Laused paberile

Kirjutasin paberile lauseid. Igas lauses oli ühe erineva inimese ees- ja perekonnanimi ning öeldud, mis mulle tema juures meeldib. Mõtlesin, et kui võrgukasutajad pärast neid lauseid loevad, siis nad näevad, et mulle meeldivad kõik asjad. Paberile kirjutasin nimed välja, aga võrku mõtlesin panna ainult initsiaalid. Mõtlesin, et ma ei pane seda kirjutist blogi unenägude rubriiki, sest ma praegu ei maga, vaid olen poolunes. Panen selle ehk unenäoteooria rubriiki. Klaus kuulas oma toas valju häälega raadiot. Mina kirjutasin oma voodi peal ja Jürgen kuulas Tõnu voodi peal raadiot. Tahtsin minna kirjutuslaua taha ja tegin Jürgenile märkuse, et raadio on laua kõrval liiga vali. Jürgen vastas, et muidu ta ei kuule. Andsin järele, et kui raadio oleks riiuli peal, siis ta oleks jälle minu voodile liiga lähedal. Olin jõudnud laua taha ja vaatasin, et voodi kõrval riiulit enam ei olegi. Küsisin, kes selle ära viis. Üks poiss nägi rõdul kahte jalgratast ja küsis, kas ta võib ühe nendest võtta. Vastasin, et võib küll, aga ta peab enne teistelt ka küsima. Minu rattad need ei ole, mul pole ratast, sest mina rattaga ei sõida. Poiss küsis, mis sporti ma siis teen. Vastasin, et suusatan, mängin malet, teen kiirkõndi ja võimlen. Jürgen ütles vaikse häälega midagi, mis võis tähendada, et sellest on vähe. Poiss läks toast välja. Mõtlesin, et alguses kirjutasin, mis mulle meeldib, aga järgmised laused tahaksin kirjutada teemal, miks ma kurb olen. Ma hakkasin enne meeldivatest asjadest vist ka sellepärast kirjutama, et lugesin raamatust kurbusest ja tahtsin sellele vastukaalu. Poiss tuli tuppa tagasi ja jäi minu ees seisma. Püüdsin kätega varjata, mida ma kirjutanud olen. Poiss ütles, et ta ootab, millal ma sööma lähen, ta tahab magavaid inimesi näha.