Kolm unenägu

Nägin unes, et kõndisime looduses ja öeldi naljakaid asju. Mõtlesin, et ma pean kogu aeg mõtlema, mida naljakat saaks öelda. Mõtlesingi välja naljaka luulerea, et võsa on täis lausa põõsaid. Põõsas tähistas selles reas president Bushi. Jõudsime oma talumajani. Selle vastas oli naabrite oma. Naabrid olid välismaalased ja olid oma maja väga uhkeks ehitanud. Kraadisin ennast. Mul võis olla üks haigus, aga võis ka olla üks teine. Olime kodus suures toas. Isa tahtis Heleniga rääkida ja ütles mulle, et ma ära läheksin. Ma ei läinud, vaid hakkasin palli loopima. Isa läks ise ära. Mängisime igasuguste poistega jalgpalli. Mina olin väravavaht. Minu värav oli tükk ühest seinast. Vastase värav oli uks samas seinas. Meie teine värav oli uks vastase värava vastas. Lõin palli vastase värava suunas, tabades posti. Öeldi, et pall ei läinud sisse. Vaidlesime vastu, et postist ta siiski põrkas sisse. Järgmiseks lõin palli oma väravast meie meeskonna teise väravasse. Seda peeti haruldaseks, et väravavaht lööb omavärava. Esialgu mulle mäng meeldis, aga nüüd hakkasin kärsitult selle lõppu ootama. Panin tähele, et Helen on millalgi toast kadunud. Ema tuli tuppa ja imestas, et me oleme rahulike nägudega. Tema arvates me oleksime pidanud kurjemate nägudega olema, kui me isa toast välja tõrjusime.

Teises unenäos vaatasime televiisorit. Käis otsesaades. Ema ütles, et kohe sealt meile helistatakse, et auhind anda. Telefonile oli kõige lähemal Henn. Ütlesin talle, kuidas helistamise korral nalja teha. Siis ütlesin, et ta ei teeks midagi. Sellega mõtlesin, et ta nalja ei teeks, aga Henn võttis sellest hoopis nii õppust, et kui ta telefoni vastu võttis, ei öelnud ta algul tükk aega üldse midagi. Siis jätkas ta nalja tegemist sellega, et ütles oma ees- ja perekonnanime. Lõpuks vajutas ta telefoni küljes nuppu, mis pani mängima jõulumuusika. Saatejuhtidel seega korralikust kõnest midagi välja ei tulnud, aga neil sai saateaeg läbi ja nad ei jõudnud enam kellelegi teisele ka helistada. Saade lõppes sellega, et kõlas Hennu jõulumuusika ja kaamera näitas stuudios olevaid jõuluehteid. Nüüd võis halb olla, et kõik inimesed kuulsid Hennu täisnime ära.

Toimus tund füüsikaklassis. Hakkasime tegema lünkharjutust. Selle teise lause pidi ette lugema Riin. Kolmanda lause pidin lugema mina. Ma ei lugenud lauset eelnevalt läbi, aga asi tundus lihtne. Nimelt tuli kahe lünga vahel ära jagada kaks sõna. Lugesin pool lauset ette, aga siis katkestasin, sest ma ei tahtnud rohkem rääkida. Mõtlesin, et nüüd nimetatakse seda lausete neelamiseks, nii nagu varem on öeldud, et ma neelan sõnu. Tund sai läbi. Järgmine pidi olema kirjandus klassis 307. Läbi koridori selles suunas minnes möödusin paigal seisvatest Reedast ja teistest klassiõdedest. Nad tundusid rääkivat minu unenägudest. Nad imestasid, et ma olen Reeta teistest vähem unes näinud, aga nad leidsid, et see-eest on Reeda kohta paremad unenäod. Kuigi olin füüsikaklassist väljunud viimasena, jõudsin kirjandusklassi esimeste hulgas. Ainult Mait istus seal juba varem. Oma koha juurest põrandalt leidsin paberi, millel tundus olevat minu nimi ja malevariante. Ütlesin, et siia on eelmisest korrast minu pabereid jäänud. Aga seda üles võttes nägin, et minu nime sellel siiski ei ole ja et käekiri on ka võõras. Sinna oli keegi teine avanguteooriat ümber kirjutanud. See ei tundunud tänapäeval eriti otstarbekas, sest seda oleks saanud välja trükkida ka arvutist. Läksin näitasin seda Maidule, kes oskab ka malet mängida. Ta ütles, et keegi valmistab mängu ette. Vastasin, et ja siis paneb ta mängus ratsu ette. Nüüd tahtsime Maiduga ise ka malet mängida. Kavatsesime seda teha pimesi. Ütlesin, et eelmine kord olid pimemales minul valged, seekord Maidul. Aga siis ütles Mait, et tal on taskumalenupud kaasas. Sellega olin rahul, sest siis ei olnud vaja aju piinata. Mait ütles, et tal on osad nupud puudu. See tähendas, et mõne nupuga tuli ikkagi pimesi mängida. Aga siis ütles Mait, et võibolla on tal need ka taskus olemas. Mõtlesin, et õigem on mängida ehk ainult vahetunnis, sest tunni ajal võib õpetaja midagi huvitavat rääkida ja mängides ei saaks seda jälgida. Panime nuppe peale. Maidul oli selline malelaud, millel ei olnud kõiki väljasid eristatud, vaid ühel küljel oli kolm kasti ja ühte kasti tuli panna rohkem nuppe. Ma ei teadnud, kas panna odad äärmistesse või keskmisse kasti. Mait elas Nõos. Ütlesin, et Arst elab ka Nõos. Mait vastas, et Arstil oli pahandusi. Teadsin, et need pahandused olid rahalised. Mait ütles, et Arst ei saa võlgadest lahti.