Marx ja Engels

Karl Marx ja Friedrich Engels. „Valitud teosed kahes köites. I köide“. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957. 550 lehekülge.

Köide sisaldab nii Marxi kui ka Engelsi teoseid. Mõnel teosel on mõlemad neist autoriks märgitud, teistel ainult üks neist. Marxi teoseid on kaante vahel rohkem kui Engelsi omi. Engels on osalt kirjutanud saatesõnasid Marxi teoste kordustrükkidele. Saatesõnadest selgub, et ta on Marxi ka muutnud, vastavalt sellele, nagu Marx tema arvates kordustrüki ajal ütleks. Varasema ajaloolise hetke uurimise seisukohalt annaks seega rohkem originaali nägemine. Aga vahel satub originaalidesse ka näpuvigu või arussamatuid sõnastusi, mille toimetamine autorist arusaamist parandaks, mitte ei raskendaks.

Ülikoolis tuli Engels jutuks esimest korda J. Plaadi etnoloogia loengus. Ta rääkis, et Nõukogude ajal tunti teost eraomandi, perekonna ja riigi tekkimisest Engelsi nime all, kuid tegelikult olevat Engels Morgani pealt maha kirjutanud. Ka nüüd loetud raamatust on näha, et Engels on autor, kes võib teise autoriga nõustuda. Engels kiidab Marxi, Marx ennast. Mõlemad on enesekindlad nagu tüüpiline poliitik. Kordustrükkides nad võivad öelda, et on milleski varem eksinud, aga hetkel öeldavas on nad enamasti veendunud.

Marxist oli juttu ka uusaja loengukursuses. Kui ma õigesti mäletan, siis oli H. Piirimäe see, kes rääkis, et Marx sõimas palju, selle kaudu pani ka Lenini sõimama ja Lenin muutis kogu vene rahvast. Kui Marxi praegu lugeda, siis on selles tõesti palju kriitilisi väljendeid, aga tänapäeval on ka veel hullemat sõnavara kasutavaid autoreid. 19. sajandi autorite võrdluses Marx põhiliselt kritiseerib, Carlyle kasutab nii laitvaid kui ka kiitvaid väljendeid. Carlyle leidis, et raamatu põhiteemaks peab olema see, keda peetakse kangelaseks.

Magistriõppes rääkis Marxist E. Loone ajaloofilosoofia loengus ja kiitvamalt kui seda tehti bakalaureuseõppe loengutes. Loone hinnangul olid Marxi seisukohad õigemad kui Hegeli või Toynbee omad. Toynbee juures ei meeldinud Loonele religioossus. Mulle meeldis hiljem loetud Toynbee raamatus, et ta oli rahu pooldaja. Marx ja Engels kritiseerivad samuti sõdu, aga teevad erandi, et ainus õiglane sõda on klassisõda. Kui aga kõigis riikides oli nende silmis veel võimul nende jaoks mitte soovitud klass, siis sai sellise erandiga laiendada revolutsiooni või sõja kõikidesse riikidesse. Marxi ideede nimel ongi hiljem palju inimesi tapetud.

Marxi kohta olen varem lugenud sarjas „Inimene ja ajalugu“ ilmunud elulooraamatut, aga selle sisu ma hästi ei mäleta. Lapsepõlves ma mängisin loetud raamatute põhjal mänge või kirjutasin samal teemal uusi ilukirjanduslikke jutte, praegu kirjutan loetavate raamatute kohta arvustusi, aga vahepealsel ajal ma ei teinud osade raamatutega kumbagi ja need on halvemini meeles. Üks tuttav ei olnud rahul, et mul on riiulis Marxi elulooraamat, küsimata, kas see on Marxi kiitev või laitev. Aga ma ei ostnud seda spetsiaalselt Marxi nime pärast, vaid tol ajal ostsin ja lugesin tervet sarja. Ilukirjanduse puhul on kergem eelistada tippteoseid, ajaloo tundmiseks tuleb tutvuda ka negatiivsemate nähtustega.

Natsismi ja kommunismi on peetud nii vastanditeks kui ka ühtviisi totalitarismiks. Ühes magistrieksamiks loetud politoloogiaraamatus väideti, et erinevus on selles, et kommunistidel olevat vähemalt kavatsused head. Aga see sõltub, mida keegi heaks peab. Natsid ja fašistid propageerisid rasside või riikide vahelist sõda, Marx klasside vahelist, üksikisikule võib surma tähendada ükskõik kumb ettekääne. Marx ja Engels eeldasid, et inimesed jagunevad klassideks, teiste jaoks võivad olla tähtsamad teistsugused jaotused – rahvuslik, rassiline, keeleline, usuline, sooline või vanuseline. Inimesi saab liigitada ka iseloomutüübi, intelligentsuse, hariduse või kehaehituse alusel. Saab vastandada ka erinevate aegade inimesi, mis erineb vanuselisest selle poolest, et saab võrrelda erinevate aegade samas vanuses inimesi. Marksistide klassilise jaotuse vastu on väidetud, et perekonna erinevad liikmed võivad teha erinevat tööd, saada erineva suurusega palka, aga raha koos tarvitada. Kuid Marx ja Engels tahtsid perekonna, eraomandi ja riigi ära kaotada.

Mujalt oleks nagu kuulnud, et nad tahtsid kaotada ka raha, aga sellest raamatust ma sellist mõttearendust eriti ei leidnud. Pigem on juttu palga õiglasest suurusest. Marx ja Engels eeldavad, et nii tööline kui ka tööandja töötavad isikliku sissetuleku nimel. Et keegi võiks õppida arstiks haigustega võitlemiseks või teha maatööd füüsilise koormuse saamiseks ja roheluse nägemiseks, selle üle nad ei arutle. Ennast peavad nad võibolla maailmaparandajatena erandiks.