Kella ülesleidmine

Elasime hobuseraua kujulises majas. Vennad teatasid, et võib maja teise tiiba sööma minna. Jäin veel sellesse tiiba istuma, kus ma olin. Ema tuli tagauksest ja küsis, kas söök on valmis. Vastasin, et on küll. Ema vaatas järele ja ütles, et söök ei ole valmis, sest laud on katmata. Seda ma ei teadnudki. Aga tulin mõttele, et süia saab sellegipoolest, sest puder on pajas. Siinsamas ruumis.

*
Olin oma kella ära kaotanud. See oli juhtunud mitu päeva tagasi. Nüüd läksin sellele kõnniteele, kus olin arvatavasti kella kaotanud. Kell oli keset kõnniteed maas. Sealt käis palju rahvast mööda, aga keegi polnud kella endale võtnud. See näitas vist, et inimesed olid rikkaks läinud. Oli hea, et ma kella üles leidsin, sest see oli alles päris uus kell, mida ma polnudki eriti kasutada jõudnud. Vaatasin, et kellal on nupp, millega peab saama vaadata pilte. Kui seda nuppu vajutasin, selgus, et näeb liikuvaid pilte ehk televisiooni. Praegu tulev saade mulle kõige paremini ei meeldinud. Aga selgus, et kanalit saab ka vahetada. Oli võimalik vaadata kõiki kanaleid.

"Meie Kodu" 1960

„Meie Kodu“. 18. veebruar – 4. august 1960 + sama aasta 7. jaanuar. Loetud 100 kirjutist.

„Meie Kodu“ oli Austraalia eestlaste leht. Kas eelmise aasta lõpul või praeguse aasta algul nägin ajalehes teadet, et tänavu lõpetab see ilmumise. Tänavu olen näinud teateid ka Põlvamaa ja Elva ajalehe ilmumise lõpu kohta.

Aastal 1960 ilmus „Meie Kodu“ kord nädalas. Maht oli tavaliselt 4 lehekülge, vahel ka rohkem. Valisin selle aastakäigu välja seoses sellega, et aastat 1960 on nimetatud Aafrika aastaks, kuna siis vabanes eurooplaste võimu alt kõige rohkem Aafrika riike. „Meie Kodus“ on kasutatud nimetust Must aasta. Lugesin esimeses järjekorras Aafrika kohta käivat, aga ka muid teemasid. Aafrika kohta oli vahel terve artikkel, aga sageli ainult mõni lõik pikemast loost, mis leheküljele pilku peale heites silma jäi.

Ülikooli bakalaureuseõppes õpetas mulle Aafrika ajalugu Hiiemaa, hilisema nimega Veski. Magistriõppe ajal kuulasin bakalaureuseõppe loengukursust Austraalia ja Uus-Meremaa ajaloost, mida luges Hallik. Mõlema õppejõu nimed on esinenud ajalehes vanema õppejõu Klaasseni õpilastena, kes õpetas veel mulle Aasia ning Lähis-Ida ajalugu. Aafrika kohta kirjutasin kaks kursusetööd, millest üks põhines ajalehtedel, Aafrika ajaloost on juttu ka magistritöö Itaalia-Etioopia sõja alapeatükis.

„Meie Kodu“ suhtumine Aafrikasse aasta jooksul muutus. Aasta alguse poole kirjutati, et Aafrika põliselanike suhtumine eestlastesse on hea, eestlastel on aafriklaste ja aasialastega ühised huvid. Hiljem hakkas pagulaseestlastele muret tegema kommunismi võidukäik Aafrikas. Loodeti Eesti iseseisvuse taastumisele, aga Aafrika puhul peeti tähtsamaks, et kommunism ei leviks.

Uuemal ajal on Eestis ingliskeelse maailma eeskujul vaieldud, kas neeger on viisakas või ebaviisakas sõna. Austraalia eestlased elasid juba tol ajal ingliskeelses maailmas, aga vaidlusi selle sõna viisakuse üle ma ei leidnud. Eestis oli tol ajal neeger täiesti tavaline sõna, Austraalia lehes esineb eri kirjutistes nii sõna aafriklased, mustad kui ka neegrid. Aafriklasteks võib lugeda ka selle põhjaosas elavaid heledama nahaga araabia keele kõnelejaid, kes samuti iseseisvuse eest võitlesid. Sõnade tähendusi selgitati, kui kirjutati Lõuna-Aafrikast, kus aeti rassieralduspoliitikat. Seal eristati valgeid, neegreid ja värvilisi. Ameerikas on minu teada must ja värviline üks ja sama, aga Lõuna-Aafrikas nimetati värvilisteks segaverelisi ja Aasia päritolu sisserändajaid. Kirjutati, et hoolimata rassieralduspoliitikast on Lõuna-Aafrika neegrite elatustase kõrgem kui muude Aafrika maade oma. Teises loos kirjutati kulla tootmisest maailmas, kus öeldi, et juhtivaks kullatootjaks on tõusnud Nõukogude Liit, esimese kahe hulka kuulub ka Lõuna-Aafrika.

Ma mäletan, et Araabia-Iisraeli tüli puhul sai Nõukogude Liit paremini läbi Araabia maadega, Iisraeliga tal diplomaatilised suhted puudusid. Aga „Meie Kodu“ ütleb, et tol ajal Egiptuse koha peal asunud teise nimega riik Eestit Nõukogude Liidu osana ei tunnustanud, seevastu Iisraeli suhtumine polnud teada. Teises loos kirjutatakse, kuidas eestlased suhtuvad juutidesse hästi, aga juutide organisatsioon nimetab eesti pagulasi alusetult fašistideks. Põhjus oli ilmselt Teises maailmasõjas. Ühel korral toob leht ka esile, et Franco, keda osad peavad fašistiks ja osad mitte, võitleb kommunismiga.

Kuigi kirjutati üht-teist Aafrikast, ei leidnud ma ühtegi artiklit Austraalia aborigeenide kohta. Ühes loos oli viide väitlusele valge Austraalia teemal, aga selle all mõeldi võibolla küsimust, kust maalt uusi sisserändajaid Austraaliasse lubada. Halliku seminarloengus oli jutuks, et pärast Teise maailmasõja Jaapani sõjakäiku tahtis Austraalia sisserännet suurendada, et tal oleks uue sõja korral suurem sõjavägi. See võis ka eestlaste sisserännet kergendada. Lisaks tahtsid osad eestlased ilmselt Nõukogude Liidust võimalikult kaugele, kartes selle edasist laienemist. Igas riigis eestlastel mugav ei olnud. Aastal 1960 külastas Nõukogude Liidus võimul olnud Hruštšov Prantsusmaad, kus oli võimul de Gaulle. Selleks ajaks küüditati Prantsusmaal elanud Ida-Euroopa pagulased ajutiselt Korsikale.

Praegu kasutatakse palju väljendit „Hruštšovi sula“, aga tolleaegsest lehest ma seda väljendit ei leidnud. Keegi küll arvas, et Külm sõda on lõppenud, aga teiselt poolt kardeti, et hüsteeriliselt käituv Hruštšov võib alustada uut tegelikku sõda.

Eestis toimuvasse suhtuti pagulaskonnas umbusuga. Eestist välismaad külastanuid võeti külmalt vastu ja Eestist toodud kirjandust lugenud ja Eestisse laulupeole sõita tahtnud väliseestlane heideti aastaks pagulaskonnast välja.

Postkast ja kraan

Mul oli selline elektronmärkmik, et kui sisestada sellesse mingi märksõna, siis sai vastuseks nii enda varasemaid selle märksõnaga kirjutisi kui ka teiste kirjutatud ajaleheartikleid. Olime ühes saalis. Saali hakati kinni panema. Mõtlesin, et võibolla jõuab veel enne süia. Saali uksel tuli ühele naisele tema mees vastu. Mees kritiseeris naise välimust ja naine oli kurb.

*
Istusime köögis. Ajasin kirjasõbraga juttu. Isa kritiseeris kirjasõbra juttu. Mina vabandasin, et kirjasõber ei saa teisiti rääkida, tal on närvid haiged. Läksin koos kirjasõbraga suusatama. Suusatasime kogu aeg koos. Ütlesin, et selleks, et maha jääda või ette jõuda, peaks loomulikust erineva kiirusega sõitma. Kui olime kaks ringi suusatanud, ütlesin, et kolmandale on parem mitte minna, sest see on mul sel talvel esimene sõit. Ükskord, kui läksin suure vahe järel suusatama, siis sõidu ajal ei tundnud midagi, aga pärast lihased nädal aega valutasid, kuigi olin suusatanud ainult ühe ringi. Sõitsime veel. Ütlesin, et ajad on rahulikumaks läinud, enam ei käi suusatamas neid, kes arvavad, et kogu aeg peab võidu sõitma.

*
Läksin postkastile. Samal ajal oli postkasti juures ka üks naaber. Kui lõpetasin, siis vaatasin, et naaber oli kirjutanud kõigile postkastidele hinde postkasti kasutamise eest, nagu oli majaelanikele soovitatud. Teised olid saanud viie, aga mina kolme. Kui minu asemel oleks käinud ema, nagu tavaliselt juhtus, siis oleks arvatavasti meie postkastile ka viis kirjutatud. Vaatasin, et postkastid näevad küll koledamad välja kui varem, aga mina ilmselt ei oleks saanud midagi paremini teha, postkastil tekkis endal tõrge. Olin arvanud, et oma trepikojas keegi minusse halvasti ei suhtu. Mõtlesin, et kõik ei ole õpetajad ja kõigile pole hinnete panemist õpetatud. Läksin tuppa ja ütlesin, et keegi pani mulle postkasti kasutamise eest kolme, mul jäävad hinded elu lõpuni meelde. Köögis tahtsin kraani kinni keerata, aga see ei tahtnud kinni minna. Juures oli ka Henn. Kui kraani ebatavalisse asendisse väänasin, siis sai ta kinni. Mõtlesin, et võibolla tõesti mina lõhun asju. Aga võis ka olla, et selline kraani asend ongi ette nähtud. Henn ütles, et kraaniparandaja on välja kutsutud.

Etturi ja oda koostöö

Sügishooaeg läheneb ja sel nädalal on maletreeningu kordi rohkem olnud. Ilmus uus maleleht ja olen analüüsinud seal toodud partiisid. Kui varem olen blogis toonud vahel analüüse, kus ühe partiikäigu asemel vaatan ühte varianti, siis sel nädalal olen analüüsinud niiviisi, et hulgal käikudel ei vaadanud üldse kõrvalvariante, aga kui ühes seisus olid võimalikud neli löömist, siis proovisin kõik neli varianti järele ja mängisin need lõpuni, neist kaks lõppesid valge ja kaks musta võiduga. Mängisin ka Fischeri malet:

O-O-R-V-K-R-V-L
1. c4 b6 2. b4 d5 3. cd Od5 4. e4 Ob7 5. Re3 h5 6. 0-0 Re6 7. Re2 Lh7 8. Rc3 Rd6 9. e5 Re4 10. f3 Rg3 11. Oh7 Rh1 12. Og8 g6 11. Kh1 Kf8 12. Of7 Kf7 13. f4 c6 14. Re4 Oa6 15. Vf2 Od3 16. Rg5+ Rg5 17. fg+ Kg7 18. e6+ Kg8 19. Vc1 Oe4 20. Vf7 Od6 21. Vg7+ Kh8 22. Vf1 Ob4 23. Vff7 Vd2 24. Vf8++. Valge mõtles 8 ja must 10 minutit.

Null klikki

Eile ei andnud ma feisbukis linki üksikule blogisissekandele, vaid blogile tervikuna, kirjutades juurde, et igaühele oma rubriik. Aga selle asemel, et kõik oleksid klikkinud, ei tehtud minu loendurite andmetel ühtegi klikki. Võibolla seda sissejuhatavat lauset loeti.

Eksamite järjekord

Olin pidanud tegema magistrieksamit kaks korda, sest esimene kord lubati mind eksamile liiga vara, kui üks teine asi oli veel tegemata. Mõlemal korral magistrieksamit tehes oli küsitud ühte ja sama kuupäeva ja olin mõlemal korral teadnud. Igat kuupäeva ma poleks pruukinud teada. Kuupäevi võidi küsida ka doktorieksamil ja siis mul võis halvemini minna. Magistrieksamile oli lubatud erandkorras ka neid, kes ei olnud intelligentsed, sest neil oli muid andeid. Juhendaja ütles, et ei tea, kas klassijuhataja ei tundnud korda, et ta lubas mind liiga vara eksamile. Mõtlesin, et võibolla oli kõik olnud korra järgi, korda võidi alles hiljem muuta ja unustada ära, et see oli varem teistsugune olnud.

*
Kõndisin mööda kõnniteed. Kohtasin ebatavalise käitumisega mehi. Võibolla nemad olid seotud ka muruplatsil oleva sildiga, et värvatakse islamivõitlejaid. See silt oli ilmselt seadusevastaselt välja pandud ja võidi varsti ära koristada. Läksin bussipeatusesse. Mul oli kaasas kaks madratsit. Tahtsin need lahti pakkida, et enne bussi peale minekut võimelda. Aga vaevalt olin ma ühe madratsi lahti pakkinud, kui eemalt hakkas juba lähenev buss paistma. Mõtlesin, et nüüd ma mõlemat madratsit välja võtta ei jõuagi. Võibolla lasta üks buss mööda, teha võimlemine ära ja sõita järgmise bussiga? Hakkasin siiski madratsit sisse tagasi pakkima.

*
Oli vana-aasta õhtu. Tegin televiisori lahti. Näidati hiljuti leiutatud kiletaolisse riidesse riietatud naisi. See riie andis ühelt poolt sooja, teiselt poolt lasi inimese nahal täielikult läbi paista. Vahetasin kanalit. Teisel kanalil andis üks üleni paljas naine basseinis ujudes ajakirjanikule intervjuud, naisele oli mikrofon nina alla torgatud. Panin televiisori kinni. Need, kes olid varem öelnud, et paljaid inimesi ei tohi üldse näidata, olid hiljem öelnud, et vaatavad neid suure huviga. Mina ei vaadanud siiamaani.

Rahumeelsed sõdurid

Võtan klotsikastist klotse ja laon need müüriks. Ehitan sõduritele maja. Need on rahumeelsed sõdurid, nad ei käigi sõjas. Nad on üksteise vastu sõbralikud. Ema on öelnud, et varsti ta hävitab sõdurid, sest pole hea relvadega mängida. Aga üks sõduritest kasutab sõjakirvest puude lõhkumiseks ja teine püssi jalutuskepina. Kui nad prügimäele viiakse, siis ehitavad nad sinna endale ise maja. Praegu nad päevitavad. Neil on mundrid seljas, aga sellisest riidest, mis laseb päikesekiiri läbi. Läbi aknaklaasi ei saa inimene päevitada, aga mänguasjade jaoks see ei loe, sest nende päike on lähemal. Kui nad on ise inimesest väiksemad, siis on ka nende päike madalamal. Sõdurid korjavad maja kõrvalt mustikaid ja ütlevad, et metsas on rahulik elu.

Öised elektrikatkestused

Tõusin öösel voodist. Ma ei teadnud, kas ma magan või olen ärkvel. Kontrollimiseks proovisin, kas lamp süttib. Ei süttinud. Mõtlesin, et võibolla olen sellest hoolimata ärkvel. Proovisin ka teisi lampe, mis samuti ei süttinud. Mõni ka süttis. Tõnu ütles, et sel kellaajal ei olegi tavaliselt elektrit, ta teab, sest inimesed on tavaliselt sel kellaajal ärkvel. Vastasin, et mina sel kellaajal tavaliselt magan. Tõnu ütles, et tema on kell viis ärkvel. Ta jääb hommikul magama ainult lühikesteks juppideks, et mitte sisse magada. Mõtlesin, et võiks soovitada, et ta kasutaks äratuskella. Aga kui ta äratuskella helisema paneks, siis ärkaksin mina ka üles.

*
Hakkasin Kanali bussipeatusest kesklinna poole kõndima. Minu ees kõndis paljaste jalgadega tüdruk. Läksin roomates. Kahe koha peal käänasin mustuse eest kõrvale. Kõnnitee nurgal keerasin kodu poole.

Hinnanguid kuulates

Tihti peetakse mind lolliks,
sageli ka targaks.
Ülikool kõik lõpetajad
kuulutand on vargaks.

Olen kuulus päevavaras,
sest ei teeni palka,
minu vabatahtlik panus
väärib ainult malka.

Palju õppija on tuupur,
kirjutaja haige.
Ütleb taevanegi kohus:
sa ei ole õige.

Hääled ei sobi

Haugub koer ja inimene,
kuulata on kole.
Aga minu hääle vastu
austust ka ei ole.

Kuulan oma lemmiklinte,
nende laul on ilus.
Sõnad tegi nendel autor,
kes ka teksti silus.

Ise ma ei soovi laulda,
kirjutan küll palju.
Publik masendusest nutab,
kuigi tegin nalju.

Kuulsad rallisõitjad

Üks rallisõitja oli surma saanud. Ta oli kasutanud võtet, et heitis auto kapotile kõhuli ja pani auto kihutama, et üle kivi sõites kapotilt lendu tõusta ja jõuda finišisse varem kui auto. Aga auto oli teelt välja sõitnud, nii et lend oli tulnud liiga suur. Varem oli juba kaks väga kuulsat rallisõitjat surma saanud, nüüd sai kolmas. Oli ka varem sama võtte kasutamise pärast surma saadud. Aga rallisõitjad surma ei kartnud, nad teadsid igale sõidule minnes, et see võib juhtuda.

*
Kõndisin tänaval. Märkasin, et ma hoian võõral inimesel käest kinni. Lasin lahti. Ta ütles kommentaariks meie näilise sugulusastme, mis tähendas, et ta sai aru, et ma hoidsin käest kinni kogemata. Ütlesin, et võibolla võtsin käest kinni bussis.

*
Laial tänaval oli raamatukogu. Kõndisin sellest mööda Toomemäe suunas. Raamatukogu ukse ees pildus üks poiss eemal kõndijaid lumekuulidega. Ma ei saanud ühegagi pihta, sest kuul lendas nii kaua, et oli näha, kuhu ta maandub ja sai vahepeal seisma jääda, et mitte kuuliga pihta saada.

Vilistlane koolis

Vaatasin oma sahtlisse. Leidsin sealt sulgpallireketi. Siis ka teise ja kolmanda. Reketeid oli alles rohkem kui ma arvasin. Olin teadnud ainult, et seina ääres voodikastis on veel üks sulgpallireket. Püüdsin sahtlit sulgeda, aga reket jäi prao vahelt välja tolknema. Kui seda kohendasin, tolknesid teised reketid. Reketid olid nii pikad, et polnud saanud sahtlisse ära mahtuda ka enne selle avamist. Olin inimestele soovitanud, et nad vaataksid, kui eeskujulikult ma sahtlid ära sorteerisin. Aga nüüd selgus, et lisaks paberitele olid sahtlis reketid, mis ei olnud üldse minu sinna pandud. Olin kirjutanud, et mul on sahtlites väitekirju. Piirimäe võis mind nüüd süüdistada võltsimises, sest eisteks olin kaitsnud ainult magistritöö, mitte doktoritööd, ja teiseks võidi öelda, et minu magistritöö on nii madalal tasemel, et see polegi väitekiri. Läksin koolimajja, seal esimese korruse tiiba keeramisel tulevasse ruumi. Enne feisbuki pausi olin seal viimati kommenteerinud Birgiti sissekannet, nüüd pärast pausi olin esimesena kommenteerinud jälle Birgitit. Teised ei pruukinud teada, et ma vahepeal pausi tegin. Aga nad said selle kindlaks teha, sest kuigi mina ei vaadanud, oli ühest kohast võimalik vaadata, kes millal viimati sisse logis. Oudekki küsis minu arvamust ühes majanduspoliitilises küsimuses. Ta valis küsimiseks välja minu, et oma pooldajatele näidata, et sellel teemal vastased annavad rumalaid vastuseid. Aga ma ei vastanud midagi, sest mina majandust ei tundnud. Eurodebati ajal olin püüdnud majandusest ja õigusteadusest aru saada, nüüd enam ei püüdnud. Ruumi sisenes üks õpetaja. See tähendas vist, et kooliõpilastel algas tund, seetõttu lahkusin ruumist. Kõndisin fuajeesse. Selle nurgas istus vanaema, aga ma ei läinud temaga rääkima. Läksin ja vaatasin pikalt stendi. Pärast seda mõtlesin koolimajast lahkuda. Enne koolipäeva lõppu lahkujatest eeldati, et nad hiilivad salaja välja tagauksest, aga mina mõtlesin lahkuda eesuksest, sest ma olin haige ja polnud enne päeva lõppu lahkuja, vaid polnudki täna üheski tunnis käinud. Lisaks olin ma vilistlane. Mõtlesin, et koridorid on neid täis, kes ei peagi tundides olema, aga ennast koridoris näidates annavad nad halba eeskuju ka nendele, kes peavad. Läksin vaatasin ka teist stendi, millel rippusid mõned raamatud. Üks raamat oli hästi paks, sellel oli ungarikeelne pealkiri, mis oleks tõlkes tähendanud "Ungari kohanimede sõnaraamat". See tundus huvitav, aga ma ei hakanud selle ümbrist lahti tegema, muidu oleks raamat võinud laiali laguneda.

Kodune arhiivindus

Ülikoolis arhiivinduse õppimisest võib olla kasu ka arhiivi tööle asumata, kui pärast oskab paremini isiklikke pabereid sorteerida. Täna sorteerisin ära riiulivahe põhjast laeni ulatuva paberivirna, milles on pabereid esimesest klassist magistriõppe lõpuni. Osa lehti olid juba varem klambritega kokku löödud, teised ühendasin täna kirjaklambritega temaatilisteks pakkideks või panin kaante vahele. Kaantele kirjutasin paki teema või kirjaklambritega ühendatud pakkidele lisasin tiitellehe paki pealkirjaga. Sain parema ülevaate, mis mul veel alles on. Arvasin, et pärast arvutiketta katki minekut ei ole mul enam alles bakalaureuseõppe lõputööd, ainult selle lõpuni läbi kirjutamata variant, aga täna leidsin ka lõppvariandi paksusega bakalaureusetöö väljatrüki ja sorteerisin selle ära, lisades samale pakile oponendi kõne, enda kõne mustandi ja märkused töö mustandi kohta. Luulekogu käsikirjade väljatrükkide pakkidele lisasin trükikoja kalkulatsioone ja soovituskirju. Leidsin üles magistrieksami kirjanduse nimekirja. Mäletasin valesti, nagu oleks nimekirjas olnud 41 raamatut, üldosas 20 ja temaatilises osas samuti 20. Nimekirja mustandis oli 45 raamatut, neist 15 üldosas ja 30 kitsamal teemal. Pärast seda on juhendaja ühe raamatu juurde kirjutanud, nii et ülikooli kätte läinud variandis võis olla 46 raamatut, neist mõne kohta on küll märge, et pole loetud raamatu kõiki osi. Ühte pakki panin vanad ajalehed, ühte maleajakirjad, ühte lahtistel lehtedel joonistused ja maalid, ühte vana koduse ilukirjanduse ja enda kirjutatud ajalehed, ühte ülikooliaegsed enda käega kirjutatud paberid, sealhulgas eksamiettevalmistuslehed ning kirjalike eksamite vastused, ühte ülikooli lähiajaloo trükitud lahtised lehed, ühte ülikooli muude ainete ja üldiste teemade lahtised trükitud lehed, peale selle sorteerisin joonistusvihikuid ja joonistusplokke, ülikooliaegseid valguskoopiaid ja võrgulehekülgede väljatrükke.

Tee õppimine

Läksin esimest korda üksi surnuaiale sugulaste hauaplatsile. Mõtlesin, et varsti tulen siia jälle, et tee leidmist harjutada. Koduteel ei jaksanud ma kõndida, seetõttu läksin roomates. Kodus vaatasin, et ma ei jaksanud kõndida sellepärast, et mul oli kõht suureks kasvanud. Mõtlesin, et see võib tähendada vähki, peaks arsti juurde kontrollima minema, ega mul vähki ei ole. Võis ka olla, et on healoomuline kasvaja, mille väljalõikamisel saab tervise uuesti korda.

*
Kirjutasin doktoritööd. Aluseks võtsin magistritöö teksti ja tegin sellele vahelekirjutusi. Mõtlesin, et magistritöö oli juba liiga pikk, kui ma teen juurdekirjutusi, siis ma pean ühtlasi vanad vähemväärtuslikud lõigud ära kustutama.

Soomeugri mõtted

Vaatasin eile ülikooli raamatukogu koduleheküljele. Ühest veerust lugesin, et raamatukogu on juba lahti, teise veeru järgi oli viimast päeva kinni. Lugesin raamatuid kodus. Loen ungari keele grammatikat ning Marxi ja Engelsi valitud teoseid. Ungari keele kohta lugesin käänetest. Algul arvasin, et selles raamatus ei olegi käänamist korralikult ära seletatud, aga tegelikult seletatakse käändeid pikemalt mitte sõna-, vaid lauseõpetuse juures. Esimeses teadmised käänete kohta saab sõnaõpetuse juures. Koolis õppisime minu mälu järgi, et seestütlev kääne vastab küsimustele 'kellest?' ja 'millest?', aga nüüd loetavas raamatus oli see sõnastatud küsimusena 'kust?', milline küsimust on toodud ka alatütleva käände juures, samuti käände, mida võiks nimetada teiseks alatütlevaks või siis juurestütlevaks. Peale selle võib seestütlev kääne nii eesti kui ka ungari keeles vastata küsimusele 'mis materjalist?' Sõna 'millest?' tähendab eesti keeles nii 'kust?' kui ka 'mis materjalist?' Kui te kasutate oma tekstis ingliskeelseid sõnu, siis lisage sulgudes ka tõlge eesti keelde. Mõni kasutab ingliskeelseid sõnu sellepärast, et arvab eesti keeles vastavat sõna mitte olevat. Sel juhul võib ise vaste leiutada. Kui Jaan Tõnisson kasutas ajaleheartiklites võõrsõnu, tõi ta paralleelvariandina ka omasõna. Sõna 'paralleelne' sünoonüüm ehk samatähenduslik sõna on 'rööbitine'. Raudteerööpaid saaks nimetada ka raudteeparalleelideks. Kuskil vist on küll ühe rööpaga raudteed ka olemas. Mina sellisel sõitnud ei ole. Aga entsüklopeediast oleksin nagu pilti näinud.

Realiseerimisharjutus

1. e4 g6 2. d4 Og7 3. c4 e5 4. de Oe5 5. Rf3 Og7 6. Lb3 Le7 7. Od3 Rf6 8. Rc3 Rc6 9. 0-0 0-0 10. Og5 d6 11. Vad1 Oe6 12. Lb7 Vab8 13. Lc6 Vb2 14. La4 c5 15. Vb1 Vfb8 16. Vb2 Vb2 17. Of6 Lf6 18. Rd5 Od5 19. ed Le7 20. Ve1 Lc7 21. h3 Oc3 22. Ve8+ Kg7 23. Va8 a5 24. Le8 Oe5 25. Re5 de 26. a4 Vd2 27. Lf8+ Kf6 28. Va6+ Kg5 29. Of1 Vd1 30. Ld6 Lb8 31. Lb8 1:0. Valge mõtles 12 ja must 11 minutit.

Tegelane ja autor

Lugesin ühte romaani. Romaanis kirjeldati, mida peategelane kardab. Autor kartis ka päriselt midagi ja elas seda romaanis välja. Aga lugeja ei saanud teada, kas ta kardab sama asja, mida romaanis. Nagu ühel hiljuti loetud käsikirjal, ei olnud ka sellel romaanil dialoogi. Vanasti oli mulle õpetatud, et eri peatükkides peavad olema eri tegevusliinid, aga sellel polnud tegevusliine ega dialoogi kumbagi. Kõndisin Toomemäe poolt Laiale tänavale. Eemalt tundus isa vastu tulevat. Aga lähemale jõudes oli vastutulija nägu nii udune, et ei saanud aru, kas ta on tuttav. Tänaval kõndis hulk inimesi. Kõik naised tundusid omavahel kokku kuuluvat, aga mehed mitte. Võibolla naiste jaoks tundusid jälle mehed kokku kuuluvat.

Laused paberile

Kirjutasin paberile lauseid. Igas lauses oli ühe erineva inimese ees- ja perekonnanimi ning öeldud, mis mulle tema juures meeldib. Mõtlesin, et kui võrgukasutajad pärast neid lauseid loevad, siis nad näevad, et mulle meeldivad kõik asjad. Paberile kirjutasin nimed välja, aga võrku mõtlesin panna ainult initsiaalid. Mõtlesin, et ma ei pane seda kirjutist blogi unenägude rubriiki, sest ma praegu ei maga, vaid olen poolunes. Panen selle ehk unenäoteooria rubriiki. Klaus kuulas oma toas valju häälega raadiot. Mina kirjutasin oma voodi peal ja Jürgen kuulas Tõnu voodi peal raadiot. Tahtsin minna kirjutuslaua taha ja tegin Jürgenile märkuse, et raadio on laua kõrval liiga vali. Jürgen vastas, et muidu ta ei kuule. Andsin järele, et kui raadio oleks riiuli peal, siis ta oleks jälle minu voodile liiga lähedal. Olin jõudnud laua taha ja vaatasin, et voodi kõrval riiulit enam ei olegi. Küsisin, kes selle ära viis. Üks poiss nägi rõdul kahte jalgratast ja küsis, kas ta võib ühe nendest võtta. Vastasin, et võib küll, aga ta peab enne teistelt ka küsima. Minu rattad need ei ole, mul pole ratast, sest mina rattaga ei sõida. Poiss küsis, mis sporti ma siis teen. Vastasin, et suusatan, mängin malet, teen kiirkõndi ja võimlen. Jürgen ütles vaikse häälega midagi, mis võis tähendada, et sellest on vähe. Poiss läks toast välja. Mõtlesin, et alguses kirjutasin, mis mulle meeldib, aga järgmised laused tahaksin kirjutada teemal, miks ma kurb olen. Ma hakkasin enne meeldivatest asjadest vist ka sellepärast kirjutama, et lugesin raamatust kurbusest ja tahtsin sellele vastukaalu. Poiss tuli tuppa tagasi ja jäi minu ees seisma. Püüdsin kätega varjata, mida ma kirjutanud olen. Poiss ütles, et ta ootab, millal ma sööma lähen, ta tahab magavaid inimesi näha.

Ravikaan

Isa andis mulle kaani, kelleks oli üks putukas. Isa ütles, et ta tahab kaani pärast tagasi, et see ravimiseks tema verd ka imeks. Mõtlesin, et võibolla see on rästik, sel juhul teda tuleb kinni hoida pea lähedalt, mitte kaugemalt, et ta hammustada ei saaks. Aga ta ei hammustanud ka kaugemalt hoides. Maotaltsutajaid tavaliselt ei hammustatud. Panin putuka vahepeal kapplaua peale, et käed oleksid vabad kapist rohu võtmiseks. Putukas tahtis ronida kapi ja seina vahelisse prakku. Sinna ma teda ei lasknud. Mõtlesin, et kui putukas peaks minema jooksma, kuidas isa siis ennast täna õhtul ravib? Putukas enam kapi taha ei läinud, aga ronis muidu kapi peal ringi. Ta läks pappkarpi, milles olid paljud ravivahendid. Kui isa kööki tuli, ütlesin, et putukas on selles karbis, aga ma ei tea, kas see, keda ma näen, on seesama või üks teine putukas.

Nimesiltidega loeng

Lugesin vanu ajalehti, et leida Grenzsteini artikleid. Mulle tuli meelde, et tööd alustasin teisiti. Praegu vaatasin lehti järjest läbi, et võibolla leian midagi Grenzsteini kohta, aga algul olin juba endale kirja pannud Grenzsteini artiklite bibliograafia, et loen ainult neid. Vahepeal olin selle ära unustanud, nüüd tahtsin esialgse meetodi juurde tagasi pöörduda. Selleks tuli meelde tuletada, kuhu bibliograafia on kirjutatud.

*
Läksin pidulikule loengule. Laudadele olid pandud nimesildid, kes kuhu istub. Oli tähele pandud, et mulle meeldib istuda eelviimases reas, seetõttu nüüd oligi minu koht eelviimasesse ritta pandud. Minu koha kõrvale kummalegi poole kellegi nimesilti ei olnud pandud ja need kohad jäidki tühjaks. Loengupidaja näitas ühest raamatust minu pilti. Raamatuid lasti ringi käia. Ma ei teadnud, mis suunas ma pean raamatu edasi andma. Selgus, et andsin valesti. Selle raamatu kaanele, millest minu pilti oli näidatud, oli kirjutatud, et selles on psühhiaatriahaiglas olnute mälestused. Selleks siis minu pilti oligi näidatud, et mind inimeste silmis lõplikult lolliks teha. Märkasin, et laman laua peal üle kolme koha. Pidulikul loengul nii ei sobinud.