Ämblikud

Nägin unes, et olime Paides. Siiri andis meile süia. Seda toitu süies läks mul iga natukese aja tagant isu ära. Ootasin, kuni see tagasi tuleb, siis jätkasin söömist. Toidu sees tundusid olevat keedetud porgandid, mis mulle eriti ei maitse. Aga teised nimetasid seda hoopis kõige tõhusamaks lihatoiduks. Liha maitseb mulle rohkem. Aga nii hea see toit minu meelest siiski ei olnud, nagu oli olnud hakkliha kaste. Vahepeal tundus ka, et porgandite või liha asemel on toidu sees kartulid. Tuli üks naine, kes tõi Siirile poest süia. Ta nägi välja nagu Siiri, nii et võibolla oli ta ainult Siiri kujutlus. Kui naine oli ära läinud, ütles Klaus, et see naine on vist merjakas. Merjakad on Järvamaal elav rahvas, kelle hulka kuulub osa Järvamaa elanikke. Klaus lisas, et selle naise ema oli kleptomaan. See naine oli siin käies ise ka sellise näoga ringi vaadanud, nagu tahaks ta midagi varastada.

Noor naisõpetaja andis ajaloo tundi. Ta kirjutas asju tahvlile ja oli seejuures rõõmus. Mina poleks tundi andes rõõmus olnud, sest mulle oleks tund liiga pikk tundunud. Näidati ühte omapäraste okstega puud. Mõtlesin, et jätan selle puu alatiseks meelde. Siis kui kunagi mälumängus näidatakse selle puu pilti, oskan ma vastata, mis ilmakaares see kasvab ja mis aine õpetaja aias. Õpetaja nime ei oskaks ma öelda, seetõttu mulle ei saaks veel punkti anda, vaid esitataks täiendav küsimus. Aga oleks oht, et vastane saaks minu poolikust vastusest liiga palju informatsiooni ja teeniks ise punkti. Olime Tallinnas. Keegi laulis siin nagu ikka laulu Soome kohta, tagudes mulle seejuures telefonitoruga vastu selga. Läksin ühe maja pööningule. Võtsin seal seina pealt putuka, et näidata seda putukateadlasele. Aga putukast jäi järgi ainult puru. Putukateadlane küsis, kas need on selle putuka munad. Ma ei osanud vastata. Ütlesin, et siin on palju ämblikuvõrke, aga vähe ämblikke. Ämblikuvõrgud olid üsna terved, aga natuke lõhutud. Need kinnitusid alumiste niitidega magamisaseme padja külge. Ma ei kavatsenud neid magama heites purustama hakata.