"Siioni laulukannel"

„Sioni-Laulo-Kannel ehk 333 uut vaimolikko laulo“. 1. osa. 1845. 320 lehekülge.

See laulik sisaldab vaimulike laulude tõlkeid. Tõlkija on Jannsen, aga raamatus pole ei autorit, tõlkijat ega eessõna autorit märgitud.

Püüdsin aru saada, mida tähendab pealkirjas ja mitmetes laulutekstides esinev nimi Siion. Konteksti järgi oletasin, et see on kristlaste või tõeliste kristlaste koguhulk. Internetist kontrollides sain vastuseks, et nime Siion on kasutatud erinevates tähendustes: 1) konkreetne mägi; 2) Jeruusalemm; 3) Iisrael; 4) tulevane jumalariik.

Kampmanni kirjandusajaloos kirjutatakse, et see laulik oli omal ajal rahva hulgas populaarne, aga usudogmaatikud kritiseerisid kõrghariduseta kirjamehe tööd ja ei lubanud seda koolides kasutada. Raamatul oli peale minu loetud köite veel kaks köidet ja sellest anti välja kordustrükke. Mina tundsin esimeses köites ära ühe tuttava jõululaulu. Tean jõululaulu sõnadega „ristirahvas, ristirahvas rõõmusta“, laulikus on erinevus, et sõna „ristirahvas“ on trükitud ühekordselt.

Laulikuköite mahtu suurendab see, et uue laulu sõnad algavad samal leheküljel, kus eelmine lõppeb, samuti ei ole tekste murtud ridadeks, vaid ainult salmideks. Uue värsi algust tähistab vaid suur algustäht, ridade vahel ei ole kaldkriipse nagu tänapäeva luulearvustustes. Et aga suuri algustähti kasutatakse ka muul puhul, siis mul ajasid need korduvalt lugemisrütmi sassi. Mõnes kohas lugesin rea silpide arvu kokku ja sain ridu pikkusega vahemikus 6–9 silpi, kõige rohkem oli võibolla 7-silbilisi.

Lauludel ei ole pealkirju, vaid järjekorranumbrid. Ka salmid on nummerdatud, nagu Piiblis. On küll temaatiliste peatükkide pealkirjad. Laulu algusesse on märgitud, mis viisil seda lauldakse, aga noodid pole trükitud samas raamatus. Mõne laulu puhul on märgitud, et seda lauldakse „omal viisil“. Jannseni ajalehes on kritiseeritud mineviku muusikat, kui igaüks laulis omal viisil, mitte noodi järgi. Võibolla konkreetsest olemasolevast viisist on loobutud juhul, kui tõlkides ei õnnestunud rütmi säilitada. Mina luuletusi tõlkides olen keskendunud riimimisele, viisiga sobitamiseks tuleb keskenduda rütmi säilitamisele. Riimid ei ole laulikus kõige hiilgavamad, tüüpilised on ühesilbilised riimid, mõnes kohas oli riim üldse puudu. Üks korduv riim oli „seäl“ ja „teäl“, viimane sõna esineb ka Eesti hümnis.

Eesti hümniga leidsin ka muid sarnasusi. Ka selles laulikus võetakse midagi teha ja kasutatakse väljendit „õnn ja rõõm“. Aga kui Eesti hümnis on minategelasele kõige tähtsam isamaa, siis siin Jeesus, isamaad üldse ei mainita. Jeesust mainitakse Piibli tegelastest kõige sagedamini, Jumal-Isa on vähem ja Püha Vaimu veel vähem. Mõnes religioonis on olemas esivanemate kultus, aga siin mainitakse Aadamat seoses pattu langemisega.

Laulude sõnad väljendavad osalt sarnaseid mõtteid nagu Jannseni päevik. Mõlemal juhul tahetakse vabaneda lihahimust. Päevikus tahab Jannsen vabaneda ka enda kõrkusest, laulikus kaevatakse kõrkuse üle vähem kui lihahimu üle. Aga mul tekkis küsimus, kas see ei ole kehalisuse mainimine, kui tahetakse, et Jeesus sülle võtaks ja soovitakse tema haavu suudelda.

Päevik oli usu suhtes kahtlevam kui see laulik. Aga ühes laulus oli võibolla riimi pärast siiski kahtlemine sisse toodud, minu mälu järgi olid need read umbes: „Ma usun, et Sa Jeesus Krist’ / Mo Looja, Päästja oled vist“.

Üks tsükkel räägib Piiblist, selles ülistatakse Piiblit kui tarkuse allikat. Teises tsüklis on koguduse teemalised laulud, kogudust niiviisi ei ülistata, vaid seda peetakse koosnevaks patustest. On olemas Iisraeli teemaliste laulude tsükkel, milles arvatakse, et Vana Testamendi aegadel oli Iisrael õigel teel, aga et nüüd on ta kadunud poeg, kes tuleb õigele teele tagasi juhatada. Juutide maailmas laialipillatust peetakse karistuseks õigest usust taganemise eest. Ilmselt juudid arvavad vastupidi, et nemad on traditsioonilise usu juurde jäänud ja kristlased väära usu loonud. Kui juutide kannatused on laulusõnade järgi karistus, siis Jeesuse kannatusi peetakse samas laulikus tänuväärseks lunastuseks ja inimkonna päästmiseks. Nagu Koidula väljendas oma luuletustes soovi surra, nii kirjutatakse ka selles laulikus, et surm on hea asi, mis viib paradiisi. Vähemalt kristlased, neile antakse patud andeks, aga uskmatud lähevad vähemalt mõne laulu järgi põrgusse. Teistes lauludes on ka nendel lootust.