Vilistlane koolis

Vaatasin oma sahtlisse. Leidsin sealt sulgpallireketi. Siis ka teise ja kolmanda. Reketeid oli alles rohkem kui ma arvasin. Olin teadnud ainult, et seina ääres voodikastis on veel üks sulgpallireket. Püüdsin sahtlit sulgeda, aga reket jäi prao vahelt välja tolknema. Kui seda kohendasin, tolknesid teised reketid. Reketid olid nii pikad, et polnud saanud sahtlisse ära mahtuda ka enne selle avamist. Olin inimestele soovitanud, et nad vaataksid, kui eeskujulikult ma sahtlid ära sorteerisin. Aga nüüd selgus, et lisaks paberitele olid sahtlis reketid, mis ei olnud üldse minu sinna pandud. Olin kirjutanud, et mul on sahtlites väitekirju. Piirimäe võis mind nüüd süüdistada võltsimises, sest eisteks olin kaitsnud ainult magistritöö, mitte doktoritööd, ja teiseks võidi öelda, et minu magistritöö on nii madalal tasemel, et see polegi väitekiri. Läksin koolimajja, seal esimese korruse tiiba keeramisel tulevasse ruumi. Enne feisbuki pausi olin seal viimati kommenteerinud Birgiti sissekannet, nüüd pärast pausi olin esimesena kommenteerinud jälle Birgitit. Teised ei pruukinud teada, et ma vahepeal pausi tegin. Aga nad said selle kindlaks teha, sest kuigi mina ei vaadanud, oli ühest kohast võimalik vaadata, kes millal viimati sisse logis. Oudekki küsis minu arvamust ühes majanduspoliitilises küsimuses. Ta valis küsimiseks välja minu, et oma pooldajatele näidata, et sellel teemal vastased annavad rumalaid vastuseid. Aga ma ei vastanud midagi, sest mina majandust ei tundnud. Eurodebati ajal olin püüdnud majandusest ja õigusteadusest aru saada, nüüd enam ei püüdnud. Ruumi sisenes üks õpetaja. See tähendas vist, et kooliõpilastel algas tund, seetõttu lahkusin ruumist. Kõndisin fuajeesse. Selle nurgas istus vanaema, aga ma ei läinud temaga rääkima. Läksin ja vaatasin pikalt stendi. Pärast seda mõtlesin koolimajast lahkuda. Enne koolipäeva lõppu lahkujatest eeldati, et nad hiilivad salaja välja tagauksest, aga mina mõtlesin lahkuda eesuksest, sest ma olin haige ja polnud enne päeva lõppu lahkuja, vaid polnudki täna üheski tunnis käinud. Lisaks olin ma vilistlane. Mõtlesin, et koridorid on neid täis, kes ei peagi tundides olema, aga ennast koridoris näidates annavad nad halba eeskuju ka nendele, kes peavad. Läksin vaatasin ka teist stendi, millel rippusid mõned raamatud. Üks raamat oli hästi paks, sellel oli ungarikeelne pealkiri, mis oleks tõlkes tähendanud "Ungari kohanimede sõnaraamat". See tundus huvitav, aga ma ei hakanud selle ümbrist lahti tegema, muidu oleks raamat võinud laiali laguneda.