Maleelu

Vaatasin raamatust malepartiid. Valgel oli materjali juba vähem, siis kahis ta veel viguri, seejärel ka teise viguri. Musta nupud ei paiknenud kõige paremini, aga materjal oli tal ikkagi kõvasti rohkem. Sellest hoolimata valge võitis. Panin raamatu ära. Olin maleklassis. Treener vaatas minu ära pandud raamatut ja ütles, et see ei ole kõige parem raamat, aga see on juba nii kulunud, nagu oleks seda palju vaadatud. Mina olingi vaadanud. Vaadatud partii oli mängitud praegusel konsultatsiooniturniiril. Võistkonnad olid neljaliikmelised ja arutasid neljakesi läbi, mis käigu nad ühises partiis teevad. Öeldi, et nõrgem võistkond võitis tugevamat. Sel puhul puhkes aplaus. Mõtlesin, et mul on teistest üks mäng vähem mängitud, seetõttu olin ma puhanum ja mul õnnestus võita. Või mulle tuli meelde, et turniiril ongi olnud kolm, mitte neli vooru, nagu ma algul mõtlesin, sest kuigi teisel päeval mängiti kaks vooru, oli neid esimesel päeval ainult üks. Hakkasin uksest väljuma. Ukse juures Vihmand ütles mulle midagi. Vastasin, et ma ei saanud aru, tal on halb hääldus. Seepeale hakkas Vihmand häbistavalt minu eesnime korrutama, mis pidi tähendama, et mu enda hääldus on veel halvem. Vaatasin paberit, kuhu oli kirja pandud tänaste osavõtjate arv. Peebol oli kombeks, et lisaks osavõtjate arvule pani ta kirja ka pealtvaatajate arvu. Täna oli kirja pandud, nagu pealtvaatajaid oleks olnud neljakohaline arv. See ei tundunud õige olevat. Ütlesin Reile, et siia on vist üks number kogemata liiga palju kirjutatud, arv peaks olema kolmekohaline. Rei vastas, et ei, ta pani lisaks maleturniiri vaatajatele kirja ka kõik, kes täna spordikooli teistes trennides käisid, sest vahepeal käivad nad üle maleklassi ukse sisse vaatamas, spordikool on ühtne pere.