Luuletusi lugemikust

Praegu teen ungari keele lugemikust madala kvaliteediga tõlkeid Sándor Kisfaludy (1772–1844) luuletustest. Täna kolmandat salmi tõlkides jõudsin järeldusele, et tegemist pole ühe pika luuletusega, vaid üldpealkiri "Armastuse nutulaul" on luulekogu pealkiri ja iga salm on erinev luuletus. Kaks esimest salmi on juba mingil tasemel tõlgitud:

Nagu punahirv, kes saab näha

küti sünget relva,

jookseb, aga hilja, veri juba voolab,

temast voolab vahetpidamata verd:

nii jooksen ma silmapaari alt

haavaga rinna vasakus osas;

maa saab märjaks kibeduse juures

kõigis minu jalajälgedes.

Aga juuksed! Edasi hakkan peale oma ratsahobuse juures,

selle juures paremas osas koguneb viha,

sissepoole mättaline oma südamesse:

ma jooksen, juuksed! Aga oma hukatusse.

*

Seal, kus ma üles kasvasin,

künkalt üks oja voolab;

mitu korda ma seal sinuga õhtul koos ei olnud:

elu oli siis õnnelik.

Rõõmsas, niipea kui koopas

too oja nirises,

süütus sülekoeras

minu elu nii voolas.

Need ajad pärandusse

nagu veed sügavikku

voolavad. Surelik!

Üsna ruttu kaduv.

/TÄIENDUS. Tehisintellekti hinnang minu tõlkele: 

Tõelised sisulised vead:
• „juuksed!“ – tõenäoliselt vale sõna, peaks olema „jooks“ või „kiirus“.
• „süütus sülekoeras“ – vale tõlge, peaks olema „süütus süles“ või „süütus süles voolas mu elu“.
• Ülejäänu: pigem stiililised raskused, mitte sisulised vead. Kujundid (hirv, veri, oja, kaduvus) on õigesti tabatud ja annavad edasi Kisfaludy romantilise tonaalsuse./

Tartu meistrivõistlused 2025

1. Pavel Vorobjov 5 punkti

2. Mihkel Tomson 4

3. Mikk Kaarel Õim 4

4. Karl Männasoo 4

5. Oskar Toome 4

Kokku 26 osavõtjat ja 5 vooru.

Ma ise ei osalenud, aga teel raamatukokku astusin mängukohast läbi.

Kodutee jõega linnas

Läksime kodu poole. Vaatasin selja taha. Ema oli tükk maad maha jäänud. Mõtlesin, kas oodata teda järele või kiirendada sammu veelgi. Jõudsime koridorini, mis nüüd üle jõe viis. Koridoris püüdsin kõndida täpselt mööda rada, kartes, et selle kõrval on vesi liiga sügav.

Sitsiilia apelsiniistandus

Järgneva mängu algus on mälu järgi kiirmaleturniirilt, edasi tuleb alates Peebo kritiseeritud kohast muudatus ja käikude tagasivõtmisega analüüs inimene–arvuti.

1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Rd7 4. 0-0 e5 5. c4 Rf6 6. Rc3 g6 7. d3 Og7 8. Oe3 0-0 9. Rd5 Rd5 10. cd Rb6 11. Ld2 Og4 12. Re1 (esimene muudetud käik) a6 13. Oc4 Lc7 14. f3 Od7 15. Oh6 Oh6 16. Lh6 f5 17. Rc2 Ra4 18. Vab1 Lb6 19. Re3 f4 20. Rg4 Kh8 21. Lg5 Ld8 22. Ld8 Vad8 23. a3 h5 24. Rf2 Kg7 25. b4 b5 26. Ob3 Rc3 27. Vb2 Vc8 28. Vc2 Ra4 29. Oa4 ba 30. bc Vc5 31. Vc5 dc 32. Vb1 Ob5 33. Kf1 Kf6 34. Ke1 Ke7 35. Kd2 h4 36. Rg4 Kd6 37. h3 Vb8 38. Kc3 Vb7 39. Vb2 Vb6 40. Rf2 a5 41. Rd1 g5 42. Kd2 Kc7 43. Rc3 Od7 44. Vb6 Kb6 45. Rd1 Kc7 46. Kc3 Ob5 47. Rf2 Oa6 48. Rg4 Kd6 49. Rf6 Ob5 50. Rh7 Oa6 51. Rg5 Ke7 52. Re6 Kd6 53. Rg7 Oc8 54. Kc4 Oa6+ 55. Kc3 Oc8 56. Kb2 Ke7 57. Rf5+ Of5 58. ef Kd6 59. f6 ja must sai 76. käigul vankrimati.

Melonipeenar

Peenral kasvas kaks melonit. Hakkasin suuremat neist sööma. Kui see oli üleni söödud, alustasin ka väiksemaga. Aga jätsin selle söömise pooleli, sest mulle tuli meelde, et ma võiks teistele ka jätta. Mõtlesin, et peaks väiksema meloni pealt oma hambajäljed ära lõikama, aga siis jääb melon veel väiksemaks.

Oletatav söömiskord

Vahetan pärast kehalise kasvatuse tundi riideid, seejärel suundun kooli sööklasse. Mõtlen, et see oli vist neljas tund, seega on vist meie klassi söögivahetund. Sel õppeaastal on mul söömine enamasti meelest läinud, aga täna lähen vaatama, kas praegu saab süia. Võtan juba enne sööklasse jõudmist söögitalongi taskust välja. Sööklas ütleb mulle üks noorema klassi poiss, et mina olen kahtlusalune, mina pean söögitalongi näitama. Näitan talle. Seejärel hakkan otsima, millisesse lauda istuda. Kõigis laudades tundub olevat juba kõiki nõusid tarvitatud. Lõpuks istun ühte lauda maha. Täiskasvanu ütleb, et täna on kaks toitu, kook ja kalatoit, vanemate klasside õpilased söövad mõlemat, aga nooremad tahavad ainult ühte. Küsin kumba nooremad ei taha, kas kalatoitu. Mõtlen, et kalad on noorematele võibolla liiga soolased.

Kolm kirjandusõhtut

1.

Algab kirjandusõhtu minu luule teemal. Laval on Õhtujuht, Kloun ja Prokurör. Lisaks on saalis kuulajaid.

Õhtujuht alustab: "Tere õhtust! Alustame algusest. Simo Runneli esimene luulekogu oli "Maailmakord" ja selle esimene luuletus samuti "Maailmakord". Mida sellest luuletusest arvata?"

Kloun vastab esimesena: "See on naljakas, et raamatul ja luuletusel on sama pealkiri. Siis võiks avaluuletus olla kõigi teiste luuletuste kokkuvõte. Aga seda see ei ole, sest selles luuletuses sajab lund, aga tagapool lendab kapsaliblikas ringi. Nii et autor oskab lugejaid üllatada, ta ei kirjutagi sellest, millest pealkiri räägib."

Prokurör jätkab: "Kas ma pean nüüd süüdistama autorit või eelkõnelejat? Peasüüdlane on autor, sest tema selle luulekogu kirjutas. Eksitava luuletuse tõttu peab ta raamatu ostjatele raha tagasi maksma. Selles luuletuses on ta ise päike, aga tagapool poeb ta päikse eest keldrisse varjule. Aus inimene ei varja ennast. Avaluuletuses tahab ta, et lugejad tema eest palvetaksid, aga töö eest peab ka palka maksma. Seetõttu peab ta raamatueksemplaride tagasiostmiseks maksma raamatu alghinnast rohkem."

Sõna võtab Õhtujuht: "Seega on meil kaks erinevat arvamust. Klounile teeb raamat nalja, aga Prokuröri teeb see kurjaks. Mina olen vahekohtunik ja teen vahepealse otsuse, et see luuletus on halenaljakas."

2.

Toimub kirjandusõhtu minu teise raamatu "Uneriik" teemal. Laval oleme mina ja Kirjanduskriitik, saalis on kuulajaid.

Mina alustan: ""Uneriik" on raamat, mis on pealkirja saanud selle järgi, et see sisaldab unenäokirjeldusi. Suurem osa luuletusi küll ei ole unenäokirjeldused, aga üldpealkiri tuleb sellest, et ka teised luuletused sobivad nende unenäokirjeldustega kokku. Esimese raamatu pealkiri oli "Maailmakord" ja raamat rääkis kogu maailmast, teise raamatu pealkiri on "Uneriik", mis on kitsam ja on põhjendatud sellega, et raamat räägib ühe inimese, mitte maailma kõikide inimeste unenägudest."

Kirjanduskriitik jätkab: "Raamatu pealkiri ei ole hästi läbi mõeldud. Freud on öelnud, et unenäod on seksuaalse sisuga, aga siin on kooli ja lapsepõlve teemalisi luuletusi, need kas ei ole unenäokirjeldused või on see pedofiilia."

Vaidlen vastu: "Freudi teooriad on vananenud. Pärast teda tuli Jung, kes ütles, et unenägude temaatika on laiem. Ja mina mäletan, et ma nägin juba lapsena unenägusid, ma võin lapsepõlve omasid ka riimi panna."

Sõna võtab Kirjanduskriitik: "Freud on ikkagi kuulsam kui Jung. Autori autoriteet sõltub sellest, mitu korda on talle viidatud."

Mina vaidlen vastu: "Ülikoolis õpetati, et uuem teos on vanematest väärtuslikum. Vanemale autorile on sellepärast rohkem viidatud, et ta on kauem olemas olnud. Minu raamat on aga viimane sõna unenägude teemal."

3.

Aastaid hiljem pean jälle ühel kirjandusõhtul esinema. Selle ettevalmistamiseks otsustan kirjutada luuletuse oma kolmanda raamatu "Ajalugu unenägudes" kohta. Võtan välja oma luuletuste kaustiku, märgin servale daatumi ja seejärel panen kirja uue luuletuse:

""AJALUGU UNENÄGUDES"

Mu kõige paksem raamat see,

mis trükis ilmunud.

Kui läbi sai mu koolitee,

ta olen koostanud.

Und nägin hulgal teemadel

ja kirja panin need.

Mind ajas-ruumis eemale

viis magades mu tee.

Hea õppija teab une pealt,

mis juhtus ajaloos.

Kuid raamatus on rida-realt

mul fakt ja luule koos.

Und olen näinud hiljemgi

ma oma elus veel,

kuid ainult selles raamatus

on selline süsteem."

Joonistan luuletuse alla illustratsiooni. Seni olen ma selles kaustikus luuletusi illustreerides lähtunud tekstist, aga täna joonistan midagi juhuslikumat. Pildi alla kirjutan:

"Kommentaarid:

1) Kunagi ütlesin ühes kõnes, et ma ei kirjuta luuletustele seletuskirju, tegelikult võib ka kirjutada.

2) Olen juba teinud mõttes ja kirjas kirjasõbrale luuleanalüüse, siia kaustikusse kirjutan esimest korda.

3) Luuletuse järgi on ülikool osa kooliteest, aga vahel olen kooli ja ülikooli eristanud.

4) Ka ülikooliga seostamine on ümardamine, sest "Ajalugu unenägudes" koostasin umbes kaks aastat pärast ülikooli või magistriõppe lõpetamist.

5) Illustratsioon luuletuse all on läbi mõtlemata, aga pilukil silmi võiks seostada magamisega.

6) Luuletuses ei pea ma tõlgitud ja koostatud raamatuid enda raamatuteks, neid on paksemaid.

7) Tegelikult ei tea keegi täpselt, mis on ajaloos juhtunud.

8) Võibolla ainult selles raamatus on selline unenägude süsteem, kuid raamatu ülesehitus jäljendab levinud ajaloo üldkäsitluste põhimõtet.

9) Luuletustest jääb mulje, nagu sisaldaks raamat kõigil teemadel unenägusid, tegelikult on haare küll lai, aga piirdub eelkõige ajalooteemaga.

10) Ma olen und näinud ka varem, raamatusse pole pandud ka varasemaid unenägusid."

Panen kaustiku kinni, unustades joonistada teksti alla tavakohast illustratsiooni. Otsustan, et ma ei õpi kirjutatut ürituse jaoks pähe, vaid improviseerin midagi koha peal. Aga mulle hakkab kommentaaride kirjutamine meeldima. Võtan joonistusploki ja jagan seal järgmise valge lehekülje joonega pooleks, et täita pool lehekülge pildi ja teine pool selle kommentaaridega.

Päev varem

Sain teada, et üks inimene on surnud. Kirjutasin selle kohta teate. Eelmisel päeval oli ta olnud ühe doktoritöö oponent ja jooksnud maratoni. Mulle räägiti, et doktorant oli oma kõnes oponenti kiitnud, aga oponent oli alles poole pealt aru saanud, et kogu doktorandi kõne on iroonia.

Peomaja osad

Läksime bussi peale. Ema ütles mulle, et ma seal ühe asja võtaks. Aga seda ma ei saanud teha, sest buss oli nii täis, seisin esitrepil ja ei saanud edasi liikuda. Koroona tõstis taas pead ja paaril inimesel oli mask ees.

*

Jõudsime peomajja kohale. Üks vend saabus teistest hiljem ja sisenes valest uksest. Öeldi, et seal on tondituba, kui nii võib nimetada. Ametlik nimi ei olnud tondituba, aga sisuliselt see seda oli. Rääkisin, et kui ma väike laps olin, siis sattusin esimese asjana tondituppa. Praegu jätkasime majas liikumist. Öeldi, et me peame selles liikuma nii, nagu tegi kunagi vanavanaisa. See tähendas, et me pidime liikuma hämaras ja minema alla järsust trepist, millel ei olnud käsipuud. Fuajeesse tagasi jõudes kõndisime Jürgeni kannul. Ta tegi fuajees tiiru, teised tegid sama moodi, kuigi sellel tiirul ei olnud sügavat mõtet. Jürgen kadus silmist. Küsisin, kuhu edasi. Hakkasin fuajeest ära viivast trepist alla minema.

*

Olin sööklas. Tõstsin endale uue toiduportsu ja vahepeal eemaldusin oma nõudest. Kui nende juurde tagasi pöördusin, olid need kadunud. Keegi oli ise minu ette tõstetud portsu sööma hakanud. Kui sellest söökla töötajale rääkisin, siis ta ütles, et nii vahel tehakse. Tahtsin uut portsu, aga hetkel ei olnud see saadaval.

Tasuta informatsioon

Blogid on muutunud ajalehtedest tähtsamateks. Ajaleheartiklitest on sageli tasuta kättesaadav veel ainult pealkiri ja siis ei taha teisi artikleid ka katsetada, et võibolla mõne saab tervikuna kätte. Blogisissekannete tekstid on aga täismahus tasuta saadaval. Fašismi võidu korral Ameerikas võidakse blogisid kinni panema hakata, aga võibolla saab kohalikud asemele asutada. Pärast Eesti blogikataloogi likvideerimist ma lugesin viis aastat konkreetseid blogisid, nüüd olen hakanud otsingumootoriga konkreetseid teemasid otsima.

Arengu kestus

Pille ütles, et ta enam ei arene. Vastasin, et on öeldud, et maletaja areneb veel 55-aastaselt. Selles pole küll üksmeelt. Leidsime, et oleneb, mis valdkonnas. Pille ütles, et tarkadeks on nimetatud neid, kellel on lapselapsed, sellised inimesed saavad erinevaid põlvkondasid võrrelda.

Avaldused

Kirjutasin avalduse, et üks poiss halva käitumise eest koolist välja visataks. Põhitunnistajana kirjutas samasuguse avalduse ka ema. Minu avaldus oli täienduseks, et kaks on mõjuvam kui üks. Kuulsin selle poisi juttu. See ei olnudki nii ebaviisakas kui oleks võinud arvata.

Rahvas ruumis

Mul oli hiljuti ilmunud uus luulekogu. Mõtlesin, et selle väljaandmine oli vajalik, sest uus põlvkond ei ole minu raamatuid lugenud. Olin saatnud hiljuti ajalehele kaastöö, aga seda ei avaldatud. Mõtlesin, et sellest hoolimata võin mingil hetkel järgmist kaastööd pakkuda. Läksin ühe sauna eesruumi ja istusin pingi peale maha. Ruumis oli palju rahvast ja palju inimesi voorisid sellest läbi. Siit saadeti järjest uusi inimesi sõtta. Minu selja taga räägiti, et ühel emal on raske, sest tal on kuus last ja kõik on poisid. Mõtlesin, et meie peres oli ka kuus last, aga meiega oli kerge, sest me olime rahulikud. Selja taga öeldi, et siia on jäänud veel ainult kolm inimest pluss mina, aga mina ei räägi. Pöörasin ringi ja ütlesin, et kui mulle küsimusi esitatakse, siis ma võin vastata.

Vaate selginemine

Lehed olid langenud ja nüüd paistsid teisel pool jõge olevad majad hästi. Täna paistsid veel paremini kui eelmistel päevadel. Olin juba selgeks saanud, et Karlova mõis ja Karlova park paistavad koduaknasse, koolimaja mitte. Aga nüüd ei paistnud enam ka park, sest sellele oli teisel pool jõge üks maja ette ehitatud. Olin arvanud, et koolimaja tuled paistavad Pikal tänaval kõndides, aga nüüd hakkasin kahtlustama, et need võisid olla hoopis ehitusplatsi tuled.

Raamatute tõlkimisest

Aadressil https://www.sirp.ee/mis-vene-filosoofial-viga-on/ on ilmunud artikkel vene filosoofia tõlkimise teemal. Mõned kommentaarid sellele: 1) Kõik, mis Ilmamaa välja annab, ei ole Hando Runneli algatatud. 2) Carlyle'i tõlkimise algataja oli Peeter Olesk. 3) Grenzsteini tõlkimise algataja oli teoloog Põder. 4) Minu mõte oli tõlkida samade kaante vahele mitte üks, vaid kaks Grenzsteini raamatut. 5) Sorokini tõlkimise algataja oli Ülo Matjus. 6) Hando Runnel oli selle mõttega nõus mitte Sorokini vene, vaid soomeugri päritolu tõttu. 7) Sorokin oli küll Venemaalt väljarändaja, aga mitte militarist, vaid patsifist. 8) Masaryki tõlkimise mõte tuli võibolla esimesena Hando Runnelile, aga ta ei öelnud, et ma tõlgiks konkreetselt Venemaa teemalist raamatut. 9) Masaryki tõlgitud raamat räägib küll Venemaast, aga on selle suhtes kriitiline. 10) Zenkovski vene filosoofia teemalise raamatu tõlkimise algataja on kirjastuse direktori Jagomäe sõnul Peeter Torop. 11) Kahjuks olen ma tõlgitud raamatutest trükivigu leidnud. 12) Luulerida "Venemaa meelest ei lähe" on kirjutatud Nõukogude ajal iroonilise luuletuse osana. 13) Töö Masarykiga algas aasta 2019 lõpus, kui sõda Ukrainas ei olnud veel suureks läinud. 14) Teise Carlyle'i ja teise Sorokini raamatu tõlkimise algatus tuli rahastajatelt.

Ettur tempode vastu

Täna analüüsisin, mis oleks saanud siis, kui ühe kiirturniiri partiis oleks löödud Lg2. Musta käike tegi arvuti ja valge võttis käike tagasi:

1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Od7 4. Od7+ Ld7 5. c3 Rc6 6. d4 cd 7. cd Lg4 8. Le2 Lg2 9. Vg1 Lh3 10. Vg3 Lc8 11. Oe3 Rf6 12. Rc3 a6 13. d5 Re5 14. Re5 de 15. Vg5 Lc7 16. Vc1 h6 17. Vf5 e6 18. de Ob4 19. ef Kf7 20. a3 Oc3+ 21. Vc3 Lb8 22. Vc5 Ve8 23. Lc4+ Kg6 24. h4 b5 25. Lc2 Kh7 26. Vc7 Rg4 27. Vff7 Vg8 28. Le2 Re3 29. Le3 Ld8 30. Lg3 Kh8 31. Lg6 Lc7 32. Vc7 ja must sai 104. käigul mati.

Stiilinimede väljamõtlemine

Eile avaldasin pildi tehisintellekti töödelduna ja täna lisan originaali. Proovin kirja panna ka stiilinimesid. Esitasin tehisintellektile küsimusi hiljuti blogis avaldatud följetoni stiili kohta, ta pidas seda kõige rohkem modernismiks, täpsemalt eksistentsialismiks. Järgnevalt teemat facebookis arutades ütlesin, et lugeja võib ise ka stiilianalüüsi teha ja oma stiilinimed välja mõelda. Pakkusin ka enda följetonile omalt poolt välja uued stiilinimed 'pealkirja lahtikirjutamise stiil', 'varjundi lisamise stiil' ja 'punktide tähtsustamise stiil'.

Järgnevalt mõtlesin õhtu jooksul veel hulgale asjadele stiilinimed välja, nii piltidele kui ka tekstidele. Kui ma olen viimastel aastatel mõelnud palju piltide detailide üle, siis nüüd püüdsin mõelda tervikutest, et saaks määrata stiilinimesid. Võrdlesin ka uute tuttavaks saavate piltide ja tekstide stiile enda meeles olevate teoste stiilidega.

Mõtlesin vist stiilinimed välja ka täna avaldatavale pildile, aga kõik ei jäänud nii hästi meelde kui esimesena pandud följetoni stiilinimed. Proovin uuesti mõelda, et midagi kirja panna. Mõned variandid oleksid: 1) naeratava näo stiil; 2) geomeetriliste kujundite stiil; 3) ülestõstetud käe stiil. Kui kaks kätt oleks üles tõstetud, nagu minu mõnedel varasematel piltidel, siis võiks seda nimetada väikse lapse stiiliks, imikud tõstavadki; 4) põhiliselt valge pildi stiil; 5) arvuti joonistusprogrammi põhivärvide stiil; 6) kriipsude stiil; 7) muudetud kehaehitusega inimese stiil; 8) osalise ebasümmeetria stiil; 9) aura sarnase kujundi stiil; 10) pildi keskkoha tähtsustamise stiil. Osad nimed mõtlesin välja täna ja osalt tulid kirjutamise käigus meelde eile pandud stiilinimed.

Suhtumine kuningasse

Läksime külla ja pidime sinna ööbima jääma. Võtsin välja äratuskella, mis mul kaasas oli. Kartsin, et selle tiksumine võib pererahvast segada. Aga kuna nad midagi ei öelnud, siis võibolla siin olid hea unega inimesed, keda ei seganud.

*

Käisin pärast ülikooli jälle koolis, praegu olin kümnendas klassis. Sain tunnistusele peaaegu kõik hinded viied, aga cum laudet ikkagi ei saanud, sest bioloogia oli neli, kuna ma suhtusin bioloogia õpetajasse tema rumaluse tõttu vaenulikult. Mõtlesin, et mul on ajalugu kõige tugevam aine, aga ükskord oli ajalugu ka kolm. Pärast koolipäeva töötasin samas kontoris Hennuga. Henn küsis, kas mul oli tunnistusel viis hinnet. Vastasin, et ei, selline hinnete arv oli ülikoolis, nüüd käin jälle koolis, kus hindeid on palju rohkem.

*

Osad inimesed olid esimest korda kuningaga kohtudes kõhkleva suhtumisega. Aga viimasele peole kuninga juurde kutsuti ainult inimesi, kes olid varem tema vastu poolehoidu ilmutanud. Seetõttu tahtsid kõik külalised kuningat pikalt suudelda. Külalisi oli umbes 13.

Ühisteos

Lugesin taas, et kritiseeritakse tehisintellekti loomingu avaldamist. Joonistasin seepeale ühe pildi oma käega, aga töödelda lasin seda ikkagi tehisintellektil. Tegelikult ma ainult ühisloomingut olengi avaldanud, tehisintellekt üksi midagi ei loo. Vanasti tegin koos vendadega ühisloomingut, aga nüüd on nad mujale kolinud ja hõivatud. Raamatuarvustusi saan kogu aeg teiste autorite ainetel kirjutada, aga siis jääb alati minu sõna viimaseks, ma ei saa tagasisidet.

Muuseumi asukoht

Lähen kooli poole. Läbin ühe kesklinna õue, kus on võibolla linnamuuseum, aga vastavat silti ma ei näe. Kodus vaatame ajalooraamatu viite järgi, mis on selle muuseumi aadress, nagu oleme teinud varemgi. Selgub, et see muuseum asub ühes teises kohas. Ema küsib, miks ma üldse kooli kesklinna kaudu läksin, nii jääb hiljaks, tuleb minna Riia mäe kaudu. Sellega ma ei ole nõus, ma olen kogu aeg sama teed käinud ja ükskord klassivend Jürgen õpetas, et see on kiirtee. Koolist koju tulles pean astuma alla järsust trepist, mis on talvel libe. Praegu pole küll talv, aga trepp on siiski ohtlikult libe. Seejärel jõuan Toomemäelt Kitsale tänavale. Mõtlen, et võibolla tee kõrvale jääv Vallikraavi tänava maja ongi linnamuuseum, ma pole kunagi selle silti näinud, vaid ainult tagakülge. Mõtlen, et lähen silti lugema.

Följeton kiirmaleturniirist

Käin päevakeskuses pensionäridega malet mängimas. Sünniaasta poolest olen ma seal kõige noorem, aga ametinimetuse poolest üks vanemaid, sest ma pole lihtsalt pensionär, vaid endine pensionär. Riik on mulle varem nii palju töövõimetuspensioni maksnud, et nüüd on riigil raha otsas. Ja seda ei tule talle ka juurde, sest makse ma ei maksa. Mõned küll maksavad, aga et asi kindel oleks, tuleb kõike ise teha.

Tee malemängukohta viib mööda mu lapsepõlvekodust. Tavaliselt kõnnin sellest kiiruga mööda, aga täna vaatan vanasse hoovi ka sisse. See on riskantne, sest internetis on kirjas, et ma näen seda paika sageli unes, nii võib kellelegi tunduda, et mul on pisarad silmas. Mulle võidakse pakkuda müügiks korterit, et ma sellesse hoovi tagasi koliksin, aga mul on kaasas vaid üks euro turniiri osavõtumaksu jaoks.

Jõuan mängumajja kohale, panen riided riidehoidu ja hakkan mängima süntesaatorit, mida ma siin varem katsetanud ei ole. Mängin hästi vaikselt, muidu saadakse aru, et ebamusikaalsele inimesele muusika väga meeldib. See oleks sama kui vana hoovi juures pisarate näitamine.

Lõpuks hakkab turniir pihta. Esimeses voorus võidan, teises voorus samuti, ja veel sellist vastast, kellele ma olen viimastel aastatel põhiliselt kaotanud. Ta on viimastel aastatel kõvasti trenni teinud ja tal on peas rohkem värsket teooriat kui minul, aga mul on rohkem vana tarkust ja kooliharidust.

Kolmandast voorust hakkab kõik allamäge minema. Olen vist väsinud. Kolmandas voorus loodan küll võita, aga tagala jääb hõredaks ja mängin seisu maha. Ei tea, kas ma olen liiga närviline või liiga optimistlik. Neljandas voorus on väiksed lootused ainult viigile, aga sel korral ongi vastane minust selgelt tugevam ja see toob talle võidu. Viiendas voorus kaotan juba avangus. Turniiri alguse järgi oleks võinud arvata, et algused on minu tugev külg. Mõnes mõttes on ka viiendas voorus, sest midagi peale alguse mängida ei õnnestu. Vahel kodus olen lõppmänguraamatu järgi ka ainult lõppmängu mänginud.

Kuna viies voor saab väga ruttu minu jaoks läbi, on asja hea külg, et nüüd saab uinaku teha, kuni teised oma mängud lõpetavad. Kuuendas voorus olengi puhanum ja saan kolmanda võidu. Lõpp hea kõik hea. Kuigi punktide lõppsumma ei ole hea, vaid keskpärane.

Vaba rütmiga regivärss unenägude teemal

Sageli näen suisa unda,
oma voodis muudkui magan,
võlun välja viirastusi,
mineviku mälestusi.
Vahel viibin unes koolis,
tundub: toimub koolitundi,

õiglust ootan õpetajalt,

paariliseks pinginaabrit.

Vahel olen veidi vanem,

ülikõrges ülikoolis

õpin sealseilt õpetajailt,

kirjutan ka kirjatöösid.

Inimene lihtsalt lendab

vaimusilma uneudus,

roheline noor ka roomab,

käpuli käib kahejalgne.

Tuleb teateid tulevikust,

hõiskan unes enne homset,

või siis tunnen hoopis hirmu,

kummitavad kurjad koerad.

Palju pärit päris elust,

argipäeva askeldustest,

lapsepõlves läbi tehtust.

Aga asju ainult unes

juhtuvaid ka jutustada

vahel saab ka vahelduseks.

Uni annab uusi mõtteid,

meenub mõnda möödaläinust,

lapsepõlves läbi käidust,

hilisemaist hirmutajaist.

Mulle meeldib magamine,

kui toob uni uusi mõtteid,

pikendab mu päevaelu,

annab ainet arutlusteks.

Jäägu mällu mälestusi,

jagamiseks jälgiaille!

Naljaluuletus unenägudest

Silmad on kinni mul öösel,
kuid vaimusilm pärani on.

Akna ees rohkem on riiet,

seljas neid sellevõrd vähem.

Unes ma käin justkui koolis,

tarkusest seega ma hoolin,

hindeseis kinnitab vähem,

kuigi uneski asju jääb pähe.

Vähemalt hommiku ajaks.

Ärge pange kuid pahaks,

kui ajutine see tarkus

ka tarkuse pealinnas Tartus.

Värske tõlkeraamat

Oli just ilmunud Carlyle'i raamatu tõlge. Raamatu paksus oli 400 lehekülge. Originaal oli olnud tihedamas kirjas ja ainult 100 lehekülge. Leidsin tõlkest trükivigu. Ütlesin toimetajale, et see tuleb sellest, et ta loeb kiiresti, mitte iga tähte ühekaupa. Mõtlesin, et jätan ise hoolimata aeglasest lugemisest samuti trükivigu sisse. Tahtsin teatada ajaloolistis raamatu ilmumisest. Mõtlesin, et ma vist juba teatasin. Siis tuli meelde, et eelmine kord teatasin teisest raamatust. Läksin isa tuppa. Õhk oli täis herilasekärbseid. Mõtlesin, et võibolla on mõni herilane ka hulgas.

Uus pill proovitud

Täna enne kiirmaleturniiri algust mängisin esimest korda tolle maja süntesaatorit. Viimati nägin katalaane seda mängimas, kellega ma kohtusin ühelainsal turniiril. Täna mõtlesin, et kui neil see käivitada õnnestus, siis proovin ka välja mõelda, kuidas see käib. Mängisin vaikselt, nii et teised võibolla ei kuulnud. Turniiri ajal ma ei hakanud teiste mängu pilliga segama, aga pärast viimase vooru lõppu improviseerisin ühe loo veel.

Sissetungijad

Meie korterisse tungisid agressiivsed mehed. Üks sisse tulnud poiss läks praeahju ja tõmbas enda järel ukse kinni. Ütlesin talle, et ta ukse lahti teeks, muidu ta võib ära lämbuda. Tõmbasin ise ukse lahti, aga poiss sulges selle uuesti. Ütlesin talle, et ta prooviks, kas ta jõuab seestpoolt luugi lahti lükata. Ta ei jõudnud. Avasin selle uuesti ise, nüüd ta seda enam ei sulgenud. Suures toas hoiatasin venda, et ta riiulit kaela ei tõmbaks. Panin riiuli paika tagasi, aga see kõikus ka minu käes liigselt. Mul tuli midagi meelde. Ütlesin, et täna algavad vist Tartu malemeistrivõistlused, aga mul jääb nendel noorte käitumise tõttu osalemata. Meie korteris käib liiga palju võõraid. Isa küsis, kes viimati käis. Vastasin, et mul ei jää meelde, sest ma ei tunne neid. Mõtlesin, et oleks saanud vastata, et viimati käisid need, kes täna käisid.

"Mõtelda ning mõista"

Peeter Tulviste. „Mõtelda ning mõista“. Eesti mõttelugu 186. Koostanud Eve Kikas. Tartu 2025. 192 lehekülge.

Peeter Tulviste 80. sünniaastapäeva puhul toimus tema mälestusnädal ja ilmus kaks raamatut. Tulviste kohta koostatud mälestusteraamatut on kolmes ajalehes arvustatud, aga seda pole vähemalt esialgu üldsusele kättesaadavaks tehtud. Tulviste enda artiklikogu on leidnud vähem kajastamist, aga see on kättesaadavam.

Minult küsiti raamatu esitluse kõne ideed ja ma soovitasin rääkida sellest, et Tulviste ei kirjuta mõtlemise muutumisest ajaloos mitte ainult raamatus, vaid tegi sellest hiljem juttu ka suulistes jutuajamistes. Ise ma esitlusele ei läinud, muidu oleksin pidanud osalema nädala jooksul kolmel üritusel. Tulviste suulisi jutte olin ma aga aastatel 2000–2017 palju kuulnud, enamasti vist kord nädalas, harvemini ka varem.

Raamat koosneb kahest tsüklist, esimene on kordustrükk aastal 1978 ilmunud raamatust, tsükli pealkiri on „Mõtlemise muutumine ajaloos“. Teises tsüklis kordab ta paljuski samu mõtteid, aga juba pärast Eesti taasiseseisvumist. Mõtted pole palju muutunud, aga natuke siiski. Nõukogude ajal võrdleb Tulviste erinevaid kultuure, et sarnased on Antiik-Kreeka ja 20. sajandi Euroopa, mis hindavad mõlemad teadust, teiselt poolt on sarnased 13. sajandi eelne Eesti ja 20. sajandi vähearenenud rahvad, mis teadust ei hinda. Pärast taasiseseisvumist on Tulviste hakanud vastandama ka Nõukogude ühiskonda ja sama aja Läänt. Uus aeg olevat muidu parem, kuid Nõukogude ajal elanud inimestele tulevat alles õpetada, kuidas uues ühiskonnas hakkama saada. Tulevat seletada, et raha ei ole sama, mis rubla. Mina tuleviku suhtes nii optimistlik ei ole, näen tänapäeval ka keskkonnaseisundi halvenemist. Elu lõpu suulistes jutuajamistes oli Tulviste ka ise pessimistlik Venemaa sõjapoliitika tõttu.

Raamatus on juttu sellest, kuidas teadmisi ja oskusi ühelt põlvkonnalt teisele edasi antakse. Mõtlemisviis ka areneb, psühholoogiat huvitavat rohkem mõtlemisviisi kui üksikmõtete muutumine. Ühiskonnas tekkivat uued mõtlemisviisid vanade kõrvale, kuid ka vanad säilivat. Teadusliku mõtlemise tekkimise pärast ei ole usuline kadunud. Tulviste oskab hinnata ka usulist mõtlemist, sest see annab vastuseid küsimustele, mis on hea ja mis on halb. Igal inimesel olevat mitu mõtlemisviisi, kuid kui ta ühte ei kasuta, siis see kaduvat.

Olen toonud varemgi näiteid, kuidas olen ajalooloenguid kuulates ka ise mineviku mõtlemisviise katsetama hakanud – riimkroonikaid kirjutanud, piltkirja leiutanud ja erinevaid kunstistiile jäljendada püüdnud. Praegu saab lasta ka tehisintellektil mineviku kunstistiile jäljendavaid pilte maalida ja erinevaid stiile kombineerida. Tulviste õpetas mulle, et tänapäeval tuleb luua uut teadmist, mitte lihtsalt asju pähe õppida nagu keskajal. Ta arvas, et osa asju on parem lausa ära unustada. Kui ma oma tähelepanekutest rääkisin, siis ta ütles, et selleks peavad väga suured arvud olema, et midagi väita. Vahel soovitas ta riimsõnu, millega võiks luuletusi kirjutada, näiteks kunstnik Picasso ja inimsööjast riigivalitseja Bokassa. Selle riimiga kirjutasingi kaks luuletust. Võibolla oli Tulviste soovitatud ka riim Kissinger ja messenger, millega kirjutasin kolmanda luuletuse. Tulviste ütleb ka raamatus, et varem pidid nooremad vanemaid kuulama, aga et tema küsib oma kahelt lapselt nõu, mitte ainult arvuti kohta, vaid ka muus.

Tulviste oli seisukohal, et rahvast ühendab kõige paremini tema ajalugu. Mõni on pidanud selleks keelt, aga Tulviste on tuntud võõrkeelse teaduse tegemise propageerijana. Kõigil rahvastel ei ole keel identiteedis esikohal. Tulviste on kirjutanud ka võõrkeelseid teadustöid ja õppinud Moskva, mitte Tartu ülikoolis. Raamat on võibolla sellepärast nii õhuke ja kordusterohke, et on trükki antud neid töid, mis on valminud eesti keeles, aga lisades on loetletud ka tema võõrkeelsete teadustööde pealkirju. Samale sarjale Paul Kerese ja Hendrik Sepa raamatuid koostades olen ma osa artikleid tõlkinud. Mul paluti tõlkida ka Nikolai Maimi raamatu jaoks, millel oli teine koostaja.

Psühholoogina liigitub Tulviste kultuuripsühholoogiks. Ta võrdleb nii eri aegade kultuure kui ka sama aja erineval arengutasemel kultuure, laiendades järeldusi ka minevikule. Raamatu lõpul arvab ta, et võibolla tulevikus kutuuripsühholoogia mõiste kaob, kuna see saab üldpsühholoogia tunnustatud osaks ja pannakse kokku psühholoogia tervikpilt. Ma arvan, et mineviku seletamiseks on mineviku mõisteid siiski ka tulevikus vaja.

Kiireksminek

Sain tagasi oma magistritöö mustandi. Jälle oli vigu parandanud proseminaritöö juhendaja, mitte magistritöö juhendaja ise. Aga ta oli parandanud peamiselt keelevigu, mitte sisulisi. Olin ka ise pikalt korrektuuri teinud, aga selgus, et sellest hoolimata oli palju trükivigu sisse jäänud. Mõtlesin, et mul on vist selline arvutiprogramm, mis neid juurde teeb. Tundus, et see töö on parem kui eelmine, sest parandaja ei öelnud, et töö võidaks kaitsmisel tagasi lükata. Aga kui ma märkused lõpuni lugesin, siis oli seda öeldud siiski lõpus kirjalikult. Lause lõpp hajus tähtede asemel muudeks märkideks. Mõtlesin, et teoreetiliselt võidakse iga töö tagasi lükata. Mul oli vaja teha nüüd töö elektroonilise variandiga lõpuspurti. Ei olnud kindel, et see tähtajaks valmis saab, tähtaeg oli lähedal. Meie korteri ukse taha tuli üks perekond. Nad palusid, et ma aitaks neil autost asju tassida. Vastasin, et mul ei ole aega. Küsisin siiski, kui palju see aega võtab. Vastati, et veerand tundi. Ütlesin, et nii palju aega saan ma kulutada. Läksin appi, aga mõtlesin, et võibolla kulub tegelikult aega rohkem.

Kaugushüppe avang

Järgneva mängu avakäigud on võetud ühest kiirturniiri partiist, järgneb käikude tagasivõtmisega analüüs arvuti–inimene.

1. d4 Rf6 2. d5 c6 3. Rc3 cd 4. Rd5 e6 5. Rf6+ gf 6. e4 Rc6 7. Rf3 b6 8. Ob5 Ob7 9. 0-0 Og7 10. Le2 a6 11. Od3 Re5 12. c3 Rd3 13. Ld3 0-0 14. Rd4 d5 15. Lg3 Kh8 16. ed Ld5 17. Oe3 Vg8 18. f3 Lh5 19. Lc7 Vab8 20. Rb3 Lg6 21. Ob6 Oh6 22. g3 Od5 23. Oc5 Ob3 24. ab Vgc8 25. La7 Vb3 26. Oa3 Vd8 27. f4 Vb5 28. La6 Vbd5 29. Lb6 Vd2 30. Oe7 Ve8 31. Lb7 Lh5 32. Of6+ Og7 33. Og7+ Kg7 34. Vf2 Vf2 35. Kf2 Lh2+ 36. Kf3 Lh5+ 37. Ke3 Vd8 38. Lb6 Ld5 39. Vh1 Ld2+ 40. Kf3 Vd3+ 41. Kg4 Le2+ 42. Kh4 Lf3 43. Lg1 Vd5 44. g4 Lf4 45. Ld4+ Vd4 ja valge sai 73. käigul mati.

Palju salatit

Sirly pool oli pidu, sõin kartulisalatit. Tõstsin seda endale juurde ja sõin suurtes kogustes, salat hakkas kausist otsa lõppema. Sellest võis pahandus tulla, et ma nii suurtes kogustes sõin. Muidu oleks võinud süia, aga mul oli see täna juba teine pidu. Üks peol osaleja läks teisele kallale. Siis kustus tuli. Kõik arvasid, et nüüd tapab ründaja ohvri ära. Aga ründaja rahunes hoopis maha.

Varanduse taastamine

Eile oli tahtmine facebooki ja linkedini konto igaveseks kinni panna. Aga hakkasin mõtlema, et võibolla kustusid minu asutatud klassi ja kursuse grupp ka ära või vähemalt minu tehtud fotod seal, seetõttu proovisin praegu facebooki uuesti lahti teha. Linkedini ma taastada ei proovi, sest ei ole seal kunagi ühtegi postitust teinud ega ühtegi kutset saatnud.

Sügise algus raamatukogus

Septembris alustasin uut raamatukogu hooaega. Kahel päeval lugesin Tuna nr. 1/2025. Lugesin läbi esikohal oleva kaastöö ja vist osaliselt teist kaastööd.

Esimene kaastöö rääkis Juhan Liivist. Ta kannatas teatavasti vaimuhaiguse all, Johan Kõpp võttis ta oma koju elama. Kirjutaja arvab, et see võis Kõpule raske olla. Mõtlesin, et Kõpp oli kristlane, kristlasel võib hädalise mitteaitamine süümepiinu tekitada. Kirjutati, et Liivil oli suurushullustus. Võibolla mõnel hetkel tõesti oli, kui ta ennast Poola kuningaks pidas, aga temalt tulevad meelde ka umbes luuleread: "Mind ärge austage, / ei iial iganes." Tehisintellekt ütles üks päev, et skisofreeniaga võib kaasneda kõikuv enesehinnang, et ühel hetkel on see kõrge ja teisel madal.

Teine artikkel rääkis vist Rootsi ajast. Kirjutati, kuidas kohtumaterjalid võidi hävitada, et valesüüdistust mitte jäädvustada. Mõtlesin, et asja halb külg on see, et tulevased juristid ei saa niimoodi ajaloolisest kogemusest või pretsedentidest õppida. Kirjutati, kuidas keegi oli öelnud, et ei taha süüdlase karistamist, vaid ainult laimu ümberlükkamist. Öeldi, et andestatakse ja loodetakse, et Jumal süüdlast karistab. See on kooskõlas Piibli sõnadega, et tuleb jätta kättemaks Jumala hooleks, aga ma ei nimetaks karistuse lootmist andestamiseks. Meie Isa palves lubatakse võlglastele andeks anda ja loodetakse, et ka Jumal annab. Uku Masing on kirjutanud, et kuni üks on põrgus, seni on kõik põrgus. Teisel korral oli Masing vist nõus ise põrgusse minema, et mingi tema eesmärk täituks, aga sel hetkel ta vist ei mõelnud, et siis läheks teised ka põrgusse.

Kolmandal raamatukogus käimisel lugesin osaliselt Kalle Muuli raamatut Artur Sirgust. Olin otsinguga näinud, et seal on mulle viidatud. Oletasin, et "Kultuuri ja Elu" vabadussõjalaste teemalisele artiklile, aga viide oli hoopis magistritööle, illustreerimaks seda, et Eestis suhtuti Itaalia fašismi tol ajal üsna hästi. Vabadussõjalasi Muuli siiski fašistideks ei pea.

Lugesin ka raamatu eessõna ja järelsõna. Eessõna alguses öeldi, et Artur Sirk oli pärit Ambla kihelkonnast. Seda olin just lugenud ka "Eesti Looduse" nimetatud haldusüksuse teemalisest artiklist. Olen ka ise seoses isa sünnikohaga Järvamaal Ambla kirikus ja surnuaial käinud. Sirgu sugulane ma ilmselt siiski ei ole, sest isapoolsed vanavanemad sündisid Kagu-Eestis.

Muuli kirjutab, et Sirk oli idealist, kes oli valmis Vabadussõjas Eesti eest surema. Muuli ei tea, kas Päts lasi Sirgu ära tappa, aga peab seda võimalikuks. Muuli viitab Pätsi teenistusse läinud Tambeki mälestustele, mille järgi Päts vabadussõjalastesse pärast üsna hästi suhtus, kuid peab neid sõnu Tambeki väljamõeldiseks. See jääb siiski vaidlustamatuks, et hoolimata vabadussõjalase minevikust Päts vähemalt Tambeki ametisse võttis ja ellu jäänud vabadussõjalased amnestiaga vanglast välja lasi. Sorokin on kirjutanud, et meelelisel ajajärgul see võib kiiresti muutuda, kes on kelle poolt või kelle vastu sõdib.

Kontode sulgemine

Panin oma facebooki ja linkedini kontod kinni. Facebookis mulle ei meeldinud, et suhtlus oli hindeline ja kontakte oli liiga palju, linkedini ma nagunii ei kasutanud. Mind ei huvita enam ka suurem osa seni jälgitud blogisid.

Leiud malerubriigis

Pidin minema maleturniiri viimasele mängupäevale. Enne vaatasin internetti. Mulle oli tulnud elektronkiri. Mõtlesin, et loen selle läbi, kuigi võibolla on selle saatnud vastane eesmärgiga mu mänguvorm rikkuda. Olin soovitanud Tulvistele, et ta vaataks mu blogi malerubriiki. Ta oligi vaadanud. Aga talle ei pruukinud meeldida, et neli viimati blogisse riputatud partiid on tema enda vastu  mängitud. B. Vaher oli mulle kirjutanud kommentaari, et mul ei jää muud üle kui malet mängida. Ta lisas, et need partiid säilivad igavesti, sest nüüd on sellised salvestusvahendid. Mõtlesin, et mõnes avanguvariandis on mul pikad teooriavariandid peas, aga vahel mängin meelega variante, kus saab algusest peale oma peaga mõelda.

*

Jõudsin oma trepikoja ukseni. Tundus, et üks suur koer tahab trepikotta pääseda. Lasin ta sisse. Ise jäin ukse kõrvale seisma. Koera oletatav perenaine küsis mult, kas ma ei tule trepist üles. Vastasin, et ma ootan, et koer läheks kaugemale. Naine vangutas pahaselt pead. Trepikojast väljus kaks meest, kes tundusid olevat KGB-lased ja nad olid arvatavasti käinud meie korteris. Üks neist kandis paksu mantlit. Neis võis segadust tekitada, et nad ei leidnud mind korterist, sest mujal ei tundnud nad mind ära. Nad hakkasid mind küsitlema.

Pühapäevast esmaspäeval

Käisin eile raamatukogus. Kuulsin seal köhimist. Lugesin kolme arvustust Ungari ajaloo teemal. Esimeses kontrolliti Max Weberi teooriate kehtivust Ungari puhul. Weberi järgi eriti kalvinism soodustab kapitalismi teket. Ka osa ungarlastest on kalvinistid, kuid seal ei ole nad saanud kehtestada endale soodsaid seadusi, sest nad on vähemus, samuti pole ungarlased olnud nii religioossed kui inglased, seetõttu on kalvinismi tõuge kapitalismile väiksem. Meenus ka, et varem olen lugenud, et Ungaris levitas kalvinismi üldse türklaste surve katoliiklusele.

Teine arvustus rääkis Ungarist 1940. ja 1950. aastatel, Teise maailmasõja lõpust 1956. a. revolutsiooni järgse ajani. Kirjutati, et võrreldi Austriat ja Ungarit, kes olid varem ühte riiki kuulunud, kuid et Austrial tegi revolutsiooni toetamise raskemaks, et riik oli neutraalseks kuulutatud. Mõtlesin, mis on neutraalsus, kas sõdades mitteosalemine või ka hääletustel erapooletuks jäämine. Kui rahvusvahelistesse organisatsioonidesse mitte astuda, siis ei pea seal hääletama.

Kolmas arvustus rääkis ungarlaste identiteedist. Türgi võimuga võideldes rõhutatud enda kuulumist Euroopasse, kuid Austria võimuga võideldes ungarlaste idast pärinemist. Mainiti ka soomeugri identiteeti, et seda seostatavat Euroopasse kuulumisega, kuigi ungarlaste lähimad soomeugri keelesugulased elavad Aasias. Ei kirjutatud välja, aga mõtlesin, et ilmselt vastandati soomeugri keelesugulust ja türgi keelest laensõnade saamist, viimane seob Aasiaga rohkem.

Pärast lugemise lõpetamist vaatasin läbi osa näitusest Peeter Tulviste teemal. Tulviste kogus raamatuid ja näitusele oli pandud välja raamatuid tema kogust. Näiteks anekdoodiraamatuid ja laulikuid. Oli ka vitriin raamatupühendustega, kus oli muuhulgas minu isa luulekogu autori pühendusega. Tulviste on rääkinud, et ta on lugenud ka minu raamatuid, aga ma ei kinkinud talle neid, ta sai kirjastuse nõukogu liikmena suurema osa minu raamatuid kirjastuselt.

Kodus mõtlesin, kas tegeleda maleraamatu lugemisega, aga eelistasin lugeda ungari keelt, sest maletrenni jaoks oli juba laupäev aega eraldatud. Tegin lahti ühe ungarikeelse võrgulehekülje. Lugesin seda meetodiga, et kõigepealt lugesin lause rohkem kui üks kord läbi, tegin sellest varasemate teadmiste põhjal oletusliku tõlke ja seejärel otsisin osa sõnu sõnaraamatust kontrollimiseks või täpsustamiseks välja. Lõigu lõppu jõudes mõtlesin selle üle sisuliselt.

Kirjutati, et ungari romantismile ei olnud omane minevikunostalgia, looduse ülistamine ega isiku tähtsustamine, vaid rahvuslus ja poliitika. Tähtsaim kirjandusžanr vähemalt romantismi esimesel poolel oli luule. Kellaajalistel põhjustel ei lugenud ma teksti lõpuni, mõni asi võis teisel poolel muutuda.

Rangem õpetaja

Mulle tuli üks kursuseõde vastu. Ta ütles, et minu uuemad hinded on uuemal mälukandjal. Mõtlesin, et osad küll, aga mitte kõik. Sain tagasi oma ülikooli saksa keele eksami töö. Olin läinud rangema hindamisega rühma üle ja eksami hinne oli kaks. Ütlesin õpetajale, et nii ei saa, et ma olen saksa keelt juurde õppinud, aga hinne langeb neljalt kahele. Ütlesin, et nii ei saa, et tugevamas rühmas jääb kõigil ülikool lõpetamata. Hakkasin õpetaja valesid parandusi õigeteks tagasi parandama. Kavatsesin ise omalt poolt õpetajale hinde panna, ma ei olnud veel otsustanud, kas kahe või ühe. Ühe enda tehtud paranduse parandasin tagasi, et selles kohas oli õpetajal siiski õigus. Aga ma ei olnud nõus, et sõna 'ploom' tuleks liitsõnas ühe o-ga kirjutada. Võtsin selle tõestamiseks saksa-eesti sõnaraamatu. Mõtlesin, et võibolla õpetaja sellest sõnaraamatust vaataski, aga sel juhul on siin viga, ma võin võtta ka mõne teise sõnaraamatu. Õige lehekülje leidmine läks väga aeglaselt. Tundus, et sõnaraamatu tagumised lehed on välja rebitud ja ettepoole tõstetud. Ma vaatasingi eestpoolt tagumisi tähestikutähti, aga ikka ei leidnud. Lõpuks leidsin sõna 'ploom' üles, kuigi mitte täpselt kontrolltöös esinenud liitsõna. Leidsin sõna 'ploom' lihtsõnana ja ühe teise liitsõna koostisosana. Mõlemas oli kirjutatud oo. Mõtlesin, et vajaliku liitsõna leiaks vast teisest sõnaraamatust, aga et leitust ka tõestamiseks piisab. Läksin seda õpetajale näitama. Ütlesin, et mind võidakse küll nii aeglaselt otsimise pärast ülikoolist välja visata. Aga mul on halva hinde saamise pärast ajataju muutunud, mulle tundub, et mitu tundi on edasi läinud, tegelikult on ikka veel sama vahetund. Õpetajal läks ka selle sõna otsimine aeglaselt. Rääkisin talle, mida ma lehtede väljarebimise kohta olen avastanud.

Edasiliikumine kuningatiival

Avanguosa on võetud mälu järgi kiirturniiri partiist ja järgneb käikude tagasivõtmisega analüüs arvuti–inimene:

1. e4 c6 2. d4 d5 3. e5 Of5 4. Rf3 e6 5. c3 c5 6. Ob5+ Rc6 7. La4 Lb6 8. Oe3 c4 9. b3 cb 10. ab Re7 11. c4 a6 12. Rc3 Vd8 13. Oc6+ Lc6 14. c5 La4 15. Va4 Rc6 16. Kd2 Oe7 17. h3 0-0 18. Of4 h6 19. Ve1 g5 20. Oh2 h5 21. Ke3 g4 22. hg hg 23. Rg1 Kg7 24. Rge2 Vh8 25. Of4 Vh7 26. Kd2 Vdh8 27. Rg3 Og6 28. Rd1 Vh2 29. Re3 f5 30. ef Of6 31. Re2 Vh1 32. Vh1 Vh1 33. Rg4 Vb1 34. Kc3 Ve1 35. Kd2 Vb1 36. Kc3 Ve1 37. Oh6+ Kf7 38. Kd2 Vb1 39. Kc3 Ve1 40. Kd2 Vb1 41. Rf6 Kf6 42. Kc3 Ve1 43. Kd2 Vb1 44. Kc3 Ve1 45. Rf4 Vf1 46. Rg6 Kg6 47. Oe3 Vg1 48. g3 Kf5 49. Kd3 Vb1 50. Va3 Vd1+ 51. Ke2 Vb1 52. f3 Rb4 53. g4+ Kg6 54. Kd2 Vf1 55. f4 Vh1 56. Va4 Rc6 57. b4 Vb1 58. Kc3 Ve1 59. Kd3 Vb1 60. Kc3 Ve1 61. Kd3 Vb1 62. Od2 Vg1 63. g5 Vg3+ 64. Oe3 Re7 65. Ke2 Rf5 66. Of2 Vc3 67. b5 ab 68. Vb4 Vc4 69. Vb5 Rd4+ 70. Od4 Vd4 71. Ke3 Ve4+ 72. Kd3 Vf4 73. Vb7 Kg5 74. c6 Vc4 75. c7 Kf5 76. Va7 Ke5 77. Vb7 Kd6 78. Vb6+ Kd7 79. c8L+ Vc8 80. Kd4 Vc4+ 81. Ke5 Ve4+ 82. Kf6 d4 83. Vb7 Kc6 84. Vb4 e5 85. Ke6 Kc5 86. Va4 Kb5 87. Kd5 Ka4 ja valge sai 104. käigul mati.

Kuna Caro-Kanni kaitsele üks nime andjatest Kann oli pärit Austriast, siis oli minu tänane illustreerimise juhend: "Palun luua kubistlik õlimaal Austria Alpidest, kus mäed meenutaksid malenuppe ja taevas oleks sürrealistlik."

Pealkirjad ja autorinimed

Istusime kirjanduse tunnis. Nimetasin kahe eepose pealkirju, millest üks oli "Nibelungide laul", vaadates neid riiulist raamatuselgadelt. Pinginaaber tahtis kontrollida, kas ma neid pealkirju järgmisel hetkel ka mäletan. Ma ei vastanud midagi. Pinginaaber järeldas, et ma lugesin ainult selgadelt maha ja tegelikult ei tea neid pealkirju. Selgitasin, et ma nii lihtsatele küsimustele ei vasta. Seda oli varemgi juhtunud, et mind seetõttu rumalamaks peetakse. Lisasin, et ma kontrollisin ainult, kas pealkirja teine täht on i või on seal ie. Õpetaja loetles palju välismaa kirjanike nimesid ja kirjutas neid tahvlile. Sinna ma hästi ei näinud, kuigi istusin esimeses pingis. Kirjutasin tunnis palju rohkem lehekülgi konspekti kui nooremates klassides, aga pahandasin, et selline tund on mõttetu. Sama hästi võiksin ma kirjanike nimesid ajalehest või raamatust lugeda. Nii palju autoreid nagunii lugeda ei jõua. Istusin tagapool pingis. Üks poiss läks klassi ette õpetajaga rääkima. Õpetaja tõusis kikivarbule ja oli niiviisi poisist palju pikem, poiss oli isegi keskmisest lühem. Pahandati, et õpetaja paneb niimoodi poissi ennast halvasti tundma. Õpetaja läks klassist välja, poiss istus naerdes kohale tagasi.

Raadio rikkiminek

Ükskord kuulasin Paides vanaema vanaaegset raadioaparaati ja liigutasin samal ajal seina peal peegliga päikeselaiku. Raadio hakkas ragisema ja järgmise külaskäigu ajal oli see rikkimineku tõttu maha kantud. Küsisin täna tehisintellektilt, kas peegliga mängimise ja raadio rikkimineku vahel oli seos. Ta vastas, et ei olnud, see oli kokkusattumus, raadio saavat küll päikese abil rikki ajada, kuid selleks olevat luupi vaja.

Ohtlik vaatepilt

Päikese vaatamine olevat küll ohtlik, aga tänane vaatepilt kutsus pildistama. Tehisintellekti sõnul läbi aknaklaasi ja pilvede ning loojangu ajal päikese vaatamine vähendab ohtu, aga ei kaota seda. Nägemist ei kaotata küll igal vaatamisel, kuid vahel seda juhtuvat. Foto pealt päikese vaatamine olevat ohutu, kuid fotoaparaat võivat ise pildistamise ajal rikki minna.

Küsimused ja vastused

Kirjutasin paberile mõned küsimused ja seejärel lasin vennapoegadel neile vastata. Seejärel kirjutasin uued küsimused vendade jaoks. Ühe küsimuse järel tundus, et kirjutusvahend ei teinud loetavat joont, aga võtsin teise ja see tegi. Lasin ka vendadel küsimustele vastata. Küsisin neilt, kas neil on videoblogi ja mis on selle aadress. Kõigil neljal vennal oli videoblogi olemas, minul oli ainult vanemat tüüpi kirjalik blogi. Vana tüüpi blogide aadressid olid sõnalised, videoblogidel numbrilised. Tahtsin kõigi vendade videoblogid läbi vaadata. Alustasin ühest vennast. Tal oli seal neli muusikavideot, jätsin need kõik pooleli. Tundus, et videoblogisse pole võimalik korraga üle nelja video riputada, nagu ka blogi aadressis oli reas neli numbrikombinatsiooni.

*

Läksin teist päeva järjest maleklassi. Sisenesin sel korral tagauksest, aga treener märkas mind ja teretas. Üks noormees tegi mulle ettepaneku mängida. Olin nõus. Ta ütles, et tundub, nagu tuleks siin turniir. Vastasin, et siin ongi turniir välja kuulutatud, aga mul pole osavõtumaksu raha kaasas.

Aiaga maja

Tahan siseneda autoväravast Paide vanaema aeda, aga aias on kaks suurt ketist lahtist koera, kes on kurjad. Seetõttu pööran ringi. Mulle tuleb järele Karba, kes ütleb, et minu peale pole need koerad kunagi kurjad olnud. Ta lisab, et temaga on teine asi. Sisenen aeda jalakäijate väravast. Lähen majja, kõnnin esiku ja toa piirile, et toas olijatele tere öelda. Maaja vastab, et poriste välisjalanõudega ei tohi nii kaugele tulla. Mõtlen, et ma ei saa ju välisukse lähedal jalanõusid jalast võtta, sest seal on põrand must, niimoodi saaksid sokid poriseks.

Kalalugu

Mul on palju unenägusid ja lisaks võin ma ka väljamõeldud unenägusid kirja panna.
Ühel ööl olin unenäos Narvas ja vaatasin sealse jõe kalu. Väljamõeldud unenäos on ka Tartus Emajões palju kalu. Kõnnin mööda jõeäärset teed, kui näen, kuidas veest tõmmatakse võrguga kalu välja. Need tunduvad isuäratavad, seetõttu küsin:

"Mis kala maksab?"

"Siin ei ole turg," vastatakse.

"Aga millal need kalad turule jõuavad?" küsin.

"Need lähevad Metsakuningale," vastatakse. "Kui tema sind pidusöögile kutsub, siis saad neid süia."

Mõtlen, et mul on ühele peole kutse, aga seal vist Metsakuningat ei ole, sest pidu toimub linnas. Mulle meenub ütlus, et ei tule jagada kalu, vaid õngesid. Aga vaevalt, et mulle see kalavõrk loovutatakse. Mõtlen, et lähedal on turuhoone, ostan endale sealt kalu. Loodetavasti on turul saadaval ka kilekotid, sest portfelli ma toiduaineid panna ei taha.

Võõrkeelsed kirjutised

Oli inglise keele tund. Õpetaja andis meile ühe enda kirjutatud teksti. Ta ütles, et ta ei tea, kas see meile meeldib. Aga minu pinginaaber luges ja naeris. Mõtlesin, et vahel pannakse inglise keele kontrolltöö eest kaks, aga peaks õpetajale seletama, et vahel ma olen lihtsalt halvemas vormis, halval päeval ma olen eesti keeles ka kahe saanud, kuigi teistel päevadel eesti keelt oskan. Aga õpetaja seletas, et rohkem vigu teeme siis, kui hakkame kirjutama fantaasiateksti, mis ei sisalda õpitud väljendeid.

Mõtlemisviisid

Mõtlemist seostatakse ratsionaalsusega. Aga võib seostada ka irratsionaalsusega, kui ei tea, kuhu mõte välja viib. Ratsionaalne mõtlemine otsib vastuseid konkreetsetele küsimustele, irratsionaalne on sihitum. Saab ka kombineerida mõlema elemente, näiteks, et mõtlemise ajakasutus on ratsionaalne, aga sisu irratsionaalne.

Kuninglikud silmad

Mainisin hiljuti uut mälestusteraamatut. Eile nägin seda ka oma silmaga ja täna täpsustasin seoses sellega koduleheküljel ilmumisandmeid. Sain teada, et minu peatüki pealkirja ei ole muudetud. Samuti nägin, millises sõnastuses on koostaja nimi esitatud.

Juurdeõppija

Olin ühele lapsele malemängu õpetanud, aga nüüd ei saanud enam talle vastu. Ta võitis kõik mängud järjest. Mõtlesin, et võibolla mul on just tema vastu raske, sest ma olen talle õpetanud enda mängu. Mõtlesin öelda, et aga vahel ma võidan Tartu meistreid.

Laar Hermannist

Mart Laar. „Karl August Hermann. Vanemuise kandle hääl“. Varrak, Tallinn 2023. 168 lehekülge.

Autor annab ülevaate varasemast kirjandusest Karl August Hermanni kohta. Ta ütleb, et kuna uurimisobjekt on mitmekülgne, siis on kõik varasemad biograafid kirjutanud temast vaid mingi kitsama nurga alt. Enda raamatut peab Laar ilmselt nimetatud puudust ületavaks, kuigi ei rõhuta seda.

Laar toob välja lahkumineku Hermanni enesehinnangu ja teiste antud iseloomustuste vahel. Peategelane ise pidavat tähtsaimaks enda tegevust filoloogina, kuid teised kiitvat teda rohkem muusikategelasena. Ma olen siiski ka Eesti Keele Instituudi välja antud raamatust lugenud filoloogide mõtet, et Hermann oleks võinud piirduda keeleteadusega. Mind hakkas ta huvitama kõigepealt ajakirjandusajaloo tõttu. Juba lapsepõlves teadsin ka tema laule, aga ei seostanud neid helilooja isikuga.

Varem loetud raamatus oletati, et Hermann oli mõisniku sohipoeg. Laari järgi on see mõte peaaegu kindlasti vale, sest abiellumise ja lapse sünni vahele jäi rohkem kui üheksa kuud. Minevikus on oletatud, et Karl August oli oma pere teistest lastest andekam saksa vere tõttu, kuid Laari arvates olid põhjuseks ema vaimuanded. Varsti pärast poja ilmaletulekut sünnitaja suri ja pere järgmistel lastel oli teine ema.

Enne loetud raamatus toodi kiitvalt välja, et Hermann on õppinud paljusid asju, sealhulgas käsitööd. Laar kirjutab siiski, et seda õppis Hermann vastumeelselt, parema meelega oleks ta ka füüsilise tööga tegelemise ajal kooliskäimist jätkanud.

Hermann omandas välismaal õppides doktorikraadi filoloogia alal erakordselt lühikese ajaga. Varem uuritud kirjanduses seletati seda sellega, et ta tegi juba enne võõrsile suundumist kodumaal ettevalmistustöid. Kuid Laari raamatust tuleb välja, et kiirustamiseks oli põhjust ka seetõttu, et õpingute tõttu lükkus abiellumine edasi. Kolmandaks on teine keeleteadlane Veske süüdistanud, et uus doktor on tema pealt maha kirjutanud. Ma pole Veske tööd lugenud, aga võib oletada, et ühte ja sama keelt uurides on osalt kattuvate järelduste peale tulemine paratamatu. Tol ajal ei olnud ka nii ranget autoriõiguste kaitset kui tänapäeval, mida näitab ajakirjanduses laenatud uudiste ja ilukirjanduses mugandatud tõlgete avaldamine.

Hermanni abiellumise kohta kirjutab Laar, et noormehel oli vähe kogemusi ja ta armus esimesse ettejuhtuvasse inimesse. See abiellus vahepeal teise mehega, kuid kuna see abikaasa oli vana, siis ta varsti suri ja tuli Hermanni kord, vahepeal oli naine tänu pärandusele rikkamaks saanud. Võiks mõelda, et kui Hermanni püsivalt üks ja sama isik huvitas, siis see väljavalitu ei olnudki nii juhuslik.

Nagu juba teada, tegi Hermann järgnevalt palju kirjatööd ja osad tema leheasutamise taotlused lükati ka tagasi. Kuigi Laar toob välja, et Hermannil olid esikohal filoloogilised huvid, on sellega vastuolus refrään, et Hermann tahtis vaid laulda ja hõisata, mitte tülitseda. Ja riiakuse puudumise väitega on omakorda vastuolus kirjeldused, kuidas iseloomustatav oli solvunud, kui teda ei tunnustatud. Ilmselt esinesid tal nii positiivsed kui ka negatiivsed emotsioonid. Nendel hetkedel, kui teda parajasti tunnustati, pääsesid mõjule võibolla ainult tujutõstvad. Mõni inimene teeb ise oma loomingut maha, aga Hermannil oli kõrge enesehinnang ja ta ei olnud kriitikutega nõus.

Heliloojana olnud Hermannil ka õpilasi, kes lähtusid tema teooriatest. Neid on nimetatud oma õpetaja epigoonideks. Üks selline olnud laulu „Õrn ööbik“ viisi autor. Epigoon on halvustavalt kõlav sõna, laul ise on minu arvates väga hea.

Laar ütleb, et Hermann ei olnud arg, ometi peab ta esimeselt toimetajalt „Postimehe“ üle võtnud Jaan Tõnissoni veel julgemaks. Kahel mehel olnud ühised eesmärgid, kuid Tõnisson sõnastanud neid arusaadavamalt.

Peale ajalehes kirjutamise koostas Hermann mahuka eesti kirjanduse ajaloo ja alustas esimese eestikeelse entsüklopeedia väljaandmist. Mõlemat tööd pidas ta ise väga tähtsaks, aga neid tehti maha. Suurteoste kokkupanijale on heidetud ette, et ta ei oska eristada olulist ja ebaolulist. Kuid kui mõelda, millised märksõnad on Nõukogude ajal ilmunud eestikeelsetesse entsüklopeediatesse sisse võetud ja mis sealt välja jäetud, siis ka need kajastavad paljuski okupatsioonivõimude, mitte eesti rahva jaoks tähtsat.

Hermanni elu algas ja lõppes vaesuses, vahepeal oli ta tänu abiellumisele ja töövõimelisemale eale paremal järjel. Pärast surma on lisandunud tunnustust, mis eluajal puudus. Nii laideti algul tema eesti keele grammatikat, aga nekroloogis kirjutati sellest kiitvamalt ja hiljem veel tunnustavamalt. Nüüd on see juba allikas mineviku keele kohta.

Koos või eraldi

Kõndisime tänaval. Oli vaieldav, kas me kõnnime koos või eraldi, sest meid oli neljas reas. Alguses olime koos, aga pidasin võimalikuks, et hakkan jälle teistest eralduma nagu vanasti. Keskkooli ajal ma ei olnud koos klassikaaslastega tänaval kõndinud, aga nüüd oli ülikooliaeg ja ma kõndisin tänaval koos keskkoolikaaslastega, kuigi mitte ülikoolikaaslastega.

Sünniaastapäeva trükised

Seoses Peeter Tulviste 80. sünniaastapäevaga ilmus kaks raamatut. Kandsin täna oma kodulehekülje bibliograafiasse raamatu "Mees, kes naeris. Peeter Tulviste kaasteeliste mälestustes", kus nii "Sirbi" arvustuse kui ka eilse peo suuliste jutuajamiste andmetel on sees minu kirjutatud peatükk, mille originaal on ilmunud minu blogi mälestusterubriigis, aga nüüd on seda trüki jaoks toimetatud.

Seda raamatut ma ei ole käes hoidnud, küll aga teist samal ajal ilmunud teost "Mõtelda ning mõista", mis on Peeter Tulviste "Eesti mõtteloo" sarja raamat. Tulviste oli psühholoog, kuid võiks huvi pakkuda ka ajaloolastele, sest uuris psühholoogia ning ajaloo ühisosa. Raamatu lakatekstis peetakse teost sobivaks ka semiootikutele ja usuteadlastele.