Üksikul saarel

Ärkan üksikul saarel. Ma ei saa aru, kuidas ma olen siia sattunud, sest viimase asjana mäletan, et olin vanglas. Siis hakkab vihma sadama. Tahaks koju minna, aga meri on ees. Alles nüüd saan aru, et olen endiselt vangis, ainult muutunud režiimiga. Jään ootama, millal mulle hommikusöök tuuakse. Ootan ja ootan, aga kedagi ei tule. Lõpuks järeldan, et vangivalvurid on nälga surnud.