Jõuluunenäod vabal teemal

Nägin unes, et mängisin arvutimängu ühe vastase vastu. Kaotasin. Ütlesin, et kui ma oleks lõpus oma lipuga söönud teisest servast, siis oleksin võitnud. Või õigemini sellega, mis sarnaneb lipuga. Vastane oli paremini söönud. Klaus küsis, kas ma ei näinud õiget varianti. Vastasin, et tegelikult ma vaatasin seda varianti, aga ei mõelnud kumbagi varianti lõpuni. Maleturniir sai läbi. Partiiprotokollid olid minu käes. K. Habichti protokolliks olev sült oli sulama hakanud. Kui ütlesin seda Habichtile, tahtis ta, et ma siis süldi ära viskaksin. Ühte poissi taheti minu kasvatada anda. Seni oli teda kasvatanud üks hulkur mees. Esialgu veel kaaluti, kas anda. Poiss arvas, et hulkur kasvatab teda paremini, aga hulkur ise teadis, et ta on minust halvem kasvataja. Sündis üks laps. See vastsündinu läks raisku. Näidati, et sellepärast, et talle ninale lappi pannes oli see natuke libisenud ja sellega nahka kriimustanud, aga vastsündinutel on väga õrn nahk. Asja heaks tegemiseks sünnitati uus laps. Sellele pandi kogemustest õppides lapp ninale korralikult. Seejärel pandi laps praeahju. Aga ta jäeti sinna liiga kauaks, nii et tema läks ka raisku.

Meie õu oli rahvast täis, sest siia oli tulnud lähedal asuva kooli kehalise kasvatuse tund. Peale õpilaste oli ka palju pealtvaatajaid, nende hulgas vanainimesi. Kui varem oli meid süüdistatud lasteaia muru tallamises jalgpallimängu ajal, siis nüüd tallas hoopis kooli kehalise kasvatuse tund meie muru. Seda muru oli juba enne seda tundi kõvasti tallatud. Tüdrukud olid pandud sulgpalli mängima. Neil ei olnud võrku, aga nad püüdsid siiski palli üksteise poolele maha lüia. Ilma võrguta peaks see teoreetiliselt liiga kerge olema, aga neile oli joonistatud nii väike mänguplats, et pall kippus pidevalt liiga kaugele lendama. Üks tüdrukutest heitis platsi kõrvale pikali, et mängust puhata. Teine tüdruk jätkas tema tühja platsipoole pommitamist, lüies osa palle ka üle piiride. Ühe löögi ajal veeres pall alla piki kellegi paljast säärt, mis pani pealtnägijad naerma.

Vaatasin internetist Pille organisatsiooni lehekülge. Seal olid esialgu Jaapani ja Eesti lipp, mis tähendas, et organisatsiooni tegevus keskendus Jaapanile. Siis kustus Jaapani lipp ära ja Eesti lipp liikus Jaapani lipu koha peale. See tähendas, et nüüdsest on organisatsiooni tegevuses Eesti ja Jaapan võrdselt tähtsad. Rippus väljas Isamaliidu valimisreklaam, milles olid kõrvuti kolme Ismaliidu juhtiva poliitiku pildid ja iga pildi all oli tekst. Vasakul oli Mart Laari pilt, mille all oli palju sõna "oi". Sellepärast oligi ühe Sõltumatu Infokeskuse teadaande pealkiri olnud "Oi Laar". Isamaliidu põhiloosung neil valimistel oli "Meile pole jäänud midagi peale Laari". Valimiskampaaniate ajal parteid tõesti uskusid oma loosungeid. Aga inimestele pidi järgimõeldes meenuma, milline Laar tegelikult on. Istusime klassis, kus oli kaks taburetti vähemaks jäänud. Mõtlesin välja, et need võtsid ära õpetajad. Üks oli pandud klaveri taha. Varem oli klaver olnud natuke kõrgemal ja õpetaja oli saanud seda seistes mängida.

Oli algkooli matemaatikatund. Õpetaja ütles, et me hakkaksime nüüd õpikust ümardamise peatükki lugema. Ma olin vahepeal puudunud ja õppinud kodus. Sel ajal olin ma iseseisvalt õpiku peatükke konspekteerinud ja õppimises teistest ette jõudnud. Aga ümardamine oli nii lihtne, et selle kohta polnud ma vihikusse midagi kirjutama hakanud. Olin juba vanem ja vaatasin kodus algkooliaegset matemaatika vihikut. Olin sinna muu hulgas igasuguseid huvitavaid lapse mõtteid kirjutanud. Olin sinna joonistanud tornidega õhupalli, mille joonistamise ajal oli mulle öeldud, et ma ehitan õhulosse. See õhupall oli paremini joonistatud kui minu hilisematel piltidel, nii et võibolla oli Pille aidanud. Nüüd oskasin ma lapse elust veel paremini kirjutada kui tol ajal, ainult et mul polnud enam kõik asjad meeles.