Alguskolimine

Nägin unes, et sain teada, et doktoritöö kirjutamise võimalust pakutakase ka mittedoktorantidele. Võtsin selle ajaleheväljalõike kaasa ja läksin vastaval aadressil. Mõtlesin, et juhendajaks võtan õige Pille, sest ta on juba doktor. Aga ma ei osanud kuidagi töö teemat välja mõelda. Lugesin võrgust "Loomingu" kodulehekülge. Seal oli küsitlusi. Üldiselt ma neile vastama ei hakanud, aga kaks küsimust olid sellised, et neile oleks võinud vastata. Seal küsiti, kas te olete vähemalt 7-liikmelisest perest, liigute peamiselt kodu ja kooli vahet ja teil on kodus nii palju raamatuid, et te saate hakata lugema järgmist ilma uut raamatut või ajakirja ostmata. See küsimus oli justkui minu jaoks. Seni polnud keegi saanud jaatavalt vastata, aga minul oli see võimalus. Tahtsin käima panna ühte arvutiprogrammi, aga käima läks hoopis film. Enne filmi uuesti kinni panekut vaatasin seda natuke. Ütlesin teistele, et seal on ju samasugune värav nagu meie koolil - kitsam jalgvärav ja laiem autovärav. Ja maja kõrval sarnaneb meie kooli kõrval olevale EÜS-i majale. Koolimajale vastav hoone oli vähem sarnane, sest ta oli ainult 2-korruseline ja puust, aga sarnasusi oli ikkagi märgata. Olime filmi sees. Seal oli ka suur koer. Tahtsin tema vastu midagi ette võtta, aga lõpuks hakkas paistma, et ta ei olegi kuri. Auto oli liikuma jäänud ja kedagi polnud sees. Läksin autosse ja tõmbasin käsipidurit. Auto andis ikkagi ees seisvale noorele naisele müksu, enne kui seisma jäi. Aga see ei olnud minu süü, sest mina olin pidurit tõmmanud. Rääkisime vabariigi alguse aegsetest organisatsioonidest. Sinimustvalge organisatsioon vastas sellele, et Soomes oli sinimust. Ühe organisatsiooni tunnuseks oli karu, aga asutajad ütlesid esialgu ise ka, et nad ei tea, mis värvi. Ütlesin, et see võis tulla sellest, et tol ajal teadsid inimesed vähem värvide nimesid. Isa vastas, et võis ka tulla sellest, et ei teatud veel, mis värvi õnnestub osta. Istusime saalis, kui pidi algama kolimine. Nägin eemal tuttavaid inimesi, aga ei vaadanud nende poole samal ajal kui nemad minu poole. Paide vanaema seevastu tervitas mind. Tõnu oli umbes aastane ja protesteeris selle vastu, et teda igale poole juurde ei lasta. Isa ütles Tõnu kohta, et sealt tuleb tema järglane. Räägiti, et köögis keeb padades tõrv. Aastane laps oli olnud Raivo, aga nüüd mängis teda Livia. Nüüd oli juba Liviat ennast ka laval näha, aga ta oli juba vanem. Ta luges oma osa paberilt maha. Tema mängu kohta öeldi, et ta on täiesti liimist lahti. Vastasin, et ei ole midagi. Nüüd ta on lihtsalt suurem ja ei saa väikest last enam järgi teha. Küsisin, kas alguses väikse lapse häält tegi ka Livia. Kinnitati, et tegi küll. Siis oli ometi rahvas naernud. Läksime meestega läbi koridori, et asju tassima hakata. Ühel varasemal korral oli see mul halvemini välja tulnud, aga nüüd teadsin, et mul tuli tol korral lihtsalt veel õppida. Läksime kolmekesi koridoride hargnemiskohani. Me ei teadnud, mis suunas me peame edasi minema. Tegin ettepaneku, et igaüks läheb erinevas suunas. Karjusin õudusest. Küsisin teistelt, et kas meie karjumist kuuldakse siin veel ka siis, kui meid ennast pole enam siin.