Piiri lähedal

Nägin unes, et Tiiu oli oma blogisse riputanud pika teksti, milles olid nimed Sisi ja hulk araabiapäraseid, mis mulle midagi ei öelnud. Kirjutasin kommentaariks, et ma ei saa sellest sissekandest aru. Ta vastas, et ta kirjutab ju samadest jumalatest, kellest mina oma luuletustes aastal 1984. Rääkisin emale, et mina ei ole selliseid luuletusi kirjutanud. Iseasi, kui Tiiu tahtis öelda, et minu tolleaegsed tegelased on tegelikult samad, kes tema tegelased teise nime all. Mõtlesin, et võiks talle saata Tõnu väiksena välja mõeldud luuletused Fin-Faasist, sest need oleks ka justkui jumalale pühendatud. Ja ma võiksin oma blogis avaldada oma luuletusi aastast 1985. Aastal 1984 ma veel luuletusi ei kirjutanud. Vaatasin Enekesest maailmakaarti. Seal olid Portugalist ja Tšiilist läände joonistatud hiigelsuured saared, mida seal tegelikult ei saanud olla. Hoiatasin teisi, et seal on maismaa värvi värvitud kogu saarestik, sealhulgas saarte vahele jääv meri. Võibolla see oli nii ainult ühes Enekese köites. Teistes võis õige kaart olla.

Teises unenäos roomasin koos Lauri K-ga Eesti-Vene piiril. Ta rääkis, millised ohud ja nõudmised seal on. Küsisin, kas mina ei tohi selles kohas olla. Ta kinnitas, et ei tohi. Selle peale hakkasin üksi Eesti poolele tagasi roomama. Vastu kõndis kontroll. Mult küsiti, kas mul ikka on topelttaskud, mis on seal nõutavad. Mul ei olnud, kuid mul lasti siiski oma teed minna. Kõndisime mitmekesi läbi metsa. Räägiti, et mis siis saab, kui venelased tulevad üle piiri, teevad mingi sigaduse ja pärast lähevad oma poolele tagasi, öeldes, et nad pole siin käinud. Sellele vastati, et Venemaa on veel viisakas, aga Ameerika vallutatud riike ainult röövib, nii et need ei saa mingit majanduslikku kasu. Mina arvasin, et Venemaa hakkab ka selles suunas liikuma. Meist sõitis mööda rong. Pugesime selleks ajaks peitu, sest oli oht, et rongi akendest tulistatakse. Järgmiseks sõitis mööda raudteed tank. Jooksime mäest alla, et meid näha ei oleks. Tank aga tuli ühe hüppega ka mäest alla. Jooksime mäest üles tagasi, arvestusega, et tankil on mäest üles tulla raskem ja see võtab tal aega. Vaatasime, kuhu puude või põõsaste vahele kaduda. Läksime joostes, aga ei põrganud vastu puid. Mõlemad minu kaaslased läksid varsti tanki suunas tagasi, sest nad olid midagi maha unustanud. Mina jooksin edasi. Metsas seisis sõdurite ahelik väljasirutatud püssidega. Möödusin neist lähedalt, aga selja tagant, nii et nad mind ei märganud. Läksin ühe maja juurde, et sealt süia küsida. Kohale jõudes nägin, et selle uksenupud koosnevad leivaviiludest. Mõtlesin, et kui ma ühe viilu keskelt ära võtan, ei pane seda arvatavasti keegi tähele.