Tänane fauna

Üks väike rohutirts hüppas mulle raamatu peale. Sinna maandus ka muid putukaid ja ma ei tahtnud neid lehtede vahele jätta. Üks hiigelsuur rohutirtsu moodi loom, kes ei hüpanud, vaid kõndis, hakkas uksest sisse tulema. Panin ukse tema nina alt kinni. Selle peale ronis ta koti servale, käis kotis sees ja sealt läks koti sanga peale. Mesilasi oli lilleõitel palju, aga herilasi ei näinud ühtegi. Vahepeal oli sama õiel kaks mesilast. Vahepeal istusid ühel ja samal õiel liblikas ja mesilane, liblikas lehvitas mesilasele tiivaga tuult, aga mesilane teda ei nõelanud. Nägin nii enam-vähem tuttava mustriga kirjut liblikat kui ka ühte, keda varasemast ei mäletanud. Ühel liblikal tiivaservad narmendasid. Vahepeal tuli tuulehoog, üks liblikas pani selleks ajaks tiivad kokku ja tuul painutas neid nagu purje. Õunapuulehel ronis pisike putukas, kes vist õunapuulehest toitus. Maa peal oli sipelgaid, aga ma ei näinud nende tundlaid ka prillidega nii hästi kui lapsena. Mõtlesin, et see ei pruugi tulla tingimata nägemise halvenemisest, vaid olen ka kükitades kõrgemal kui lapsena kükitades. Tee peal oli surnud konn ja rohu peal surnud hiir. Kuuse küljes oli ämblikuvõrke, milles oli kasehelbeid ja tundus olevat männiokkaid. Koerad haukusid nii auto kui ka jalakäija peale.