Aastalõpu unenäod

Nägin unes, et Toomemäel oli ühel platvormil varblaste istumiskoht. Ütlesin, et nende pesad on teisel pool teed. Need olid seal rohu sees. Isa ütles, et pargis ei saa maapinnal linnupesi olla, sest pargis tallatakse kõiki kohti. Toomemägi oli ka park, aga ometi seal olid need pesad. Võibolla isegi mõlemal pool teed. Väikseid muruplatse tallati vähem. Läksin Lossi mäest alla. Vastu tuli palju suviselt riides inimesi.

Üks Rauna tuttav kirjutas raamatu, kus oli juttu ka minust. Mind oli seal näidatud fanaatikuna. Raamatus oli meenutatud Rauna korraldatud üritust, kus üks mees oli teinud ettekande vastuseks minu kirjutatud arvustusele kaugemat ajalugu käsitleva raamatu kohta. Mina olin pidanud ka ettekandele vastama. Kirjutatud oli, et ettekandja tuli rõõmsalt kohale, aga minu vastuse järel ta pettus, sest ma olevat hakanud rääkima ebamäärast juttu ettekandest ebamääraselt valitud punktide kohta. Mõtlesin, et see näitab veelkord, et kirjalikult esinen ma paremini kui suuliselt. Aga see näitas ka, et arvustatud raamatu teema oli minu jaoks liiga kaugeks jäänud. Raamatus kirjutati veel, et mind on sageli näha väsinud näoga linna peal liikumas. Mõtlesin, et kui paistab juba välja, et ma pidevalt väsinud olen, siis ei ole male minu jaoks kõige sobivam alla, sest seal lööb väsimus tagajärgedena välja. Autorit ennast ei olnud ma linna peal märganud ja mind teretanud ta ka kunagi ei olnud.

Avasin oma võrguluulekogu. Nägin üllatusega, et ma olin lisaks luulekogule riputanud selle algusesse ka Baumanni saadetud väljavõtte Kultuurkapitali nõukogu protokollist. Seal oli iga nõukogu liige avaldanud arvamust selle kohta, kas selle luulekogu väljaandmiseks peaks raha eraldama. Üks ütles, et ta arvas, et asja võib veel kaaluda, kuni ta luges ühte konkreetset luuletust, mille järel tema arvamus muutus negatiivseks. Teine oli öelnud, et kogus on ainult üks hea luuletus ja see on kirjutatud Aleksander Suumani eeskujul. Kiituseks pidavat see olema hoopis Suumanile. Kolmas oli öelnud, et ma ei arvagi, et ma raha saaksin ja kirjutasin taotluse niisama. Baumann oli väljavõtte saatmise põhjenduseks kirjutanud, et need arvamused on seletuseks. Olin saatnud raha mittesaamisel luulekogu faili ja selle väljavõtte kõigepealt poeesia listi, seejärel riputanud koduleheküljele. Nüüd mõtlesin nõukogu liikmete arvamuse panna algusest lõppu, muidu külastajad vaatavad, et seal luuletusi ei olegi.

Vaatasin internetist õpetaja Kalme parandatu inglise keele kontrolltööd. Selle teise ja kolmanda osa eest olin saanud viied, aga kolmanda hinde juurde oli kirjutatud, et esimese osa eest sain juba halvema hinde. See märkus oli vajalik sellepärast, et esimene hinne erinevalt järgmistest ei olnud kirjutatud punase pastakaga. Edasi olin ühe osa eest ühe saanud. See tundus täiesti vägivaldne, sest seal oli tehtud ainult üks parandus. Aga siis vaatasin, et võibolla on asi põhjendatud sellega, et osad lüngad olen üldse tühjaks jätnud. Edasi tundus siiski, et neis kohtades ongi õige vastus tühjaks jätmine. Vaatasin ka muid võrgulehekülgi. Mõtlesin, et unenäos on siiski interneti mitmekesisus olemas. Läksin kööki pliidi juurde. Lahkusin sealt varsti, aga hakkasin siis kööki tagasi minema. Nüüd nägin, et köögis istuvad isa, Toomas ja T. Vahtra. Esimesel korral polnud ma neid üldse märganud, sest olin vaadanud pliidi, mitte laua poole. Kui ma oleksin T. Vahtrat märganud, ei oleks ma kööki läinud, sest minu riietus oli ebasobiv. Mõtlesin, kuidas ärgates tema nime üles kirjutada.