Mängimise tähtsus

Üleeile mainisin mängimise kasulikkust ise ja eile ilmus ka ajalehes artikkel, et lapsed peavad saama mängida. Kirjutaja arvas, et seejuures ilma täiskasvanu juhendamiseta. Ei täpsustatud, kas ka täiskasvanud peaksid omavahel mängima. Varem olen lugenud, kui kasulik mäng on konkreetselt male. Malet mängivad ka täiskasvanud. Males on trennis treener ja turniiril kohtunik, aga sellest hoolimata peetakse malet kasulikuks. Mulle tundub, et täiskasvanu osalemine ei pruugi nii halb olla, täiskasvanu võib ka lisaks käsutamisele kaasa mängida. Kui mängus osaleb erinevas vanuses inimesi, õpib mängija erinevas vanuses inimesi tundma. Reegliteta mängus võib õppida rohkem improviseerimist ja reeglitega mängus reeglitest kinni pidamist. Kui ma käisin maletrennis, siis see ei tähendanud ainult täiskasvanu juhendamisel mängimist, sest osa partiisid mängisin väljaspool trenniruume ja lugesin maleraamatuid, mida polnud antud kohustuslikuks kirjanduseks. Õpetaja käskude mitte täitmine võib olla põhjendatud, kui õpetaja käseb lugeda Lenini lapsepõlvest, aga laps tahab lugeda teda huvitavaid raamatuid nagu "Kolm musketäri". Õpetaja rolli püiavad täiskasvanute puhul üle võtta raamatuarvustajad, kes arvavad teadvat, millist raamatut ei tohi välja anda, tõlkida või teisel inimesel arvustada. Maletrennis käinuna olen harjunud vastama käigule käiguga ja ei jää arvustajaid pimesi uskuma.