Kolm televiisorit

Nägin unes, et vaatasime televiisoreid. Mõtlesin, et pean blogis kirjutama, et meil mängis ühes toas korraga kolm televiisorit, mis sellest, et siis tulevad vargad. Edasi mõtlesin, et õigem on kirjutada, et mängis korraga kolm erinevat telekanalit, sest osa tuli arvutitest.

Üks õpetaja anti ahistamissüüdistusega kohtu alla, sest ta oli ühel poisil käe ümber kaela pannud. Ema avastas, et mul on fotosid, et minu õpetajad on sama moodi käitunud. Kuigi see oli olnud ebameeldiv, ei pidanud ma õigeks nende karistamist. Pealegi ei tohtinud minu arvates tagantjärgi karistama hakata asja eest, mis tol ajal veel ei olnud kuritegu. Televiisoris näidati selle poisi klassipilti, kus ta oli väga kannataja näoga. Kuid see ei pruukinud tulla õpetaja käitumisest, sest õpetaja tegi seda arvatavasti ainult üks kord. See koolitüdruk, kes oli enda ahistamise süüdistuse esitanud, ütles, et ta võtab süüdistuse tagasi, sest tegelikult tal ei olnud sellest midagi ja tema emale ei meeldi, et õpetaja vangi läheb. Näidati seda tüdrukut palja ülakehaga. Ta oli juba nii suur, et ta oleks pidanud midagi rohkem selga panema, aga ta nähtavasti keeldus oma vanust tunnistamast.

Mõtlesin välja uue kaardimängu. See käis nii, et kolm mängijat käivad igaüks korraga välja ühe kaardi. Need pannakse mahaläinud kaartide virna selles järjekorras, milline kaart on tugevam. Sain aru, et siis otsustab mängu tulemuse alles viimase kolme kaardi väljakäimine. Mõtlesin, et mulle meeldivad peale male ka kaardid, sest nendega saab mõelda. Isegi juhusemängus saab mõelda seaduspärasuste üle. Minu väljamõeldud mängu saab mängida ka üksi kaarte tõstes. Vahepeal võib pakist kaartide juurdevõtmise järjekord sassi minna, aga on voli kehtestada uus. Saaks mängida ka kahe inimesega, nagu oleks kolm mängijat. Ainult mõnele väiksele lapsele ei tasu inimeseta kaartide kohta selgitama hakata, et see on kolmas mängija, sest siis jääb talle mängija mõiste segaseks. Arvatavasti sarnaneb minu väljamõeldud mäng mõne kaardimänguga, mida ma olen kunagi mänginud, aga reeglid ära unustanud.

Läksin politseisse. Sisenesin valest uksest. Mulle öeldi, et ma siseneksin teisest uksest. Sealt, kus politsei on klaasiga kaitstud. Kuriteo kohta kirjutatava avalduse peale tuli kirjutada märgusõna "erk". Ma ei leidnud õiget teed ja jõudsin samasse kohta tagasi. Nüüd öeldi, et märksõnaks tuleb kirjutada "ravi", ja hoopis mind taheti psühhiaatrilisele ravile paigutada. Seda rääkiv naine ütles, et igast inimesest ei ole aru saada, aga mind nähes on kohe selge, et ma olen haige. Patsientidele loeti ette ka haigla sisekord. Üks punkt selles oli, et näo pesemine on keelatud. Mõtlesin, et see on võibolla selleks, et haiged endal silma peast ei torka, kui nad näevad peeglist nägu valesti. Naistöötajalt küsiti, miks ei tohi nägu pesta. Ta vastas, et ta ei tea, nii on ette kirjutatud. Ta lisas, et on ka selline ettekirjutus, et vannitoas peab olema kaks kraanikaussi - üks valgenahalistele ja teine mustanahalistele. Ta leidis, et see on ebaõiglane, sest mustanahalisi on palju vähem.

Üks psühhiaatrilisel ravil olnud tüdruk rääkis, et ta õppis ülikoolis valesti - ta õppis kõik pähe. Nii kirjutati erialases kirjanduses, et selline õppimisviis on selle haiguse puhul iseloomulik. Mina erinevalt sellest tüdrukust ei jäänud arste uskuma, nagu oleks see vale õppimine. Sain Venemaa esindajaga hästi läbi, aga tema minuga hästi läbi ei saanud. Sellest järeldasin, et lõvi suhtub hüaäänidesse paremini kui hüäänid lõvisse. Rimmel kuulutati ENSV teeneliseks kirjanikuks. Ta leidis, et talle see ei meeldi, aga pole muud teha, kui tseremooniale kohale minna. Mõtlesin, et kui Rimmel isale kirju saatis, lootis ta arvatavasti esimeste kirjade puhul ka vastust saada.

Käis sõda. Üks riik pidas ennast erapooletuks. Aga kui teine riik talle kallale tuli, kirjutas ta: "MA EI SAA OLLA ERAPOOLETU, KUI TEMA EI OLE ERAPOOLETU!"