Tõsised asjad

Jõudsin kõnniteel Kõivule järele ja ütlesin talle midagi. Kõiv vastas: "Esimene." Kui ma talle järgmist asja ütlesin, vastas ta jälle: "Esimene." Jõudsime ühte kahekorruselisse majja. Kõiv küsis mult: "Kuidas läheb?" Mõtlesin vastasta ja vastasin, et sain kiirmaleturniiril miinus üks. Kõiv võttis teisel korrusel kotist ümbriku, et viia see esimesele korrusele. Ta hakkas juba trepist alla kõndima, kui juhtisin tähelepanu, et teine ümbrik jäi veel kotti. Kõiv hüüdis: "Ossa kurat!" ja tuli ka seda ümbrikut võtma. Kolmas ümbrik malepartiide väljalõigetega oli veel, aga seda ma ei pakkunud, sest see oli minu oma. Võibolla läks meestel ümbrikuid vaja selleks, et esimesel korrusel maja põlema panna ja mina teisel korrusel põlevasse majja jääksin. Võibolla sain veel aknast alla hüpata. Kõiv küsis mult jälle: "Kuidas läheb?" Vastasin, et sain koolis ühe, sest mul oli õppimata. Aga õppimata oli mul sellepärast, et mul oli käsi katki hõõrutud ja ma ei tahtnud katkise käega sõnaraamatu lehti keerata. Käsi oli katki hõõrutud vist sellepärast, et olin Kõivuga reketimängu mänginud. Võis veel lisada, et järgmisel päeval sain koolis jälle ühe. Põhjus oli selles, et õpetaja küsis, kas nüüd on õpitud, mul jälle ei olnud. Nüüd ma ei õppinud sellepärast, et ei teadnud, kumma päeva osa õppida. Klassikaaslased võisid sellest jutust järeldada, et mul on väga halb mälu, kui ma pean iga kord uuesti sõnaraamatust sõnu järele vaatama. Aga võibolla oli Kõiv mult küsimusi küsima hakanud sellepärast, et võibolla talle tundus, et mul ei ole käsi hõõrutud, vaid raskelt haige. Hõõrumiskoha kõrval olid ka kublad, see võis viidata raskele haigusele.