli isamaa pärast mures, aga selles võisid osalt peegelduda tema enda terviseprobleemid.

Ivi Tomingas kirjutab, et eesti põllumajandusnäituste vastu tundus olevat linnainimeste huvi suurem kui maainimestel. Mõtlesin, et loogiline ka, maainimesed olid maaelu näinud igapäevaselt, linnainimene nägi võibolla ainult näitusel. Lisaks kui näituse toimumiskoht oli linn, siis oli linnainimesel lähem kohale tulla. Maainimesed ei saanud ka sunnismaisuse kaotamise järel piiramatult liikuda, kui keegi pidi lehma lüpsma.

Lauri Vahtre ja Hellar Lill vastavad sõjaajaloo alasele kirjandusele osaks saanud etteheidetele. Ma mäletan, et Lauri Vahtre varem kritiseeris, et Anti Selart kirjutab „Eesti ajaloo“ teises köites igavalt, aga nüüd Vabadussõja ajaloo puhul ta samasugust stiili kaitseb, kuna pikad lahingukirjeldused olevat elukutselistele sõjaväelastele vajalikud.