Lõputu loss. Valimised. Reis Ameerikasse.

Nägin unes, et jooksime lõputult suures lossis. Võibolla see lõputult suur ka ei olnud, sest oli võimalik näha kolme selle külge. Välisukse lähedal lauas küsis Särgava, kas ühte laulu veel esitatakse või on võetud selle asemele teine laul, sest nende sõnade ajakohasus on vahetunud. Olin kuningatütar. Ma ei tohtinud välisuksest välja minna, aga läksin siiski. Seal oli vaatepilt muutunud ja ähvardasid ohud. Seejärel põgenes kuningatütar lossis mööda koridore jälitajate eest, nagu oli varemgi tehtud. Lossi alguses olid kõik koridorid juba läbi põgenetud. Aga mõtlesin, et see ei pea põgenemisvõimalustele lõppu tegema, sest ei pea põgenema järjest kaugemale, vaid võib ka juba läbitud kohtades tiirutada.

Teises unenäos loeti kokku Riigikogu valimistel antud hääli. Oli juba näha, et roheline erakond sai palju hääli. Selle peale lisasin sellesse nimekirja oma kandidatuuri ka mina, et võibolla saan siis Riigikokku. Aga varsti ma mõtlesin, et mulle antavad hääled lähevad raisku, sest minu kanditatuur pole ametlikult registreeritud. Seetõttu võtsin oma kandidatuuri tagasi. Hakkas paistma, et rohelised saavad veel rohkem hääli kui eelmisel korral Res Publica. See tegi neid murelikuks, sest ei tahetud, et liiga palju mitte piisavalt tarku inimesi võimu juurde pääseks.

Mind kutsusti reisile Ameerikasse. Ütlesin, et võibolla ma hakkaksin lennukis oksendama. Kindlalt ma ei teadnud, sest polnud varem lennanud. Mind rahustati selle peale, et kõik oksendavad. Ma oleksin tahtnud Ameerikas käia, kuid ei tahtnud lennata. Pille rääkis, et on väga tähtis praegu Ameerikas käia, sest Ameerika kaupade läbimüük on vähenenud ja Ameerika tuleb uuesti käivitada, et ei puhkeks ülemaailmset majanduskriisi. Vastasin, et Klaus ütleks selle peale, et kui Ameerika majandus käivitada, siis jääb maailma loodus seisma. Mõtlesin, et Ameerikas ei oskaks ma oma aega sisustada. Kõige parem oleks seal olla raamatupoes, aga poes ei saa raamatutele nii hästi keskenduda. Veel mõtlesin, et kui mitu pere liiget korraga lennukiga alla kukub, on see suurem õnnetus kui see, kui kukuks ainult üks. Otsustasin, et ma ei lähe. Üks inimene oli öelnud, et ta reisib ainult laevaga, mitte kunagi lennukiga. Aga leidsin, et laevad sõidavad aeglaselt ja seal võib reisi ajal igav hakata. Hommikul läksin teise tuppa, et raadiot mängima panna. Seal nägin oma klassi, mis oli Ameerikas. Mult küsiti, kas ma tulin siiski ka Ameerikasse. Vastasin, et ei, ma olen Eestis. Sinna lauda tulid ka Tristan ja Krister, kes olid samuti Ameerikasse minemata jätnud. Üks neist ütles, et minemata jätjad kaotasid Ameerikas tohutult populaarsust. Teine vastas, et Eestis ka. Selle peale hakkas klass naerma, sest ei olnud selge, kus Tristan ja Krister tegelikult on.