Aeg ja koht

Läksin kooli. Sisenesin riidehoiu uksest. Kell käis juba tundi. Vaatasin kella pealt, et kell käis tundi liiga vara. Eemalt oli kuulda, et direktor pahandab hilinejatega. Ma polnud vahepeal tükk aega hiljaks jäänud, aga täna läks rohkem aega. Panin riided ära ja tahtsin seejärel tundi minna, aga üks väiksem poiss palus abi. Ta tahtis, et ma tema klassi riidehoiu ruumis lülitit vajutaksin. Tegin seda. Mõtlesin, et poiss ulatuks vist ise ka lülitit vajutama, aga võibolla kardab elektrilööki saada. Kui direktorini jõudsin, küsis ta, kas ma käin veel koolis. Vastasin, et käin kümnendas klassis. Direktor võis mõelda, et siis ma olen istuma jäänud. Ta kirjutas mulle päevikusse märkuse ja ma pidin seda kodus vanematele näitama, aga mõtlesin, et vanemad ei võta koolis kirjutatud märkusi tõsiselt. Koolis oli toimunud spordivõistluste tulemuste ennustamise võistlus. Ennustused rippusid seina peal. Meie klassist olin ennustanud mina. Ma ei olnud enam spordiga nii hästi kursis kui nooremana, seetõttu ei olnud minu ennustused kõige õigemad. Oli tulnud ennustada ka seda, mitmenda koha ennustaja ise ennustusvõistlusel saab. Vähemalt see ennustus oli mul õigem, sest ma ei ennustanud endale kõrget, vaid keskmist kohta. Võistlesin keskkooli arvestuses, seetõttu polnud minust eesolijaid väga palju, noorematega ma ei võistelnud. 12. klassi õpilastel oli liiga kõrge enesehinnang ja nad olid ennustanud endale kõrgeid kohti.