Vanarahvatarkus

Koolis õpetati vanarahvatarkus, et selline nagu sa oled aasta esimesel päeval, oled sa kogu aasta. Sellest järeldasin, et aasta esimesel päeval ei tohi kakelda, siis saab terve aasta ilma kalusteta läbi. Aga kaklused algasid juba tund aega pärast uue aasta algust. Muidu ei mäletakski, et neid nii tihedalt oli.

Kurtide keel

Kirjutasin, et teistes keeltes ajalehtedel on rohkem kultuurirubriike kui ingliskeelsetel. Pärast seda avasin Šveitsi ajalehe, kust ma kultuurirubriiki ei leidnud. Et mind huvitas siiski just kultuur, lõin selle ajalehe arhiivi otsingusse sõna "Buch". Antud vastete hulgast lugesin artiklit viipekeelest. Kirjutati perekonnast, kus on kurt ema ja kolm kuuljat last. Ema õpetas lapsed rääkima kõigepealt viipekeeles. Artiklis väideti, et niiviisi saab laps vanemaga kiiremini rääkima hakata kui sõnu hääldades. Selle kinnituseks toodud arv ei olnud siiski veenev - esimese viipe oli laps teinud seitsmekuuselt, suu abil võidakse esimene sõna öelda ka varem. Hiljuti arutlesin selle üle, et ma võiksin kurtidega kirjalikult ka vestelda. Aga artiklis öeldakse, et keel ei ole kurtidele kirja abil avatav, sest sõnade struktuurist ja grammatikast saavad aru ainult need, kes sõnu ise kuulevad ja hääldavad. Ma pole kindel, mis sellest järeldub - kas see laieneb ka hieroglüüfidele või kas viipekeelest alustades ei või hiljem ka kirja omandada. Ja televisiooni all nurgas on näidatud, et kurtide jaoks liigutatakse nii käsi kui ka suud, kas suu liikumine ei või nende jaoks siis hääldust asendada? Artiklis kirjeldatud pere laste kohta öeldi, et nad on kakskeelsed, osates nii viipekeelt kui ka šveitsisaksa keelt. Laps ütles, et tema emakeel on viipekeel.

*

Üks Saksamaa ajalehe "Die Zeit" kultuurirubriigi artikkel ütleb kokkuvõttes järgmist:

On kirjanikke, kes pühendavad ennast ühele ainsale raamatule. Nende elu on suur töö ja nende töö nende elu. Teiselt poolt on ka kirjanikke, kelle looming sarnaneb ainevahetusega - kui teised inimesed hingavad välja õhku, siis nemad raamatuid. Küsimus, kas keegi kirjutab palju, ei olevat õnneks kvaliteediga seotud, kuid lugejad ei jõudvat alati järele.

Raamatuid malemängijatelt

Üks tänavu aastal lahkunud malemängijatest oli luuletaja Andres Ehin. Olen temaga mänginud neli välkpartiid ja seis jäi 3,5:0,5 tema kasuks. See juhtus aastal 1997 Elvas Tartu-Tallinna kirjanike matšil. Need matšid toimusid kordamööda tartlaste ja tallinlaste korraldatuna. Elva oma korraldasid tartlased, aga Tallinna meeskond jõudis varem kohale. Pool aastat varem Tallinnas olid võitnud tartlased, aga Elvas oli Tallinna meeskonda Ehiniga tugevdatud ja neile läks suur võit. Võibolla minu seis oleks mõnel teisel päeval parem tulnud, aga enne seda võistlust olin juba eelmisel päeval unine ja lisaks ei saanud võistluste-eelsel ööl korralikult magada. Tollel matšil osalenutest ei viibi elavate hulgas ka enam Heuer, Sprivulis ega Puhvel. Tänavu jõuludeks hankisin Ehini valikluulekogu "Igavik vannitoas", kus on tema enda illustratsioonid. Samuti raamatu "Pokker. Eesti proffidelt eesti mängijatele". Sellel on 11 autorit, teiste hulgas tuttavad maletajad Kolk ja Reimaa. /TÄIENDUS: Kolgi puhul paistab siiski olevat tegu nimekaimuga./ Pokkerit mängima hakata ma ei kavatse, aga mõtlen mängu olemusega tutvuda.

*

Mulle saabus kiri, mille järgi päevakeskuse selle aasta viimane turniir toimus eile. Kui kirja lugesin, siis turniir juba käis. Mängima ma poleks ilmselt muidu ka läinud. Mõtlesin, et võiks minna tulemusi vaatama, aga unustasin selle mõtte ära. Ülikooli maleklubis on praegu seoses eksamiperioodiga vaheaeg.

Välispanoraam

Lugesin maleraamatut. Lugesin sealt avanguvariantide sõnalisi kommentaare, aga malelauda ei tarvitanud. Male kohta lugemine aitas vast ka võistlusteks vormi saada. See eestikeelne raamat aitas vast paremini kui võõrkeelsed, sest võõrkeelsetes läks osa mõttest kaotsi. Varem ma olin võistlusteks valmistumiseks nuppe tõstnud. Kuna ma seekord seda ei teinud, võis oodata, et mul ei ole võistlustel ruudustik nii hästi silmade ees. Siis oleks vast aidanud, kui ma oleks esimeses voorus avangus hästi pikalt mõelnud. Lugesin raamatust, et algajad kipuvad avangus etturitega edasi tormama, eriti gambiitides, aga ühe nupuga mitu korda käimine on ajaraiskamine. Mina olin Peeboga mängides just sellepärast arvanud, et mul on hea seis, et mul oli õnnestunud etturid kaugele viia. Ühe seisu kohta kirjutati, et seal hakkab juba võrdsus tulema. Käisin Va1-e1. Ütlesin, et ma panen ju vankri ette, ja võtsin käigu tagasi. Peebo vastas, et eriti halb on, et mul olid vanker ja lipp korraga ees.

*

Mina ja Klaus kaitsesime magistritöösid. Kõigepealt pidasime kaitsekõned ja seejärel lugesime luuletusi. Arvasin, et saame mõlemad viie. Üks naine kiitis, et me tuleme kaitsma veendumusega, et meie esinemine on ideaalne. Siis tegi komisjon otsuse. Klaus sai viie, aga mina kolme. Naine, kes oli meid kiitnud ja kuulus komisjoni, ütles, et minu esinemisse suhtuti hästi, aga arutelu lõpus üks lause kallutas otsuse teises suunas. Mina olin lootnud, et ülikooli astumisega on mul halvad hinded seljataha jäänud, aga nüüd tuli punktiks ka halb hinne. Ütlesin, et parem, kui ma poleks üldse magistriõppesse astunud, siis ma poleks seda hinnet saanud. Andres küsis, kas ma ütlesin ühe meie endise õpetaja nime. Vastasin, et ma ütlesin ühte teist asja. Andres oli meie koolist pärast üheksandat klassi ära läinud. Mõtlesin, et võibolla on minu halvas hindes süüdi Bristol, kes kutsuti komisjoni seoses sellega, et me esitasime ka luuletusi. Võibolla ta tahtis läbi suruda ametlikku kirjanduskriitika seisukohta, et mina olen halb ja Klaus hea autor. Mina olin saanud kolme ja Klaus nelja. Kolmega oli mind ka eksami sooritamise puhul õnnitletud. Tegelikult oli mitu põhjust, miks mul võidi hinnet alla võtta. Võis ärritada, et minu töö oli paks. Minu teemat võidi pidada ebaoluliseks. Tööd alustasin ajal, kui ma ei osanud veel nii hästi kirjutada kui seda lõpetades. Ja võibolla toimus kaitsmine ajal, kui minu ülikooli lõpetamiseks lubatud tähtajast oli juba kuu aega möödas. Bristol võis komisjonile rääkida, et ühe raamatu käsikirjas ma ütlesin, et ma olen fašist. Ja ta võis rääkida minu koduleheküljest, et seal on kirjand Tammsaarest, mis näitab, et ma ei kirjuta oma mõtteid, vaid teen nalja.

*

Nüüd oli mul magistriõpe lõpetatud ja palju aega maletrenni teha. Aga riiulis oli raamatuid, mis tähelepanu maletrennilt kõrvale meelitasid. Tagumises reas oli sari "Välispanoraam", mis nõudis, et ma sealt vähemalt fotosid vaataks. Võtsin ühe köite kätte. Mõtlesin, et tänu sellele sarjale saadi Nõukogude ajal ka ülevaade maailmas toimuvast. Oli teada, mida võltsitakse, seetõttu sai sealt kogu tõe kätte. Raamatu vahel oli plaate. Need olid sinna pandud ajal, kui raamat oli suures toas grammofoni kõrval. Otsustasin plaadid sinna tuppa tagasi viia. Aga vaatasin, et hulgas on ka ühe venna isiklikke plaate. Ta oli juurde kirjutanud, millist muusikat ta tahab alles plaadile salvestada. Ja kirjas oli ka asju, millest ta ei saanud tahta, et need kõigi silma all oleks. Seetõttu tuli osa plaate siia tuppa jätta.

Kultuurirubriikidest

Võrguajalehtedest on kõige ebakultuursemad ingliskeelsed. Ingliskeelsetest lehtedest on suuremad kasutajanimega kaitstud. Neist lehtedest, mida lugeda saab, ei ole ühelgi ingliskeelsel riigil kultuurirubriike. Teistes keeltes lehtedel on kasutajanime nõuet vähem ja kultuuri rohkem. Eile lugesin vastavaid rubriike ühest saksakeelsest ja ühest soomekeelsest lehest.

Ma olen mõelnud, et eesti kirjandusest saab aastaülevaate teha, sest raamatuid väga palju ei ilmu, kuigi uuemal ajal kaebavad ülevaadete tegijad selle üle, et päris kõiki raamatuid ei jõudnud lugeda või et palju ilmub seda, mis ülevaates mainimist ei vääri - aga kuidas on aastaülevaadetega suuremates maades? Eestis ilmuvad aastaülevaated märtsis, kui on lugeda jõutud ka detsembris ilmunud raamatuid. Hamburgi leht "Der Spiegel" on teinud väikse ülevaate 2011. a. saksakeelsest kirjandusest juba enne aasta lõppu. Ja arvesse ei ole võetud mitte ainult Saksamaad, vaid veel laiemalt kogu saksakeelset kirjandust. Ülevaates öeldakse, et aastal 2011 astus esile uus kirjanike põlvkond, ilma pamflettide ja manifestideta. Stiililiselt ühendavat neid ainult üks - loobumine neokonservatiivsest perekonnaromaanist.

Tallinnas olen ma elus vähe käinud. Aga ükskord kui käisin, vaatasime koos onulastega Soome televisioonist Tarzani filmi. Siis ma ei olnud veel Tarzanit lugenud. Hiljem lugesin eesti keeles esimese köite läbi ja üks minu vendadest luges kõik köited. Nüüd tuli Tarzani teema ette jälle soome keeles. Ajaleht "Lapin Kansa" kirjutas, et suri Tarzani-filmides mänginud ahv Cheetah, kes elas 80-aastaseks ja oli maailma vanim šimpans. Looduses elavat šimpansid harva üle 40 aasta. Hiljem uurisin, kas seda uudist eesti lehtedes ka on. Uudise šimpansi surma kohta leidsin ka "Postimehe" võrguväljaandest, aga seal oli informatsiooni valik natuke teine kui Lapimaa lehes. "Eesti Päevalehe" võrguarhiivist leidsin selle šimpansi kohta natuke pikema artikli, mis oli ilmunud juba aastal 2008, kui ahv veel elus oli.

Kahevärvilised lindid

Läksime ühte majja maleturniirile. Viikmaa saabus turniirile doktorandi ettevalmistusega. Kui turniir läbi sai, mõtlesin, et Klaus sai jälle minust rohkem punkte, kuigi ta tegeleb malega ainult võistlustel ja neilgi käib harva. Nüüd oli kaks võimalust, kas ma pidin veel rohkem treenima hakkama, või järeldama, et male ei ole minu ala. Tegelikult ei olnud Klaus vist üldse turniiril osalenud, sest ma ei olnud teda selle ajal kordagi näinud. Enne lahkumist läksin veel isa juurde, et küsida enda turniiritabelit. Isa oli jäänud mänguruumi üksi. Läksin ühte teise majja. Seal räägiti, et Kristjan K. on õige inimene, sest ta on ehitanud kümme maja. Ainult et neid maju ei olnud kuskil näha. Läksin sealt majast ka ära.

*

Üks raamat tuli tõlkida saksa keelest eesti keelde. Aga olin kirjandusmuuseumist leidnud, et ühel mehel on juba tõlke käsikiri olemas. Nüüd tuli see ainult arvutisse sisestada. Raamatu esimest ja viimast lõiku ei olnud ta tõlkinud, sest need ei sobinud tema vaadetega. Või kui ma lähemalt vaatasin, siis oli viimase lõigu tõlge siiski olemas. Ma polnud seda kohe ära tundnud, sest tõlge oli umbkaudne. Originaalis oli "ateistid", aga tõlkes "mittekonfessionaalsed". Siis võis kogu tõlge olla ebakvaliteetne. Ehk oli siiski parem teha ise uus tõlge. Osasid raamatuid tõlgiti mitu korda. Ise tõlkides oleks saanud olemasoleva tõlkega võrrelda. Mulle tuli meelde, et kirjandusmuuseumist asjade koju laenamine ei olnud lubatud. Ma olin need kogemata kotti pannud. Seal võidi avastada, et kaks välja laenatud asja ei ole hoidlasse tagasi jõudnud. Aga mulle polnud veel helistatud võibolla sellepärast, et mõeldi, et need on pooleli olevate asjade riiulil. Neid oli kahju muuseumi tagasi viia, sest siis ei saanud teksti päev läbi arvutisse ümber kirjutada, vaid ainult kaks tundi päevas kuni muuseumi sulgemiseni. Oleks saanud teha kodus kirjutamiseks valguskoopiad. Aga muuseumis valguskoopiate tegemine oli kallis. Mujal sai teha odavamalt, aga kui asju ei võinud muuseumist välja viia, siis ei saanud nad ka sinna odavamatesse kohtadesse jõuda. Mõtlesin, et võin teha sellise ajakasutusplaani, et kaks tundi päevas kirjutan muuseumis seda käsikirja arvutisse ja ülejäänud päeva tõlgin kodus teist sama autori raamatut. Läksin muuseumi ja teatasin, et ma panin kogemata väljatellitud asjad kotti, homme toon tagasi.

*

- See ei ole hea, kui lintidel on ainult kahte värvi.

- See ei ole ka hea, kui linte igale poole seotakse.

- Ma olen sellest rääkinud.

Laviinid kesklinnas

Olin kõik läbi vaadatud muusikavideod oma arvutisse salvestanud. Nüüd hakati kontrollima, ega neis viiruseid ei ole. Poiss, kes seda kontrollis, ütles, et ta on läbi vaadanud kolm videot ja neist kaks on viirusega. Selle järgi võis ennustada, et viirus on enamusel videotel. Ütlesin, et siis ma rohkem videosid ei vaata. Poiss vastas, et ma ei ole neid vaadanud usaldusväärsest kohast. Videod, millest ta oli juba kindlaks teinud, et need on viirusega, vaatas ta siiski veel lõpuni. Võibolla muidu ei saanud teada, mitu viirust neil on. Vaenulikud poisid seisid maja ees ja toetasid selgadega vastu ust, et me seda avada ei saaks. Kui nad ära läksid, ütlesin Paide vanaemale, et seal olid sellised poisid. Vanaema küsis, kas tõesti.

*

Avasin Facebooki. Seal oli tehtud uuendus, et lisaks plusspunktidele sai nüüd anda ka miinuspunkte. Kõik minu sissekanded olid saanud miinuspunkte rohkem kui plusspunkte. Otsustasin seal teada anda, et seoses sellega, et on loodud miinuspunktide andmise võimalus, lõpetan mina Facebooki kasutamise. Seejärel oleksin oma kasutajanime likvideerinud. Enne selle likvideerimist mõtlesin veel avaldada selle mõtte, mille avaldamine tänaseks plaanis oli. Tõnu ütles selja tagant, et ma ei valvanud Tõnist ja ta pidi Tõnisele keldrisse järele minema. Ütlesin, et mulle keegi ei öelnud, et ma pean Tõnist valvama, muidu ma oleks valvanud. Tõnu ütles, et Pille pidi Tõnise päästmiseks teiselt poolt teed autoteele tormama. Ta küsis, kas ma mäletan, kuidas Paide vanaema oleks ükskord minu pärast peaaegu auto alla jäänud.

*

Mind tüütas väikses köögis Masingu kogutud luuletuste köite lugemine ära. Läksin Pille tuppa ja hakkasin lugema "Loomingu Raamatukogu". Seda ei olnud mul lugemisplaanis. Kui lugemise lõpetasin, mõtlesin teha lugemisplaani muudatuse, et kirjutan kõigi paksude raamatute vahele uued "Loomingu Raamatukogud" või muud uued õhukesed raamatud. Tahtsin panna seda "Loomingu Raamatukogu" läbi saadud raamatute nimekirja, aga taipasin, et ma ei lugenudki kogu numbrit läbi, vaid ainult ühe seitsmeleheküljelise novelli. Läksime kesklinna. Ema sisenes ühte poodi, et osta suitsetamisvastast brošüüri. Minule see mõte ei meeldinud, sest selle ostmine sarnanes suitsu ostmisele. Aga mõtlesin, et tegelikult kui uusi lapsi sünnib, siis võib neile suitsetamisvastase propaganda tegemine kasuks tulla. Pärast poes käimist lamasime vendadega tee peal maas ja vaatasime maleseisu. Meie kõrval maas oli poest ostetud süstal. Leidsin, et süstla koju hankimine on ohtlik, sest niimoodi võib keegi narkootikume süstima hakata. Aga põhjendati, et süstalt on vaja imikute süstimiseks. Püsti tõustes leidsin, et tänaval maas lamada ongi võimalik ainult tänu malenuppudele. Kui malenuppe ei oleks, siis me ei lamaks, vaid istuksime. Kõndisime kaubamaja juurde ja tahtsime minna üle tee. Aga ees oli hästi kõrge lumekuhi. Selle peal oli näha varinguid. Seetõttu ütlesin, et ma kardan, et kui me sellest üle hakkame ronima, siis jääme laviini alla. Ronisin siiski selle mäe otsa ja teised ronisid teiselt küljelt. Laviini tekke vältimiseks ei hakanud ma mäe otsas liigutama, vaid sõitsin alla pikali asendis ühtegi liigutust tegemata, samas suunas, kust ma olin tulnud. Seejärel kõndisin ümber mäe teisele küljele. Seal olid teised teinud äkilisemaid liigutusi ja seetõttu lume alla jäänud. Võtsin neil lume näo pealt ära, et nad hingata saaks. Seni olid nad hinganud keha õõnsustega kaasa haaratud õhku. Kartsin, et nüüd alla tulema hakates teevad nad jälle äkilisi liigutusi ja jäävad jälle laviini alla. Arvasin, et olin kõik juba lume alt päästnud, aga sealt kargas välja veel terve ahelik politseinikuid.

Kolmas jõulupüha

Kuigi täna ja eile tegin tööd, on selle poolest ikkagi puhkus, et ei pidanud ajalehti lugema. Kuigi eile lugesin võrgust eriti palju välismaa lehti ja ka täna mõnda, samuti avasin maakonnalehti. Aga kui lugeda ebatavalisemaid lehti, on see ikkagi rohkem puhkus. Mõni võibolla vaidleks vastu, et asjade rohkus väsitab. Lugesin hiljuti 19. sajandi teooriat, et lapsele ei tohi anda liiga palju mänguasju. Sellega olen osalt nõus, sest kui eset kätte ei anna, võib oma fantaasia paremini tööle hakata. Aga fantaasia peaks arenema siiski paremini, kui olla mõnel varasemal hetkel rohkem erinevaid asju näinud. Sellest loogikast lähtudes soovitatakse tänapäeval ka üliõpilastel aasta välismaal õppida. Vanasõna ütleb, et enne käi Nuustakul ära. Aga ka sinna minek on kuskil käimine. Isegi kodus raamatut lugedes rändab mõte koos raamatuga mõnda teise kohta ja aega. Ajamasinatest ma hiljuti ühes sissekandes juba kirjutasin. Jõulu ajal rännatakse Jeesuse sünniaega Pühale Maale. Seda vist eriti ei meenutata, et meie maad on Maarjamaaks nimetatud, Jeesuse ema järgi. Raamatust "Perekonnata" jätsin lapsena meelde, et katoliiklaste ja protestantide erinevus on selles, et katoliiklastele on neitsi Maarja tähtsam. See oli esimene erinevus, mida ma teadvustasin. Nüüd on Maarjamaal rohkem protestante ja õigeusklikke. Tartus tegutseb küll katoliku kool, ei ole protestandi kooli. Tähtveres on protestantide järeltulijad käinud jõulude ajal katoliku kirikus lihtsalt põhjusel, et see on lähemal. Mõni käib sellepärast, et tahab erinevaid kirikuid võrrelda. Mõni usub Jeesust ja mõni jõuluvana. Lapimaast räägitakse jõuludega seoses rohkem kui Maarjamaast. Lapimaal on polaaröö. Põhjapoolkera polaaröö on jõuluöö ja lõunapoolkera oma jaaniöö.

Poolhaiged

Mul sai blogis lubatud sissekannete arv täis. Aga Krister keeras lubatud arvu suuremaks. Ta keeras veel teist korda. Nii läksid arvud väga suureks ka juba olemasolevatel sissekannetel. Mõtlesin, et Tõnu oleks võinud teist korda juurdekeeramisega oodata, et arve mitte liiga vara suureks ajada.

*

Lasin kahe ajalehelehekülje alumisest poolest kiiresti pilgu üle, et vaadata, kas seal minu nime on. Seal olid teaduslikud artiklid vaimuhaigustest. Viimane artikkel oli Madiselt ja seda lugesin lähemalt. Ta kirjutas, et viimane liik on selline, kus inimene on poolvaimuhaige, nii et ei saa öelda, kas ta on terve või haige. Madis kirjutas, et sellised on võimelised isegi kuubiku kokku panema. Mõtlesin, et kui mul valemid oleks, siis ma oskaks kuubiku kokku panna. Ühe külje oskan kokku panna isegi ilma valemiteta.

*

Üks inimene seisis raamaturiiuli all. Ütlesin, et riiul võib talle pähe kukkuda. Lükkasin ise riiuli kohe ümber, et see ei kukuks talle pähe, vaid üle pea. Seejärel hakkasin teda püsti tagasi panema. Mul tuli parem mõte, et võiks teha nii, et ma pole riiulit ümber ajanudki.

*

Jõudsin oma trepikotta. Aga trepist üles minna ei saanud, sest mõlemad trepid viisid alla, mitte üles. Trepikojas tahtis üles saada ka Abram. Kuna me praegu ei osanud trepikotta üles viivat treppi kujutleda, läksime Pärna korterisse, kus olid üles viivad trepid olemas.

*

Läksin teatrisse, kus pidi tulema loeng. Naisõppejõud jagas istujatele paberilehed. Ta ütles, et meie peame sinna trükitud tähekombinatsioonidest nimed leidma. Ütlesin, et tänapäeval pannakse ju igasuguseid nimesid. Sellega pidasin silmas, et ühest tähekombinatsioonist saab kindlasti moodustada palju olemasolevaid nimesid. Nimekirja ülemises otsas olid juba valmis nimed olemas. Kui jõudsin sinnani, kus neid ei olnud, ütlesin, et nüüd hakkan mõtlema. Ühte tähekombinatsiooni vaadates ütlesin enda kõrval istujale, et ühe inimese eesnimi oli Maja. Tegelikult oleks seda moodustades osa tähti üle jäänud. Aga Kadri K., kes ei olnud minu juttu kuulnud, hüüdis eemal samuti, et nemad tunnevad ühte inimest, kelle nimi on Maja. Ütlesin vaikselt, et no näed, kõik tuttavad on ühised.

Teine jõulupüha

Tänavu aasta kirjutasin sissekande "Kinkige mulle tühjust" ja mulle kingiti seda jälle. Sünnipäevakink oli tühi fotoaparaat, millega sai alles fotosid tegema hakata. Üks jõulukinkidest oli puhas paber. Ma ei tea, kas õigem oleks seda nimetada märkmikuks või mõne muu sõnaga. Sinna hakkasin kohe tegema ilukirja. Ise olen kirjutamiseks ostnud ruudulisi kaustikuid, aga need annavad käekirja liiga ette. Valgel paberil võib iga tähe puhul uuesti mõelda, mis suurusega ma tahan seda teha. Kui märkmed on tööotstarbelised, siis ei ole tööajast väga aega ilukirja tegema hakata. Aga jõulude ajal võib endale vabu päevi võtta. Meil käis jõuluvana kaks päeva järjest. Esimesel päeval kingiti raamatuid ja komme. Neid raamatuid hakkan lugema võibolla alles ülejärgmine aasta, sest järgmise aasta plaani tegin enne valmis. Teine jõuluvana tõi vennapoegadele dinosaurused, mulle nimetatud märkmiku, ühe kutse ja veel söödavat. Kahe jõuluvana peale kokku lugesin nelja autori luuletusi. Joosep luges kaheaastase kohta väga pikka luuletust krokodillist. Tõnis luges sama luuletust, aga lühemalt. Koos Tõnisega maalisin juba kolmanda pildi. Villemile kingiti väikeste laste raamat. Kui Villemile asju näidati, vaatas ta vahepeal nende asjade asemel näitaja nägu. Meil käisid sellised jõuluvanad, kellel ei olnud näo ees habet. On kasutatud riimi habe ja kabe, ning kabenupud kinkis mulle ükskord vist habemega jõuluvana. Suuremat sorti kabenupule ehitasime eile koos Tõnisega väikse maja. Tõnis tahtis ehitada jälle Mõmmi maja, aga endal polnud Mõmmit kaasas. Näitasin, et konnale saab ka maja ehitada. Pärast õpetas Tõnis konna maja ehitamist ka Joosepile. See jutt käib tegelikult esimese jõulupüha kohta, aga pealkirjaks sai pandud teine jõulupüha. Täna oli tormine ilm. Vaatasin, kuidas väiksed pilved tohutu kiirusega Läänemere poolt Peipsi poole kihutasid. Ilmateade lubas, et homme tuul jätkub, aga kui ma täna õhtul väljas käisin, siis see väga tugev ei olnud.

Ajaleheputka ja ajalehehoidla

Ostsin putkast ajalehe. Seal kirjutati, et Heuer nautis malemängu alati. Mõtlesin, et siis ei ole mina õige maletaja, sest mulle valmistab mäng kannatusi. Mõtlesin, et loen sellest lehenumbrist läbi kõik sporditeemalised artiklid. Seal oli terve sporditeemaline rubriik. Järgmisel päeval otsustasin, et seekord ma ühtegi ajalehte ei osta, vaid piirdun koju tellitute lugemisega. Putkast võis lehti osta ülepäeviti. Meelval oli tehtud selliseid töid, kus roniti kõrgele kitsastele laudadele lae alla. Ma tegin õigesti, et ma nendes ei osalenud, sest ma oleks sinna ronides kohe alla kukkunud. Üks poiss oligi kukkunud, kuigi mitte kohe. Nüüd pidi tal elu lõpuni jalg sidemes olema. Meil oli Meelval oma kirjandusmuuseum. Seal oli palju vanade ajalehtede aastakäike. Aga Meelva ei olnud koht, kus neil oleks olnud väga head säilimistingimused. Neid ajalehti ei oleks saanud annetada ka Tartu päris kirjandusmuuseumile, sest seal olid vastavad aastakäigud juba olemas. Olin Meelva ajalehtede hoidlas, kui sinna tulid ühed poisid varastama, sest arvasid, et meid ei ole kohal. Talutasin nad trepist alla. Poisid rääkisid üksteisele, et ema on tubli, aga mina mitte. Kui üles tagasi läksin, rääkisin, et olin käinud ühe usulahu toas, kus vaadati, et ma tõin neile pühakirja, mistõttu usulahu liikmeid tabas usuline ärkamine ja nad ärkasid ellu.

Loomaaia uss

Läksin suurde tuppa. Henn istus palavikuga kirjutuslaua taga. Ta küsis, kas see haigus on mononukleoos. Ema vastas, et üks teine haigus. Läksin oma tuppa tagasi. Mõtlesin, et kui kehalise kasvatuse õpetaja tahtis kunagi, et ma viskaks iga päev kanalisse 50 kivi ja ma seda ei teinud, siis võin neid liigutusi veel nüüd tegema hakata. Ma ei pea minema kanali äärde ega kivi kätte võtma, vaid võin teha viskeliigutusi ka toas. Ma ei pea tegema mõlema käega 50 viset, vaid 50 võib tulla ka kahe käe visetest kokku, kummagagi 25. Siis tuli mulle meelde, et tegelikult ma olengi taolisi liigutusi teinud, sest olen reketiga palli löönud.

*

Olin arvutiklassis. Kõndisin kõigi laudade juurest mööda ja küsisin, kas sealt võib raamatu võtta. Kõik lubasid. Osadel ei tohtinud arvuti juhet välja tõmmata, sest nad kirjutasid sellega. Jõudsin oma arvuti juurde tagasi. Selle seest oli suitsu tõusma hakanud. Paistis, et ta oli üle kuumenenud. Lülitasin ta välja ja tõmbasin juhtme välja. Arvuti seest leidsin pika valge ussi. Ütlesin, et see on paeluss. Vastati, et ühe ussi nimi on Ka. Loomaaiast tuli loomaaiatöötaja, kes ütles, et see uss ongi ka. Ta oli liigilt ka. Töötaja viis ussi loomaaeda tagasi. Suits ei olnud tulnud arvuti ülekuumenemisest, vaid oli tõusnud ussi küljest. See liik levitas palju halba lõhna. Läksime tiivatrepist kooli fuajeesse. Öeldi, et talupojad ei tohi esimese korruse wc-d kasutada. Mina küsisin, kas me oleme talupojad. Ütlesin, et me oleme ju aadlikud.

*

Mõtlesin, et loen "Oleviku" ühel aastakäigul kõik numbrid täielikult läbi. Seda ei ole palju, sest "Olevik" on ainult neli lehekülge paks. Mul oli töö jaoks piisavalt aega, et ma saaks seda teha. Läksin koos Pillega poodi ja jõudsime kassasse. Tagusin kätega vastu kassaletti ja hüüdsin, et hinnad on kogu aeg tõusnud, kas nad millalgi langevad ka. Hüüdsin, et milleks on kasutusel sendid, kui ühtegi nii odavat kaupa ei ole.

Priiskamine ja kriiskamine

Kui otsa lõppes paradiis,

siis algas pidev kriis.

Kuid kummitas veel lauluviis,

kus küsiti: mis siis?

Magan öises vahetuses

Kes tulemas on sealt pimedas?

Kas tondid või unemati?

Kui sellegi öö ma magatud saan,

siis jälle ületan lati.

Vahel unenäod on mul ilusad,

vahel unenäos ilmub õudus.

Vahel magama jäämaks ei leia ma

terve öö otsa üldsegi jõudu.

Salapärane kohtuprotsess

Kuulasin raadiot. Inimesed helistasid saatesse. Saatejuht käskis helistajal raadio vaiksemaks panna. Mõtlesin, et mina küll ei taha saatesse helistada, sest selleks peab sada korda proovima ja nii ei saa saadet ennast üldse kuulata. Mulle tuli meelde, et helistajatel on mobiiltelefonid, millega nad saavad helistada raadiost eemaldumata. Aga sellele järgnebki nõue, et nad raadio vaiksemaks keeraks. Järgmine helistaja ei hakanud tükk aega rääkima. Ta luges oma märkmikut, kuhu oli kirjutatud palju nimesid, et valida, kellest neist rääkida. Lõpuks saatejuht ütles talle, et ta võtaks kaheksanda ja viimase nime. Helistaja ütles, et kaheksas nimi on Runnel ja viimane üks teine. Ta rääkis, et Runnelid lobisevad välja, et tema minial on ämm ja äi. Mõtlesin, et nüüd tuli see avalikuks. Teised raadiokuulajad arvasid, et võibolla see on följeton. Nimekirja viimasest inimesest ei hakanud helistaja rääkima.

*

Võtsin jalgratta ja hakkasin kesklinna suunas sõitma. Mõtlesin, et Helina on mulle kirjutanud, et ta hakkab jalgrattaga sõitma, ja nüüd hakkan mina ka. Varem ma seda ei teinud, sest jalgrattateed olid autoteedel. Aga nüüd on jalgrattateed ühendatud kõnniteedega ja seda võib teha. Blogis olin juba mälestustes kirjutanud, et olen jalgrattaga sõitmise lõpetanud, aga nüüd hakkan seda uuesti tegema. Minuga kõndis kaasa väiksemaid poisse, kes küsisid, kuhu ma lähen. Ütlesin, et lähen kaubamajja, ja sel ajal, kui ma kaubamajas sees olen, valvavad nemad minu ratast. Siis mõtlesin, et nad võivad niimoodi ratta juurest minema ka minna, seetõttu ma ei saagi kaubamajja minna. Pidin piirduma mööda tänavaid sõitmisega. Sõitsin üksinda mööda olematu võõra linna tänavaid. Aga see linn muutus Tartuks. Keerasin Kaunase puiesteelt Kalda teele. Seal siiski ei olnud jalgrattatee kõnniteel, vaid autoteel. Aga nüüd oli mul sõitmine käes ja olin valmis ka mööda autoteed sõitma.

*

Üks mees oli kohtu all. Ta esines enesesüüdistuskõnega. Žüriid juhtis endine valitseja ja žürii liikmed olid teised endised kuningad. Endine valitseja pöördus kohtualuse poole sõnadega: "Õigeksmõistetu, eestlaste kuningas." Hakati kuulama tunnistajaid. Kõik tunnistasid kohtualuse poolt. Ühel tunnistajal oli näo asemel must laik. Kui kellegi tunnistus hakkas natuke kohtualuse kahjuks kalduma, vaatas endine valitseja seda tunnistajat kihvade paistes. Lõpuks astus ette viimane tunnistaja, kes oli juba teine, kellel oli näo asemel must laik ja selle ümber pearätt. Tema paistis kavatsevat tunnistada kohtualuse vastu. Aga ta ei hakanud kohe rääkima. Endine valitseja vaatas teda kihvade paistes ja ütles: "Noh?" Tunnistaja paistis kavatsevat endisele valitsejale musta linnuna kallale söösta.

Teostamata ähvardus

Halbade kommetega inimesed õigustavad oma pahategusid ütlusega, et kahetsetakse ainult seda, mis on jäänud tegemata. Males tuntakse teistsugust põhimõtet - teostamata ähvardus on tugevam kui teostatu. Kuni ähvardus on alles, tegeleb vastane selle tõrjumisega. See põhimõte laieneb ka mujale kui üksikule malepatriile. Keresel jäi maailmameistrimatš Alehhiniga pidamata ja Botvinniku näol oli tegemist võimu soosikuga. Juhul kui ta oleks neile kaotanud normaalsetel tingimustel, oleks praegu raskem arutleda selle üle, kas ta oleks võinud tulla maailmameistriks. Aga tänu Kerese müüdile võib Eestis tulevikuski tugevaid maletajaid üles kasvada. Teostamata ähvarduse jõust saab rääkida ka mujal kui males. Kuni teisel inimesel on minu käest midagi kätte saamata, on võimalik temaga suhelda, pärast vajaliku asja kättesaamist võib tal huvi kaduda. Võibolla see on üks põhjus, miks jäetakse lubadusi täitmata. Lubaduse täitmatajätmist ei saa soovitada, aga ehk tuleb ühe lubaduse täitmisel anda kohe uus.

*

Päevakeskuses oli turniir toimunud esmaspäeval, tänase kohta ei tea. Lubasin, et vast lähen sinna jaanuaris. See on ka üks lubadus. Kodus lahendasin ühel päeval leheküljetäie ülesandeid. Pool kogu lahendamise ajast läks ühele ülesandele. Teisel päeval lugesin võrgust artiklit arvutipettusest males.

*

Praegu on aeg teha plaane järgmiseks aastaks. Kui plaan on tehtud seoses aastavahetusega, on kergem sellest aasta aega kinni pidada. Males tuntakse mõisteid strateegia ja taktika ja mänguplaan. Aga laiemalt võttes on iga üksiku partii mänguplaan taktikaline, strateegiline plaan oleks sel juhul treeningplaan. Järgmine aasta ma tõenäoliselt treeninguga üle ei pinguta. Aastas vähemalt 52 maleteemalist blogisissekannet kirjutada on seevastu plaanis. Kirjutamist pean enda puhul malemängust tähtsamaks ja kirjutamist hakkasin harjutama ka nooremana. Noorelt peab õppima vist selleks, et vanemaks saades keskenduda teiste õpetamisele. Üks arvamus on, et õpetades õpib kõige paremini.

Joonistatud maade kutse

Klaus leidis midagi ühest minu vihikust, millesse ma olin joonistanud. Hakkasin juba valmis pilti edasi joonistama. Tegin silmatera ümber pikliku silma ja selle ümber omakorda suurema ümmarguse rõnga. Vaatasin, et see tegi pildi halvemaks. Võtsin kustutuskummi ja püüdsin ümmargust rõngast kustutada. Päris ära ta ei kustunud, aga joon läks vähemalt nõrgemaks. Võtsin pildi seest kausi, asetasin sellesse jooned ja panin kausi pildi sisse tagasi, nii et jooned jäid osaliselt paistma. Ütlesin, et nüüd läks pilt kolmemõõtmeliseks. Lisasin, et tegelikult oli ta juba varem kolmemõõtmeline. Mulle meeldis endiselt joonistada väljamõeldud maade kaarte. Joonistatud riigid kutsusid nendevahelist sõda mängima. Aga nüüd olin vanemaks saanud ja leidsin, et sõda on tegelikult lubamatu asi. Sõja asemel tuli riigid panna üksteisele midagi muud tegema. Mõtlesin, et väljamõeldud riikide juures on kõige tähtsam nende kuju.

*

Igal pool tsiteeriti laulupealkirja "Depressiivsed Eesti väikelinnad". Mina leidsin, et Eesti väikelinnad ei ole üldse depressiivsed. Ma olin depressiooni ajal kahes väikelinnas käinud, aga depressioon oli mul juba enne. Ma ei teadnud, mida oleks nende sõnade autor Eesti küladest arvanud. Ta oli vist nii linnainimene, et külasid polnud tema jaoks üldse olemas. Võibolla oli selle laulu populaarsuse põhjus hea kõla. Ise ma polnud seda kuulnud. Lugesin, et on arvutite abil kindlaks tehtud, et inimestele meeldib muusikavideo eriti siis, kui selles näidatakse värisevat suud. Olin eile ühte sellist videot näinud ja see kirjutis seletas ära, miks oli seal sellist asja vaja näidata. Vaatasin seda videot uuesti.

*

Tõnu istus kirjutuslaua taga ja kirjutas minu paberile. Ütlesin talle, et ta ei sodiks minu paberit, mulle ei anna tema käekiri midagi. Varem olid selle paberi peale kirjutatud andmed minu raamatu väljaandmise rahade kohta. Raun oli välja andnud juba teise minu raamatu, aga selleks olin pidanud talle maksma 1000 eurot. Tegelikult ei olnud raamatu väljaandmine mulle midagi maksma läinud, sest isa oli mulle maksnud selle eest enne 10 500 krooni honorari. Üks euro oli kümme krooni, seega olin jäänud isegi väiksesse plussi. Paberil oli kirjas, et Raun ei kasutanud raamatu trükkimiseks ainult minu raha, vaid pani ka omalt poolt juurde, sest eelarve oli 20 500 krooni, millest minu masktud osa oli natuke alla poole. Aga võibolla trükkis Raun raamatut vähem kui ta ütles. Mul murdusid prillid katki. Need olid täiesti uued prillid. Aga lähemalt vaadates nägin, et nad ei ole päriselt katki, vaid lihtsalt sangakruvi on küljest tulnud. Kuna kruvi ei olnud ära kadunud, sai ta tagasi keerata. Ainult et see oli lühikese aja jooksul juba teine kord, kui nende prillide kruvi lahti tuli. Keeramist sai alustada sõrmedega ja lõpus kruvikeerajaga pingutada.

Ajaloolase ajamasin

Ajaloolasele oleks ajamasin töös kasulik abivahend. Ulmeteostes esinevad ajamasinad, kus inimene ronib masinasse sisse, sõidab kuskile ja satub seal ohtudesse. Aga televiisor on ka masin. Seega võiks esineda ka ajamasin, millega ise füüsiliselt ei liiguta, vaid vaadatakse pilti teise aja kohta. Kuigi praegu ei ole kogu minevik nähtav, võib lugeda vähemalt osasid mineviku dokumente. Kui ma tahtsin ülikooli esimesel kursusel lugeda 19. sajandi ajalehti, pidin selleks ka füüsiliselt liikuma ja kirjandusmuuseumi kohale kõndima. Aga nüüd saan kõndimise asemel kasutada ajamasinat, milleks on arvuti. Teen arvutis võrgust lahti digiteeritud ajalehtede andmebaasi, klikin vajalikku aastaarvu ja olengi 19. sajandis.

Noorte liigutused

Ärkasin hommikul vara, sest Kristel oli mul une ära rikkunud. Mõtlesin helistada Oudekkile, et tahan talle kingitust teha ja selleks kokku saada. Otsustasin helistada kohe, et näidata, et ma suudan vara tõusta. Valisin taskuarvuti peal numbri. Aga nägin, et sisestasin kogemata vale numbri. Proovisin seda lõikamise ja kleepimise abil parandada. Kui selline võte suure arvuti peal võimalik oli, siis arvatavasti ka taskuarvutil. Aga nägin, et ümbertõstmisest üksi ei piisa, sest olin ühe koma ka hulka löönud, mida ei pidanud üldse olema. Seetõttu kustutasin numbri üldse ära, et otsast peale sisestada. Kell oli 8.30. Mõtlesin, et Oudekki võibolla veel magab. Tõusin voodist ja läksin kirjutuslaua taha. Mulle tuli meelde, et mul polegi Oudekkile midagi kinkida, sest ühe kamba vihiku olen talle juba tagasi andnud, teist ei taha anda ja rohkem mul neid pole. Seetõttu ma ei helistanud, vaid hakkasin raamatut lugema. See oli ühe vana eesti kirjaniku kirjutatud. Ta kirjutas, et üks noor läks poodi, aga oli liiga aeglane. Tal võttis juba esimese kauba ostmine liiga palju aega, seejärel tahtis ta osta veel teist. Tema selja taga sabas seisvad inimesed ei jõudnud oma järjekorda ära oodata ja läksid minema. Kirjanik kirjutas, et noored on kahjulike oskuste kogumid. Nad oskavad teha juba mitmesuguseid liigutusi, aga mitte veel nii hästi kui vanad. Kirjanik kirjutas, et noored peavad püüdma paremaid liigutusi õppida, nii proovimise teel kui ka teiste käest.

Skaudid

Olin Jürgen I-l külas. Olin öösel üksi üleval. Mul oli kodust kaasa võetud film, mida ei olnud õnnestunud kodus häälega vaadata. Nüüd tegin lahti pererahva arvuti, et vaadata, kas siin õnnestub paremini. Algul ei tahtnud siin ka häält tulla, aga kui märkasin ühe juhtme sisse panna, hakkas hääl tulema. Siis oleks kodus ilmselt sama võttega hääle kätte saanud. Jürgen tõusis üles. Ütlesin, et mulle on õpetatud, et kõikide asjade võtmiseks tuleb luba küsida, aga mul läks meelest ära. Kartsin, et olin pererahva arvuti ära lõhkunud, sest ekraan ei seisnud enam püsti. Aga Jürgen tegi oskuslikuma liigutuse ja temal selle püsti panek õnnestus. Saabusid Henn ja üks teine skaut. Isa vaatas neid ja naeris. Henn nägi, et puhveti klaasi taga on vajalik pilt, mistõttu ta andis skaudivande juba siin. Henn ja teine skaut võitlesid. Isa ütles, et nad teevad liiga kramplikke liigutusi. Minu arvates võis see viia fašismini. Nad pidid lööke ainult imiteerima, aga Henn hakkas päriselt haiget tegema. Ta ütles, et tahab teisele skaudile maksahaagi anda.

*
Istusin isa toas. Hakkasin raamatut lugema. Aknalaual mängis makk. Mõtlesin, et peaks selle kinni panema, sest kahte asja korraga tehes raiskasin ma elektrit ja raamatule taustaks muusika kuulamine andis raamatule teise meeleolu. Nägin laua peal kõndimas lepatriinut. Kui eelmine lepatriinu oli olnud kahe täpiga, siis sellel oli täppe seitse. Ütlesin mõttes, et ma ei luba sul kunagi toas olla. Aitasin tal paberi peale ronida, et teda sellega aknast välja toimetada. Aga enne akna avamist tõusis lepatriinu toas lendu.

Maailma ülevaade

Täna ja eile lugesin päris paljude riikide ajalehti. Lugesin nendes keeltes, millest ma vähemalt mõned sõnad olen selgeks õppinud. Alaska ajalehes kirjutati, et seal tegeletakse jõuluhooajal linnaeelarve vastuvõtmisega. Linna elanike arvu polnud öeldud, aga eelarve oli väiksem kui Tartu oma. Raha liigutatakse seoses sadama, kalapüügi ja noorteklubidega. Colorado ajalehes kirjutatakse, et seal on liiga suur benseenireostus. Benseen on inimesele mürgine. Mäletan seda ainet ka kooli keemiatunnist. Selle molekul koosnes ringahelast. Üks klassivend ütles, et see on kena aine. Saksamaa ajalehes kirjutati, et jõulud on kulutuste tegemise aeg, aga Aafrikas inimesed samal ajal nälgivad. Tüüpiline aafriklane ei ole enam külaelanik, vaid seal on kasvanud linnades elavate inimeste osakaal. Austria ajalehes kirjutati, et aasta jalgpalluriks valiti 19-aastane. Kuigi ta saavutas selle tiitli, arvatakse, et tal on suured saavutused veel ees. Venemaa ajalehes kirjutati vist, et ühes linnas astus kohus välja našistide vastu. Linnas on endiselt olemas Lenini rajoon. Teises Venemaa lehes kirjutati, et Euroopa inimõiguste kohus otsustas karistada Venemaad 2002. a. Moskva teatris tšetšeenide käest pantvangide vabastamise käigus paljude pantvangide surma põhjustamise eest. Tšetšeeni sõna ei olnud artiklis vist küll kasutatud. Soome ajalehes kirjutati Põhja-Korea juhi surmast. Sellega seoses pakuks huvi, kas inimene sureb öösel või päeval. Soomlased tõidki surma kellaaja, aga Soome aja järgi. Seda nimetati just Soome ajaks. Kui Eestis Moskva aja kasutamine lõpetati, õpetati koolis, et varem oli meil Moskva aeg, aga Eesti aega ei olegi olemas, vaid see on hoopis vööndiaeg. Lõuna-Korea sõjavägi viidi seoses Põhja-Korea juhi surmaga ettevaatuse mõttes lahinguvalmidusse. Mõtlesin, et Põhja-Korea võib sellest nii aru saada, nagu kavatseks Lõuna-Korea segast aega kasutades sissetungi. Teises Soome lehes kirjutati, et põhjakorealastele räägiti, et kui nende valitseja sündis, süttis taevas uus täht, talle omistati mitmete suurte muusikateoste kirjutamine ja igasuguseid muid saavutusi. Kuulsin, et sellest olevat ka eesti keeles kirjutatud, aga ise pole lugenud. Kolmandas Soome lehes kirjutati sellest, et hundid on Soomes koeri murdnud ja ei julgeta enam lapsi kooli saata. Küsimus olevat selles, kas susi või inimene. Hunt on soome keeles susi nagu lõuna-eesti keeles, kuigi Lõuna-Eesti on Soomest kaugemal. Mõtlesin, kas siis lõunaeesti keel ja põhja-eesti rannikumurre on ka omavahel sarnasemad kui vahepealse ala oma. Aga võibolla on nende sarnasused soome keelega erinevad. Prantsuse ajalehes kirjutati midagi lennujaamade blokeerimisest ja ministrite sekkumisest lennuühenduse tagamiseks. Rootsi ajalehes kirjutati, et Etioopias on vangistatud rootsi ajakirjanikke. Etioopias aetavat verist naftaäri ja seal valitsevat terrorism. Sinna ilma viisata minna olevat väga riskantne. Kõige halvemini sain aru tšehhi keelest. Tšehhi lehes kirjutatati palju president Haveli matustest. Lugesin artiklit Tšehhi televisioonist, aga ei saanud peaaegu midagi aru. Lugesin artiklit teisel korral google'i tõlkega, aga palju selgemaks ei läinud. Igatahes keegi arvas, et Tšehhi televisioonile 6,9 miljardi andmine on liiga suur summa, kuna see moonutab loomulikku konkurentsi.

Halvad sektorid

Meil oli külas kaks tüdrukut, kellest üks oli hästi paljas. Nad rääkisid, et neil on välismaal raske tööd leida. Nad olid õppinud matemaatikat. Vahepeal läksid nad teise tuppa ja rääkisid tagasi tulles, et leidsid Klausi arvutist halvad sektorid, millest Klaus ise midagi ei teadnud. Neid sektoreid ei pidavat saama kõrvaldada. Tegemist oli nuhkvaraga, millega edastati kellelegi kõik, mida arvutiga tehti. Kartsin, et see võib olla levinud ka teistesse arvutitesse. Mõtlesin, et pean ikkagi hakkama vahetama inimestega elektronkirjade asemel paberkirju, sest neid nuhkvaraga jälgida ei saanud. Aga ümbrikud rebiti ka vahel tee peal lahti ja loeti läbi.

*
Sõitsime rongis ja istusime kahel pool lauda. Ühel pool istusime mina ja Ann, teisel pool Maria. Ann vaatas aknast välja ja ütles, et näeb papleid. Mina vaidlesin vastu, et need ei ole paplid, vaid lepad ja pajud. Ann ütles, et üks puu on pihlakas. Sellega olin nõus. Ann ja Maria naersid ja ütlesid üksteisele võõrkeelseid väljendeid, mis tundusid käivat minu kohta.

*
Magasin laagris. Üks väike laps tuli minu voodi juurde. See oli Toomas. Ta küsis fotoparaati, millega ta tahtis pildistada puid. Ütlesin, et küsigu Klausilt, sest Klaus on üleval. Hakkasin mõtlema, et ma ei taha Toomale fotoaparaati anda, sest ta on nii väike, aga ta on Hennust ainult paar aastat noorem, ja Henn küll pildistab. See mälestus, et Toomas on väike, oli mulle jäänud vanast ajast. Mulle tuli meelde, et täna on laagri viimane päev, järelikult tuleb üles tõusta, et ära sõita. Ma vist just vastumeelsusest sõidu suhtes magasin täna kauem.

Elu sädeleb silmade ees

Kui lumi tuleks, siis oleks vaja ka külmakraade. Lumememmele saaks panna ninaks porgandi asemel jäätise. Oleks võimalik teha isegi jäätisememm. Jäätise sisse ei tohiks kunagi alkoholi panna. Prantsusmaal on veini joomise tõttu vähem südamehaigusi, aga rohkem maksahaigusi. Koolis pakuti sellist maksakastet, milles maksatükid olid lõigatud väikesteks kuubikuteks. Rosinakiselli sees olid suured rosinad ja rosinate sees omakorda kivid. Kodus olid maksakaste sees maksatükid suuremad, aga rosinad väiksemad. Minu kodu on minu kindlus. Oma kindluseks pean ka sellist kodu, kus ma enam ei ela. Minu mõtetes on eelmised kodud alles. Reagan unustas elu lõpul, et ta oli olnud president. Järelikult pidi ta unustama veel tohutu hulga presidendiametiga seotud üksikasju. Kuigi teoreetiliselt oleks saanud mõnda tolleaegset asja mäletada ka presideniametiga seostamata. Kui üks inimene teab teise kohta kahte asja, võib ta neid asju kohe seostama kippuda. Seos ongi selles, et need teadmised moodustavad tema peas olevate teadmiste hulga, aga teine inimene ei pruugi seda teada. Kui on olemas alateadvus, siis peaks teadaandega kaasnema alateadaanne. Võtke teatavaks, aga ma ei tea, mis asi. Minu raamatute arvustajad ei tahagi teada, mida ma oma loomingust ise arvan. Minu luuletused aitavad mind kõigi hädade vastu. Aga mitte iga enda luuletus, sest ärkvel olles tuleb rohkem halbu mõtteid kui unenägudes. Kuigi vahepeal olen ma ärkvel, elab minu sees uni. Unehaldjas ja teised haldjad on just nagu jumalad.

Koermees

Üks mees kakles kõigiga. See mees oli koer. Ta tuli minu juurde ja ütles, et tal on haistmine. Vastasin, et siis ta tunneb vist minu juures halba lõhna. Tema ütles, et ega midagi head ei tunne. Sõitsime paadiga. Koermees hoidis pead minu süles. Vastu tuli teine paat. Meist möödudes ütles Tristan teisest paadist koermehe kohta, et tööandja on purjus. Kõndisin mööda järve ja võsa vahelist kitsast pragu. Kui lähenesin ühele talule, tuli vastu selle talu kuri koer. Pragu oli nii kitsas, et koera ei pidanud lähemale laskma. Mõtlesin, et peksan ta kahjutuks. Nägin järvel paati selle koera peremehega. Läksin paadi juurde. Koera peremees arvas ekslikult, et ma tahan tema paati põhja lasta. Kui ta sai aru, et ei taha, viis ta mind Londoni panka suure härra juurde lepingut sõlmima. Tuli anda kõigepealt allkiri lepingule ja seejärel kirjutada ühe naise rindadele. Kui kirjutamine oli lõpetatud, ütles teine naine sellele naisele, et see ei jää tema rindade viimaseks eksamiks. Ütleja oskas vist kuidagi harvajuhtuvaid asju ette näha.

*
Poes oli iga kassa küljes silt, et sinna oodatakse tööle uut kassapidajat. Ütlesin isale, et nad võiks peale kassapidajate pakkuda tööd ka kontoritöötajatele, kes harjutaks telefoniga helistamist ja muud sellist. Aga kassapidajatele pakuti tööd vist sellepärast, et kassapidajatele oli praktikast rohkem kasu.

*
Läksin juuksurisse. Sinna tulid ka Peep ja Jürgen. Juustelõikajaid oli kaks tükki, aga mõlemad tegid vaheaja. Tagasi lubasid nad tulla 40 minuti pärast. Üks mees tahtis lõikamistoolile istuda. Mõtlesin, et pean talle ütlema, et mina olin enne järjekorras. Läksin vene keele tundi, mis toimus minu toas. Märkasin, et ühe minu vana kaustiku kaane küljest on tükk ära lõigatud. Küsisin, kes seda tegi. Kahtlustasin Peepu. Ütlesin, et ma olen kindel, et natukese aja eest oli kaas veel terve. Mul oli kaasas väga palju oma vanu pabereid. Ariel hakkas neid vägisi vaatama. Paistis, et ta on targemaks saanud, sest ta ei hakanud midagi lõhkuma. Kui ta vaatamise lõpetas, vaatasin ka ise, mida ta oli näinud. Ühe vihiku lehed ei olnud enam kokku köidetud. Kahel leheküljel oli väga oskuslikult joonistatud koomiks. Selle olin vist kopeerinud elukutselise kunstniku pealt ja tema teksti asemele endapoolse asemele kirjutanud.

Põlvitaja

Peegelkõnelejad

Kohtusid Bush ja Blair. Ütlesin, et ma tean, miks nad omavahel kohtudes ei räägi. Nad pole kumbki iseseisva mõtlemisega olendid, vaid peegeldavad ainult seda juttu, mis neile räägitakse. Kui kumbki neist esimesena rääkima ei hakka, siis ei saa ka teine vastata. Vaadati multifilme. Multifilmides avanes täiesti omaette maailm.

Mikroskoobid ja luubid

Esimest korda nägin mikroskoopi, kui isa laenas selle tuttavalt kirjanikult ja bioloogilt Ustavilt. Siis vaatasime lastest seda ainult Pille ja mina, rohkem piisavalt vanu lapsi ei olnud. Minul tuli ka alles õppida, et millegi nägemiseks tuleb üks silm kinni panna. Ustav andis kaasa ka asjad, mida mikroskoobiga vaadata. Meelde jäi kingloom. Mõne klaasi peal olid vist eraldi kinglooma kehaosad.

Luubi saime koju hiljem. Õele kingiti sünnipäevaks suure klaasiga luup, mis suurendas ainult kaks korda. Paides oli onupoeg Veljol väiksem, aga tugevama suurendusega luup, vist kümnekordse. Sellega ta näitas, et sellest päikesekiiri läbi lastes saab tuld süüdata. Ükskord hiljem maletaja Merilo õpetas, et kõik klaasikillud tuleb kokku korjata, sellega teeb Eesti loodusele suure heateo. Põhjenduseks ütles ta vist, et need võivad tulekahju süüdata. Ema vist kodus ükskord märkaski, et mingi klaas oli midagi kõrvetanud.

Ühel korral kui käisime külas endistel naabritel Piretil ja Kerstinil, vaatasime nende margialbumeid. Siis küsis nende ema, kas me luupi ka soovime. Kodus leidsime isa sahtlist ükskord aparaadi, mis oligi mõeldud markide suurendatult vaatamiseks. Sellel ei olnud suurt klaasi nagu tavalistel luupidel, vaid see oli rohkem väikse auguga kandiline toru.

Veljo sai endale luubi järel ka mikroskoobi. Ta rääkis, kuidas ta oli selle jaoks raha kogunud, vist 40 rubla, ja ütles, et see kulub marjaks ära. Ta tõi mikroskoobi Paide vanaema juurde kaasa. Sellega ta näitas, et poest ostetud suhkru terad ja suhkrulille küljes kasvavad suhkruterad sulavad erinevalt - poest ostetu sulas vist ühtlaselt, aga lille küljest võetule jäid mingid tükid sisse. Vahepeal lukustas Veljo ennast mikroskoobiga sauna ja meie pidime ootama, millal ta sisse laseb. Veljo rääkis vist, et ta on endale meelega sõrme lõiganud, et verd mikroskoobiga vaadata. Vanaema aias oli vann, kus lasti kaevust võetud veel soeneda. Veljo ütles, et selles on hästi palju elusolendeid. Ta võttis sealt vist mikroskoobiga vaatamiseks vetikaid.

Järgmine mikroskoop, mida ma nägin, oli arvatavasti koolis, kuigi ma pole päris kindel, kas meile seal mikroskoopi anti. Aga tõenäoliselt anti, kui me rakke õppisime.

Ühe mikroskoobi saime ka koju. See kingiti jõuludeks, vist Tõnule. Sellega vaatasin sibula kile rakke ja juuksekarva, vist ka paberit. Varem olid mikroskoobid minu jaoks fookusesse sätitud, aga seda tuli ise sättida. Varsti lagunes see mikroskoop ära.

Kui Toomas ülikooli bioloogiat õppima läks, rääkis ta, et nad pidid seal õppima muuhulgas mikroskoobist nähtava pildi joonistamist. Kui ma kunagi zooloogia õppimist kaalusin, siis ma sellist raskust üldse kahtlustada ei osanud.

Rahulolematus f-idega

Üks mees, kellega ma olin vist malemängu kaudu kokku puutunud, ütles, et ma läheks nüüd tema juurde ja hakkaks tõlkima. Ta ütles, et ta inglise keelt üldse ei oska. Ta luges ette ühe ingliskeelse pealkirja eesti keele hääldusreeglite põhjal. Sellele ta lisas, et aga ta sai inglise keele eksamil väga hea tulemuse. Ma astusin ka teist korda ülikooli. Sain tagasi kirjaliku ajalooeksami paberi. Seal oli tulnud tõlkida lauseid eesti keelest inglise keelde. Oli tehtud ootamatult palju punasega parandusi. Ma ei teadnud, kas iga valesti kirjutatud tähe eest läks üks punkt maha või iga lause eest, kus oli valesti kirjutatud tähti. Mõnes lauses oli parandatud mitut tähte. Ühte kohta oli kirjutatud, nagu läheks kaks punkti korraga maha, aga võibolla see tähendas ka, et seal oli kaks tähte vahele jäänud. Märkasin, et suur osa parandustest on f-tähed. Ja f-tähti oli kirjutatud kohtadesse, kuhu mina neid mingil juhul ei kirjutaks. Tundus, et need on juurde võltsitud, et saaks mind läbi kukutada. Töö peale oli kirjutatud, milline sisseastuja minu töö parandamise ajal ruumis oli viibinud. Võibolla oli need tähed kirjutanud tema. Aga punasega olid jooned alla veetud ka paljudele sellistele f-tähtedele, mis asusid õiges kohas. Seega oli see lihtsalt käekirja kallal norimine. Mõnele f-ile oli joon alla tõmbamata ka jäänud. Näitasin oma tööd Sandrile ja küsisin, kas see ei ole sihilik läbikukutamine. Sander vastas, et väga võimalik. Vaatasin, et rohketest parandustest hoolimata olin saanud hinde 5. Olin juba rahul, aga siis mõtlesin, et võibolla on see 10-palli süsteemis. Sel juhul oleks tulemus tunduvalt kehvem kui esimesel sisseastumisel. Paberi teisele küljele oli kirjutatud, et hinnati 106-palli süsteemis. Seega olin saanud 50 punkti 106 võimalikust. Sellega oli sissesaamine vähe tõenäoline.

Eraldav loosimine

Päevakeskuses oli lõppenud paljude osavõtjatega maleturniir. Särgava ütles, et osavõtjad jagati juba loosimisega liiga selgelt kahte gruppi. Mina olin keskmisel kohal, aga olin mänginud ainult teise poolde tulnutega. Esimeses pooles olid võõramad nimed. Ütlesin, et juhul kui ma kellegagi esimesest poolest mängisin, ei jäänud mul isegi tema nimi meelde. Isegi tulevase äia nimi mitte. Särgava võis seda lauset uskuma jääda ja lasta lahti jutu, nagu oleks mul plaanis abielluda. Siis oleksin pidanud selgitama, et tegin nalja. Tegelikult ma ilmselt ei olnud tõesti kellegagi esimesest poolest mänginud, vaid minu punktide arv oli seletatav sellega, et osad mängud olid lõppenud viigiga.

Suurmeistri vead

Eelmine nädal osales ülikooli maleklubi turniiril kuus inimest:

1. Jakobson 5 p.
2. Tulva 4
3. Laasmägi 3

See nädal toimus turniir samuti kuue osavõtjaga:

1. Laasmägi 4
2. Hinrikus 3,5
3.-4. Okas, Tulva 3

Mul oli plaanis minna vaatama ka päevakeskuse tulemusi, aga enne helistas Peebo, et seal ei ole täna maletajate jaoks ruumi.

Pikema maletreeningu tegin viimati pühapäeval. Vaatasin partiid Petrosjan-Olafsson 1959, püüdes käike ära arvata. Kui Olafssonil oli valida, kas lüia tsentrisse etturi või viguriga, eelistasin mina vigurikäiku, et mitte ettureid topeldada. Olafsson lõi etturiga, mis kommentaatori hinnangul oli viga, kuna niiviisi pani ta odale pika diagonaali kinni. Seda, et samas avanes poolvaba liin vankrile, pidas ta vähem oluliseks. Viimasel käigul jättis Olafsson vankri ette ja mina oleks jätnud sama moodi.

Raamat ajalehtede sõjast

"Aadu Grenzsteini võitlus Jaan Tõnissoniga". Korraldanud A. Kruusberg. Tartu 1921.

See raamat on dokumentide kogumik Grenzsteini "Oleviku" ja Tõnissoni "Postimehe" vahelisest võitlusest koostaja kommentaaridega. Asjaolu, et ta on trükitud "Postimehe" trükikojas, näitab ühtlasi, et ta lähtub Grenzsteini vastaste seisukohtadest. Samal aastal kui trükiti see raamat, ilmus trükist ka esimene ajalooline uurimus Jaan Tõnissoni kohta, mille autoriks oli Kruusbergiga sarnase nimega ajaloolane Kruus. Kruusbergi raamatu pealkirjas on mainitud nii Grenzsteini kui ka Tõnissoni, aga dokumentide hulgas on Grenzsteini kirju ja salakaebusi, Tõnissonilt midagi ei ole. Lisaks Grenzsteini ja Kruusbergi kirjutistele on toodud ka Tuglase ja Jansi artiklid Grenzsteini surma puhul. Nii Kruusbergi kogumik kui ka Tuglase 1926. a. raamat "Ado Grenzsteini lahkumine" keskenduvad Grenzsteini tegevuse salajasemale ja negatiivsemale osale. Ilmselt puudus 1920. aastatel Grenzsteini tegevuse avaliku osa meeldetuletamiseks veel nii suur vajadus. Ka Tuglas toob oma raamatu lisas ühe pikema Grenzsteini salakirja. Või nii salajased need kirjad ehk ka ei olnud, sest Tugalse raamatust võib lugeda, et Grenzsteinil oli plaanis oma kaebekirju pärast eesmärgi täitmist ka ise avaldada. Aga eesmärki need ei täitnud, vaid pigem kukkus Grenzstein ise enda kaevatud auku. Vastased võisid tegevust jätkata, aga tema nädalalehe päevaleheks muutmiseks luba ei saanud ja lõpuks loobus ajalehetööst üldse.

Tuglase ja Kruusbergi raamatus on peategelase eesnimi erinev. Tuglas kinnitab, et Grenzstein eesnime Aadu ei kasutanud, vaid kirjutas A. Grenzstein, ja dokumentides oli Ado.

Kruusberg ütleb oma raamatu sissejuhatuses, et ei ole keegi suutnud Grenzsteini poliitiliselt puhtaks pesta ja ei suudeta seda seni, kuni Eesti rahvuslik mõte elab. Viimastel aastakümnetel on hinnangud Grenzsteinile siiski paranenud. Ehk on ta mõningal määral võrreldav A. Rüütliga, kes Vene okupantide teenimise eest samuti kõvasti nahutada on saanud, aga sellest hoolimata ka iseseisva Eesti presidendiks valitud.

Kruusberg kirjutab, et Grenzstein ei suutnud oma aja lapsena sügavale ja kaugele näha. Sellepärast olevat tema eksimine teatud määral vabandatav, kuid raamatu kirjutamise ajal olevat vabandamatu inimeste usk Peipsi-taguse õnnemaa sisse. Kuna aga Grenzstein enne riikliku venestuspoliitika algust oli selgelt rahvuslane, võib küsida, kas ta siis tegevuse algul nägi kaugemale kui hiljem.

Kruusberg kirjutab, et oleks Grenzsteinile andeks andnud, kui ta hiljem oma eksimust oleks avalikult tunnistanud ja mitte jälgi seganud. Ta usub siiski, et Grenzstein oma eksimuse on enne surma ära tundnud ja sellepärast hingeliselt kannatanud. Grenzstein suri aastal 1916 Prantsusmaal, kui Eesti oli endiselt Venemaa osa.

Kruusberg kirjutab, et Grenzsteini kirjadest võiks järeldada, et tsensor paitas tema vastaste lehte "Postimeest" pehmete kinnastega, kuid et nii see polevat olnud. Tegelikult oli "Postimees" päevaleht, aga oma päevalehe asutamiseks luba saamata sai Grenzstein iga nädal mitu korda vähem lehes avaldada.

Kruusberg ilmutab Grenzsteini suhtes ka tunnustust, kui ta raamatu tagumises pooles ütleb, et Grenzsteini positiivne töö on vankumiste ja pealiskaudsuse peale vaatamata ikkagi suur küllalt ja tähtis Eesti avalikus elus, kui et ajalugu temast peatamata võiks mööda sammuda.

Lisatud Tuglase artiklis on kirjeldatud muuhulgas, kuidas Grenzsteini tabas Pariisis elades vingumürgitus, nii et ta vaevu eluga pääses. See on kummaline arvestades asjaolu, et juba 19. sajandil avaldatud koolilugemikus kirjutas Grenzstein, et inimene võib teki üle pea tõmbamise korral vingumürgitusse surra. Arvatavasti ajas ta segi süsihappegaasi ja vingugaasi.

Kuigi Tuglas annab oma raamatu kokkuvõttes kogu Grenzsteini elutööle negatiivse hinnangu, kirjeldab ta Kruusbergi raamatule lisatud artiklis ka seda, kuidas ta soovitas Grenzsteinil Prantsusmaalt kodumaale tagasi pöörduda, et tööd jätkata. Hiljem said neist Pariisis koguni naabrid, nii et Tuglase kriitika Grenzsteini aadressil on osalt ehk ka tüüpiline naabrite vaheline vastuolu.

Jans ei hinda eriti kõrgelt Grenzsteini haridust. Võibolla tuleb tema ebaõnnestumisi ja hüplikkust tõesti osalt seletada hariduse puudusega, kuigi ka iseõppimist ei saa alahinnata.

Raamatu lõpul on dokumendid Grenzsteini rahvuslikest vaadetest ja üks rahulepingu kava. Rahulepingu kava olemuses ei ole koostaja päris kindel, aga rahupakkumisi tegi Grenzstein ka "Oleviku" veergudel. Grenzsteini rahvuslikke vaateid puudutavas dokumendis ütleb ta, et ei osta ühtegi asja sakslase või juudi käest, kui võib osta seda eestlase käest; sakslaseks ja juudiks loeb ta iga inimese, kes tegutseb nende kasuks ja eestlaste kahjuks; viimases punktis nimetab ta oma poliitika põhimõtteks - kuidas sina mulle, nii mina sulle. Grenzsteini ja Tõnissoni üheks erinevuseks võibki ehk pidada, et Tõnisson jagas vastastele hoope, aga hiljem ka leppis nendega, Grenzstein seevastu liikus järjest suurema üksinduse suunas.

Päästev invaliidsus

Sain kätte oma viimase klassi lõputunnistuse. Vene keele õpetaja oli mõne aasta eest olnud nii sõbralik, et oli pannud kolmeseisuga välja nelja. Aga nüüd oli ta pannud aastahindeks hoopis kolme asemel kahe. Teised õpetajad olid selle maha tõmmanud, kirjutanud juurde "invaliidsuse korral ei või", ja asendanud kahe kolmega. Mõtlesin, et kui kaks oleks jäänud kehtima, siis ma saaksin aastaga vene keele nii selgeks, et hinne ära parandada, sest ma olen viimasel ajal juba vene keele üsna selgeks õppinud. Ütlesin, et ega ma olen vene keeles palju raamatuid läbi lugenud. Ma ei teadnud, kas see on õige sõna, kui minu puhul räägitakse invaliidsusest. Aga võibolla oli see tõesti invaliidsus, kui osasid asju oli raske õppida. Ema rääkis, et Tõnu oli ära unustanud, et mul mingi haigus on ja ajalehte lugedes sellest uuesti teada saanud. Ta oli emale helistanud ja küsinud, kas ma olen invaliid. Väljusin kodust, et minna oma lõpuaktusele. Aga kui ma raekoja taga emale ja teistele järele jõudma hakkasin, oli juba kaks tundi möödunud. See tähendas, et oma lõpuaktusele ma enam ei jõudnud ja sain minna veel ainult nooremate vendade omale. Kell, mida ma vaatasin, läks käepuudutusest väga tolmuseks, sest enne olin ma kingapaelu sidudes maad puudutanud. Muutusin kurvaks, et mul lõpuaktusel käimata jäi, sest olin seda üksteist aastat oodanud.

*

Põgenesin trepist alla. Tegemist oli sellise trepiga, et kui naine läks ühe seina ääres üles, sai mees tema eest põgenemiseks teise seina ääres alla minna. Kui olin alla jõudnud, rääkis üks mees, et ukrainlased hakkavad tapma Nõukogude sõjaväes teeninuid. Ta lisas, et see puudutab ka teda, kuigi hiljem teenist ta ka Saksa sõjaväes. Kui hakkasime koos trepist üles minema, viskas ta madalamatele astmetele gaasipommi. Mõtlesin, et ei tea, kas see gaas on raske ja vajub alla või tõuseb just viimasele korrusele meie inimeste juurde. Kui ta on väga raske, ulatab ta jälitajatele ainult jalgadeni ja nad saavad ikkagi meid kinni võtma tulla. Jõudsime viimasele korrusele, kus oli palju rahvast. Hingasime läbi riide, sest sellest selle gaasi vastu kaitseks piisas. Võtsin kätte tulirelva ja ütlesin, et kui see siin vedeleb, võin ma ju tulistama hakata. Laar naeris ja ütles, et tulista-tulista. Kui ma tulistama hakkasin, selgus, et seal sees olid ainult paukpadrunid. Ja need ei olnud isegi õiged paugud. Mõtlesin, et see relv on konstrueeritud filmide eeskujul. Filmides tulistamist summutatakse. Mina ja gaasipommi visanud mees otsustasime põgeneda. Selleks läksime aknast välja ja ronisime mööda seina konarusi alla. Alla jõudes pistsime jooksu ja jooksime mööda teed metsa vahele.

Lumesadu

Ühel õhtul tuli korraks lumi maha. Tegin lumesajust ühe foto lühikese ja ühe pika säriajaga.

Ehitasin maja

Ehitasin telliskividest suurt maja. Kui maja valmis sai, vaatasin, et ta on linnapilti kõvasti muutnud. Ema ütles, et talle see maja ei meeldi. Mulle meeldis rohkem, sest see oli mu enda ehitatud. Üks naine tahtis tulla uude majja, aga hakkas väravat lahti keerama juba kohas, kus väravat ei olnud. Mina pidin uude majja elama kolima. Hakkasin seda otsima, aga ei leidnud üles.

*

Vaatasin pealt, kuidas Tulva lõpetas malepartiid. Seejärel läksin klassiruumi. Seal küsis Sander mult, kas mina olen Simo. Mõtlesin, et mina olen mõelnud, et ei tunne klassikaaslasi tänaval ära, aga nemad ei tunne mind isegi koolis.

*

Tõusin hommikul üles ja läksin pidžaama väel suurde tuppa. Istusin kirjutuslaua peale ühe naise kõrvale. Vaatasin arvutisse. Start-menüüsse oli ilmunud uus rida, mille ees oli hüiumärk. Seal küsiti, kas ma tahan, et mulle kingitaks lilli. Lillede saamiseks pidi sellel lingil klikkima. Ma olin seda ühel päeval juba teinud, aga täna tuli see küsimus uuesti. Täna ma sellel klikkima ei hakanud. Laua peale istus veel teine naine. Läksin voodisse tagasi.

Ristirahvas

Hallaste heitis telesaates Murutarile ette, et see ei teadnud, et Mooses ei olnud kristlane. Aga on olemas ka jõululaul Jeesuse sünnist sõnadega "ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta". Kui Jeesus alles sündis, ei olnud teda veel risti löödud ja seetõttu polnud ristiusu mõistet olemas. Asja saab küll nii võtta, nagu sünniks Jeesus kõigi jõulude ajal uuesti. Või et ristirahvas peab selle üle rõõmustama, et Jeesus kunagi ammu sündis.

Ei lähe ma kuhugi

Kõndisime läbi Peedu ja peksime lähemale tulevad koerad puuokstega eemale. Ühe koeraga olid meie suhted algusest peale halvad. Mõtlesin, et võibolla mõni koer, keda me lööme, ei olegi kuri. Jõudsime vanaema suvilasse. Seal üks mees rääkis, et õnneks pooldab Raig Euroopa Liitu jäämist, ta tahab ainult lepingutingimusi paremaks muuta. Küsisin, miks just Raigi arvamus peaks tähtis olema. Mees vastas, et Raig on korralik poliitik. Mõtlesin, et kui teised oleks Euroopa Liitu jäämise poolt, peetaks neid ka korralikeks. Kodus küsis üks mees mult allkirja ühe eurovastase toetuseks. Ütlesin, et mina ei anna toetusallkirja inimesele, kellel pole programmi. Mees soovis, et ma nimetaks ühe eurovastase, kellele ma olen nõus toetusallkirja andma. Ütlesin, et sellist inimest ei olegi. Üks tüdruk tuli ja kutsus, et ma läheks koos temaga kontserdile. Keeldusin minemast. Tüdruk esitas mulle veel hulga soove. Keeldusin kõigist, mis olid seotud kuhugi minemisega, aga nõustusin nendega, mida sai täita paigale jäädes. Kui tüdruk kaugemale läks, ütles ta teistele, et ta tahtis vaadata, kas ma saan millestki aru.

*

Joonistasime pilte. Mina joonistasin oma paberile nägu, mis oli peaaegu paberi suurune. Kui olin silmaterad juba tumedaks värvinud, tegin ühele veel ruudustiku peale. Seejärel tahtsin teha ka teisele, aga nägin, et seal juba on. Vaatasin, mida Henn joonistab. Tal oli pildil rohkem väiksemaid inimesi. Ütlesin ühe Hennu joonistatud habemega mehikese kohta, et seda ma olen varem ka näinud. Mitte et ta oleks varem joonistanud täpselt samasuguse, aga sama mehikest on ta joonistanud. See oli vist minu ja Hennu ühises joonistusvihikus. Joonistasin oma pilti edasi. Tegin silma kohale suure kulmu. Teise silma kohale hakkasin tegema veel suuremat. Siis mõtlesin ümber ja jätsin ülemise osa sellest juuste jaoks. Kui olin joonistanud ka juuksed, ütlesid vennad, et ma joonistan ju isa. Mina ütlesin, et ma ei mõelnud, keda ma joonistan, aga tuli isa sarnane välja. Kui ema tuppa astus, keerasin paberi teist pidi, sest talle ma ei tahtnud oma joonistust näidata.

*

Pille uuris oma toa kappi. Ta küsis, kes on selle kallal käinud ja selle segi ajanud. Vastasin, et mina võtsin sealt ainult oma margialbumi ja tõin oma tuppa. Seejärel tuli mulle meelde, et olin võtnud Pille kapist ka kaks "Vikerkaare" numbrit, mis võiski kapi segi ajada, aga seda ma ei hakanud ütlema. Pille tuli minu tuppa. Ta ei puutunud küll margialbumit, aga karistuseks selle siia toomise eest rebis ta nooremate vendade kommipaberialbumist mõned paberid puruks ja viskas põrandale. Korjasin paberitükid oma toa põrandalt kokku ja viskasin Pille toa põrandale. Ema tuli minu tuppa ja vaatas, et albumitega kapi uks vajub lahti. Ta proovis seda paar korda kinni panna, aga see vajus uuesti lahti, kuigi ükski asi vastu ust ei puutunud. Ema ütles seletuseks, et asju ei tohi sooja käes hoida. Ta ütles, et ma tegin õigesti, kui ütlesin pärast remonti, et Toomas ei tohi magada pehmel madratsil, ja andsin talle kõvema. Aga ema ja isa olid siiski otsustanud, et Toomas ei tohi magada liiga kõrges voodis.

Sõnad muudavad maailma

Mulle meeldivad sõnad. Varblane püüdis teha raamatuesitlusel kriitikat, et ei ole vaja sõnu sõnade pärast. Aga minu jaoks on sõnad võlusõnad. Instrumentaalmuusika puhul ei saa öelda, et sellel pole mõtet, kui ei ole sügavamõttelisi sõnu. Saab öelda, et antud muusika ei meeldi. Kui ta on muusika seadustega vastuolus, siis võibolla ei meeldi kellelegi. Aga kui autor teab, et talle endale meeldib, siis arvatavasti meeldib veel kellelegi. Mõni asi võib meeldida, aga olla ebaeetiline. Siis on kas nautija maitse halb või talle meeldib mõni muu element. Eetikast võivad ka inimesed erinevalt aru saada. Erinevat usku inimesed ei lähtu täpselt samadest käskudest. See ei tähenda, et võiks juhinduda ükskõik millistest käskudest. Kui inimese eesmärk on maailma halvemaks muuta, siis on see kindlasti ebaeetiline. Maailma halvemaks muutjal ei pruugi ka olla peaeesmärk halvemaks muutmine, vaid selleks võib olla ka piinamisest saadav nauding. Sageli piinavad inimesed ennast ise kaugemate positiivsete eesmärkide nimel ja nõuavad seda ka teistelt. Võidakse olla valiku ees, kas piinata ennast tulevase heaolu nimel või saavutada kiirem heaolu tulevaste piinade hinnaga. Maailma usud on üldiselt tulevikku tähtsamaks pidanud. Kuigi tuntakse ka esivanematekultust, mis tähendab, et ka minevik pole tähtsusetu. Minu peaaine ülikoolis oli lähiajalugu, mis oleks võinud sisaldada lisaks lähemale minevikule ka lähemat tulevikku. Üldajalugu oleks võinud tegeleda lisaks kaugemale minevikule ka kaugema tulevikuga. Ja tegelikult ennustust Euroopa Liidu lagunemise kohta võiski kuulda üldajaloo, mitte lähiajaloo loengus. Euroopa Liitu on võrreldud abieluga, aga tänapäeval lõppevad abielud lahutusega. Üks mees ütles enne Euroopa Liitu astumist, et parteid on sinna astumise poolt sellepärast, et tuul on sealt poolt, aga tuul võib pöörduda. Tuule käes ei pöördu mitte ainult tuulelipud, vaid ka rahvuslipud. Kui ajalugu võrrelda veskiga, siis võibolla on see tuuleveski.

Rõngaskere

Elektrikala

Bristol oli avaldanud "Akadeemias" artikli raamatu kohta, mida ma olin samuti lugenud. Artiklis oli Bristol lubanud saata endale küsimusi. Olin saatnud neid suurema hulga ja nüüd ilmusid Bristoli vastused. Esimeses artiklis oli ta kirjutanud, et elektrikala magnetsiseerib oma ohvri. Mina olin küsinud, kui kaua see magnetsiseerimine kestab. Bristol vastas, et võibolla ma ei saanud aru, magnetiseerimine kestabki nii kaua, kuni ohver on elektrikala haardes. Nähtavasti oli sellest raamatus endas ka juttu olnud, aga ma polnud tähele pannud.

*

Pille oli ükskord metsas hundiga kohtunud, aga julges sellest hoolimata metsas edasi käia. Julged inimesed ei kartnud ühtegi metslooma, sest nad teadsid, et iga looma saab endast eemale peksta. Mina ei olnud nii enesekindel, et oleks teadnud, kas see mul õnnestub.

*

Aastaarvud, mis ma olin kunagi pähe õppinud, olid mulle kõik tugevalt mällu sööbinud. Olin kunagi pähe õppinud, et Tõnissoni tähtsus oli kõige suurem aastal 1913, sealt edasi hakkas see langema. Nüüd lugesin teisest kohast, et kõige suurem oli ta tähtsus aastatel 1913-1915. Mulle meenus, et ise olin raamatuesitlusel öelnud, et kõige tähtsama teo tegi ta aastal 1917. Minu koostatud Tõnissoni raamatu esimene köide oli juba ilmunud ja nüüd pidin kirjutama ka teise köite saatesõna. Seal oleksin saanud kirjutada esimesest köitest erinevalt, et kõige tähtsam ei olnud aasta 1917, vaid 1913. Esimese köite saatesõna kirjutades ei olnud see mul meeles. Aga järele mõeldes leidsin, et õigus oli ikkagi minul, kui ma mainisin aastat 1917, sest ei tule vaadata, mis on inimese isiklikult seisukohalt kõige tähtsam, vaid millal tal õnnestus teha kõige rohkem oma rahva jaoks. Mul oli Tõnissoni kohta veel palju asju lugemata. Meil oli kodus tema kohta üks paks raamat, mida ma polnud üldse lugenud. Mõtlesin, et kõige läbi lugemiseks loobun kõigist muudest tegevustest.

Teaduslik tõde

Teadlased otsivad tõde.

Neid ravivad arst ja õde.

Teaduslik tõde on valus,

kuid see on me elu alus.

*

Muudkui kirjutan ridu.

Minu jaoks on see pidu.

Kui ka valutab käsi,

vaim mul iial ei väsi.

*

Hästi käib mu käsi ja rõõmus on mu meel,

sest olen elus kõndinud üsna õigel teel.

Teiste pärast nägu on mul pisaratest märg,

kuid minu kätte õnneks veel ei ole jõudnud järg.

Rääkisin tõtt

Henn ütles, et ta tahab lindudele leiba sööta. Mina ütlesin, et lindudele ei või leiba sööta, sest selle sees on soola. Henn vastas, et jah, soola söömisest surevad linnud ära. Mina ütlesin, et lindudel ei ole neerusid, mis soola välja viiks. Lisasin, et aga saia sööta lindudele lubatakse, kuigi saia sees peaks ka natuke soola olema. Mõtlesin, et võibolla väikeste soolakoguste organismi kogunemine on lubatud. Iga toidu sees peaks soola olema, sest taimed võtavad seda mullast. Psühhiaater ütles, et täna mul oli üsna hea tuju. Vastasin, et eriti hea ei olnud. Psühhiaater küsis miks. Vastasin, et sellepärast, et ma pean kooli minema. Rääkisin, et hoolimata sellest, et olen korralikult õppima hakanud, ähvardavad mul kõigis ainetes tulla halvemad hinded kui eelmisel aastal. Isegi käitumishinnet tahetakse alla võtta, kuigi ma rääkisin ainult tõtt. See võib mulle teist korda ülikooli astumisel saatuslikuks saada. Ega ma ei tahagi eriti teist korda ülikooli astuda. Kui ma seda teen, siis ainult selleks, et vaadata eksamite tulemusi, mitte õppimiseks.

Esimesed laused

Võtsin Tõnise kinni. Ta ütles minu kohta: "Suur habe on loll." Ta läks riiuli alla. Harujõe läks ka. Mõtlesin öelda Tõnisele, et kaelkirjak läks ka riiuli alla. Aga siis mõtlesin, et Harujõe ei ole kaelkirjak. Küsisin Villemilt: "Kes sina oled?" Ta vastas: "Villem." Ma polnud kindel, kas see hääl tuli tema suust, seetõttu küsisin: "Kes seda ütles?" Üks natuke suurem poiss vastas: "Mina!" Nüüd olin kindel, et oma nime oli siiski öelnud Villem ise. Ütlesin talle: "Sa ei ole ju varem minu kuuldes rääkinud." Villem vastas: "Ei ole vist jah. See oli esimene kord elus."

Malepalve

Kui mina hakkan mõtlemaie,

hakkan mänge võitemaie,

viigikesi vorpimaie,

kaotusi kannatamaie.

See lugege maleklubi jõuluvanale.

*

Viimati mängisin male asemel ühe partii rendžut enda vastu. Nägin, kust nurgast ühte värvi oht ähvardab. Aga tahtsin kaitset rünnakuga kombineerida, mis ei olnud kõige tõhusam, mistõttu oht täitus.

Osaliselt uuendatud film

Algas film. Filmis näidati, kuidas viimases vagunis sõitjad haakisid salaja vaguni rongi küljest lahti, nii et rong sõitis edasi, aga nende vagun jäi seisma. Olin seda ükskord varem ka näinud. Filmi nimi oli "Kevad südames". Näidati, et ühe asja peale oli graveeritud aastaarv 1948. See tähendas, et film oli tehtud tol aastal. Filmi osa oli olnud seal vagunis istuvate kirjanike intervjueerimine. Aga nüüd oli filmi osaliselt uuendatud. Tolleaegsete kirjanike asemel intervjueeriti tänapäeva naisluuletajat. Ta rääkis, et tal on aktimodelli tüüpi keha.

*

Kirjandusõpetaja rääkis uuest õpilasest. Ta ütles, et uus õpilane praegu veel ei oska raamatut vastata, aga ta kirjutab nimed välja. Õpetaja ütles, et alguses sai ta selle õpilasega hästi läbi, aga nüüd hakkab see juba liiga püüdlikult õppima.

Piimapoe sulgemine

Vaatasin muusikavideosid ja andsin parematele poolthääli. Hääle andmine käis nii, et tuli selle juurde üles riputada mõni sarnane video. Klaus küsis, kust ma multifilmi leidsin. Vastasin, et mina seda üles ei riputanud.

*

Tõnu pulmas taheti korraldada maleülesannete lahendamise võistlus. Korraldajad ei teadnud, et ülesannete lahendamine on raske. Nad arvasid, et kui Tõnu on maletrennis käinud, peab ta seda oskama. Võibolla oli plaanis kasutada kergemat sorti ülesandeid. Võibolla ei oleks vastuste ütlemine käinud nii, et tuleb ülesanne ära lahendada, vaid pakkuda võis järjest kõiki erinevaid käike, kuni nimetatakse õige. Aga esimesest käigust ei oleks piisanud, vaid järgmised käigud pidi ka ära arvama. Kui oleks küsitud ainult esimest käiku, oleksin ma paljud ülesanded lahendanud ühe sekundiga, sest sageli oli näha, mis on kõige tõenäolisem käik.

*

Pimedas toas näidati seina peal filmi. Lamasin voodis ja mul oli padja peal lahti kaustik, kuhu tahtsin filmi kohta märkmeid teha. Toa teises otsas ajasid omavahel juttu Helen ja üks teine tüdruk. See teine tüdruk ütles minu voodist möödudes minu kohta, et siin lamab üks tüdruk. Ta hakkas ära minema. Küsisin, kas ta õhtul tagasi ka tuleb. Ta vastas, et ei tule.

*

Savisaar oli minister. Teatati, et ta külastab Põlva maakonda. Mõtlesin, kas selle all mõeldakse Petserimaad. Aga ta külastas päris Põlva maakonda. Põlvas läks ta maakonna ainukesse piimapoodi, kus käis vähe ostjaid. Ta ütles, et pood on ebaefektiivne ja tuleb kinni panna. Sellega tahtis ta vist Eestit Venemaa piiri äärest nõrgestada. Poe sulgemisega andis ta maakondade tühjenemisele uut hoogu. Aga mõtlesin, et kui riiklik piimapood kinni pannakse, tekib selle asemele mõni erapood. Veljo otsustas Põlvasse vaatama tulla. Selleks asus ta Tapalt koos kaaslastega jala teele. Mina kõndisin ka jala ja varsti olin juba Tartu tänavatel. Mõtlesin, et tegelikult ei alustanud ma teed Põlvast, vaid Elvast, sellepärast ma nii kiiresti jõudsin. Läksin tagasi sinna tuppa, kust olin tulnud. Seal oli Vackermann loonud enne uue vestlusgrupi. Aga pärast seda, kui ma olin sellega liitunud, oli ta grupi likvideerinud. Nüüd oli ta asutanud selle asemele vanapoiste grupi. Ta võis selle ka likvideerida. Mul olid varem olnud Pireti ja Oudekki e-maili aadressid, aga nüüd olid nad neid muutnud ja uusi ma ei teadnud.

Žestid ridade vahel

- Kas aasta lõpu lähenemist on nüüd tunda?

- Täna hakkasin vaatama isegi ühte muusikavideot, mis pidi olema nime poolest jõuluteemaline. Aga katkestasin vaatamise, sest seal hakati tulirelvaga vehkima. Aastavahetuse tööde katkestust ei ole veel tulnud, aga malemängu arvelt hoian tööde lõpetamiseks vast aega kokku.

- Maleteemalised unenäod võivad sellest hoolimata jätkuda?

- Ühe nägin ka eile. Täna ei näinud. Malest kavatsen kirjutada ka siis, kui ei mängi ja ei näe unenägusid.

- Kas ka siis, kui pole lugejaid?

- Esialgu veel lugejaid on. Aga kuna ma ei pea oma blogi ühtegi eksemplari müüma, ei pea ma kirjutama selle järgi, kas lugejaid on. Senine ajalugu näitab, et ükskord mind loetakse niikuinii.

- See lause on tuletatud Castro ütlusest?

- Kommunistid võivad ka õigeid asju öelda. Lenini lause "õppida, õppida, õppida" on ka kasulik. Ei tohi laskuda nii madalale, et kedagi "Hitleri žesti" eest karistama hakata.

- Emotikonid väljendavad ainult näoilmeid, mitte žeste?

- Kuna ma rääkides ka ei žestikuleeri, ei tunne ma sellest puudust. Vajaduse korral saaks lisada foto või joonistuse. Žeste võib ka sõnadega kirjeldada.

- Žestikuleerimisest hoidudes on žestid ridade vahel?

- Facebookis laikide panemine on sisuliselt sama, mis aplaus. Noogutamine ei ole sama, mis aplaus, sest kurva tõe peale ei pea aplodeerima. Käte plaksutamine võib olla ka mahaplaksutamine ja noogutada võib ka sellepärast, et teise inimese rumalus leidis kinnitust.

- Viipekeeleta võib läbi saada, sest saab vestelda ka kirjalikult?

- Pimedatega malet mängimas olen käinud, aga kurtidega pole mul eriti kokkupuuteid olnud. Lapsepõlves elasid meie majas kurttummad kaksikud, aga nendega ma lihtsalt ei rääkinud. Nendega kirjalikult vestlemiseks oleks pidanud õue pliiatsi kaasa võtma.

Tagaotsitav

Juus oli hall ja kark oli all.

Ise ätt, aga ikka veel pätt.

Ulmemuinasjutt

Ükskord elas seitsme galaktika taga üks tulnukas. Ta oli vaene ja näljane. Ta otsustas näljast pääsemiseks lennata meie planeedile, sest teadis, et siin ei ole veel surematust avastatud ja seetõttu jätkub toitu rohkematele. Aga vaesuse tõttu ei olnud ta saanud koolis käia ja seetõttu arvestas ta lennu kestvust valesti. Kui ta surnud ei ole, lendab ta meie suunas veel tänapäevani.

Tolmuvabrik

Mängisin Tartu meistrivõistlustel. Ühel laual mängis Kanep, kes oli Eesti meister. Tema kõrvallaual mängis Peebo. Peebo hakkas mängu ajal rääkima. Selle peale tegin mina ka häält: "Ega Tartu meistrivõistlused on tugevamad kui Eesti meistrivõistlused." Olin seda varem ka öelnud. Rei näitas mulle, kui palju mul punkte on. Kõigi mängude eest oli mulle kirjutatud null koma millegagi. Ma ei teadnud, kas seda on vähe või palju. Seda oli vist siiski vähe, sest sellel turniiril andis võit kolm punkti ja teistel oli punkte rohkem. Aga minu punktide arv võis vist ka kiiresti muutuda. Selleks piisas ühest mängust, et kõik ümber arvutataks. Panin järgmise mängu jaoks nuppe lauale. Nupud olid keerulise kujuga, ja ma ei saanud aru, milline on milline. Ma ei vaadanud, et mina vastasest rohkem nuppe saaks, vaid kuhjasin lihtsalt lauale mõlemale võimalikult suure hunniku. Lootsin, et saan punkte ainuüksi seisu pealepanemise eest. Kanepi ja Tulva mäng oli lõppenud ja nad analüüsisid seisu. Laual oli väga keeruline lõppmäng, kus oli tohutu hulk ettureid. Mõlemad ähvardasid lippe peale panna. Kanep näitas, et tema võidab, sest ta saab lipu niimoodi peale panna, et võtab kõrvalruudule peale pandava Tulva lipu ära.

*

Vaatasin aknast välja. Silmapiiril kerkisid üles tolmupilved. Need lendasid tuulega lähemale. Kui nad meie majani jõudsid, hingasin läbi padja, sest tolmu tungis ka tuppa. Kui tolm oli majast üle lennanud, jäi taevas ikkagi mustaks. Vend arvas, et kuskil on toimunud tuumaplahvatused. Minu arvates oli lihtsalt tolmuvabrik õhku lennanud. Ütlesin, et kui tegu oleks tuumaplahvatustega, jääks pikaks ajaks pimedaks, aga taevas hakkab juba uuesti siniseks minema. Liikusin mööda tänavaid. Lähenes kurat mootorrattaga, kes mind otsis. Püüdsin põgeneda mööda selliseid tänavaid, kus kurat mind ei näeks.

*

Sõitsime bussiga. Pidime sõitma Jakobi mäe otsa. Tegin ettepaneku, et lähme bussist välja juba üks peatus varem, Jakobi mäe nõlval. Pille ei olnud sellega nõus. Kui mäele jõudsime, siis nägime, et see oli ümber ehitatud. Üks kõnnitee oli tõstetud sõiduteest tükk maad kõrgemale. Ütlesin, et Kingissepa tänav on muutunud kasutamiskõlbmatuks. Majast välja tulevad inimesed peavad saama minna otse üle tee, aga nüüd saavad nad seda teha ainult tänava otstes. Läksime ühte majja. Seal räägiti, et joodiku näoga inimesed on hakanud kaduma, sest on leiutatud parem ravi. Aga vastati, et üks suitsetaja oleks saanud minna operatsioonile, aga ta ei teinud seda, vaid suri noorelt. Sellest klassist oli juba mitu inimest surnud. Olime oma kooli saalis ja meil pidi tulema kehalise kasvatuse tund. Selleks pidi pikkuse järgi rivvi võtma. Mina olin vabandaja ja pidin seisma seetõttu rivi lõppu. Aga vabandajaid oli rohkem ja nad pidid omakorda võtma pikkuse järjekorda. Nooremates klassides oli nendele kaks pandud, kes ei osanud raporteerida. Võibolla tegi õpetaja õigesti, sest tahtmise korral oleks saanud kodus valmistuda ja raporteerimise selgeks õppida. Aga õpetaja oleks võinud õppimist kergendada sellega, et oleks öelnud ette, kes järgmises tunnis raporteerima peab. Kuigi siis oleks arvatavasti raporteerima pidaja tundi tulemata jätnud. Sel juhul oleks saanud raporteerima panna temast järgmise.

Intervjuu valijaga

- Millise kandidaadi te valisite?

- Omakandi taadi.

- Kas valida oli raske?

- Ei olnud. Parteid kandsid kandidaadid kandikul ette.

Teooria hakkas arenema

Olime naabermaja õuel. Ema rääkis, et seal majas elavad ühed vene mehed, keda tuleb karta. Seetõttu tahtis ta oma töö seal õuel asuvast arvutist ära viia. Kui vajutasin ühte nuppu, näitas arvuti, millisteks märkideks ema failide tähed saab teisendada. Õnneks ma ei olnud seda salvestanud, nii et teise arvutisse kandes pidi tekst ilmselt tähtedeks tagasi muutuma. Siis tulid need mehed õue ja ema pistis joostes põgenema. Üks naine jooksis tema kannul. Ema kuulis selja tagant jooksusamme ja arvas, et need mehed jälitavad, mistõttu ta jooksis kuni koduni välja. Läksin ka koju.

*

Mängisime koolis korvpalli. Öeldi, et mina teen kogu aeg vigu. Ma olin vist tõesti mitmel korral palli vastu oma jalgu põrgatanud, aga ma ei teinud seda meelega. Läksin ühte klubisse. Sellel klubil oli palju ruume ja tal oli mitmeosalisi trükiseid. Kirjutasin ka ühe kaastöö. See klubi oli tekkinud tänu ühele teaduslikule teooriale, millega seal tegeleti. Kui see teooria oli värske, oli meil kästud koolis selle kohta esimene raamat läbi lugeda. Olin lugenud mõned leheküljed ja siis pooleli jätnud, kuna see oli keeruline. Siis ma veel ei teadnud, et see teooria muutub nii tähtsaks. Nüüd tahtsin selle raamatu korralikult läbi lugeda. Järgmisel päeval nägin oma kaastööd trükituna. See oli pandud rubriiki "Lapsed ja seks". Ütlesin, et kui ma oleks teadnud, et see sellise nimega rubriiki pannakse, siis ma poleks üldse kirjutanud.

*

Istusin tunnis Jürgeni kõrval ja vaatasin kontrolltöid, mille olin õpetajatelt tagasi saanud. Ütlesin, et ma ei saa aru, kas hinne on üleval see 2 või see 2 või hoopis all 4. Vist oli siiski üleval öeldud, et neis kohtades läks 2 punkti maha ja 4 all oli hinne. Ütlesin, et õpetaja on teinud ainult keeleparandusi. Ta ei oleks tohtinud parandada keelt ainult sellepärast, et tema sõnastaks teisiti, ja selle eest hinnet alla võtta. Keelereeglite vastu ma eksinud ei ole. Ma olen toimetanud professorite käsikirju ja tean, et nemad teevad minust rohkem keelevigu. Mul oli paberite vahel ka diplom, mille olin saanud aastal 1993 hea koha eest Uusi B-turniiril. Aga diplomile ei olnud kirjutatud, et tegemist oli B-turniiriga, vaid võis jääda mulje, nagu oleks see antud põhiturniiril. Üks tüdruk tuli minu laua juurde midagi küsima.

Hümn

Ennast kiitmast me ei väsi.

Käigu hästi meie käsi.

Ajaloolaste maja

Saabus paberkiri, et Lemmiti pool toimub luuleklubi kokkutulek. Vahepeal ei olnud klubi pikka aega tegutsenud, nii et ei olnud oodata, et ta pärast seda koosolekutki alaliselt tegutsema hakkaks. Koosolekule pidi minema Klaus. Koosolek oli juba läbi ja mina sinna ei jõudnudki.

*

Raun oli eurovastaste lehe juhtkirja kohalt minu artikli ära kustutanud ja pannud sinna ühe teise mehe oma asemele. See teine mees süüdistas mind ja kirjutas, et professorid on hingetud inimesed. Mõtlesin, et see on kõrghariduseta inimeste leht, kes mind kui kõrgharidust omavat ei salli. Või kirjutaja siiski õppis ülikoolis, aga tal ei olnud see veel lõpetatud. Kuna europooldajad enam seal klubis ei käinud, tundusin mina kohalkäijatele kõike tugevamalt Euroopa Liitu pooldava inimesena. Kõndisin võimalikult maja ääre lähedal, sest tundus, et üks auto püüdis mind alla ajada.

*

Nägin, et ühe maja uksel on silt, et see on ajaloolaste maja. Läksin sisse. Leti tagant anti mulle enne raha tagasi, kui ma ise maksta jõudsin. Nüüd pidin maksma nii, et tagasi antud raha õige oleks. Samuti pidin ostma sellist kaupa, mille hind makstud rahaga klapiks. Läksin oma kooli. Seal nägin Särgavat. Ta käis viimasel ajal meie koolis juttu ajamas, kuigi polnud olnud selle kooli õpilane. Ma ei teadnud, miks ta just meie koolis käis, kui oleks sama hästi võinud käia ka mõnes muus.

*

Jõudsin kesklinna bussijaama, kus buss oli ees. Aga mind ta ei oodanud, vaid pani uksed kinni ja hakkas sõitma. Tagusin vihaselt uksele. Ühe teise inimese pealelaskmiseks buss peatus ja tegi uksed lahti. Aga kuigi nüüd oli ka minul sisenemine võimalik, ei hakanud ma seda tegema, kui olin juba üks kord maha jäänud.

*

Mõtlesin, et igasugused inimesed, kes tulevad esimest korda malet mängima, võivad mind võita. Näiteks Bristol võib mind võita. See tuleb sellest, et esimest korda mängijad mängivad vaimustusega, aga minu jaoks on mäng muutunud rutiiniks.

Ideaalseid valikuid ei ole

Euro kriis näitab, justkui oleks Euroopa Liidu või vähemalt ühisraha vastastel õigus olnud. Aga kui inimesel on milleski õigus, ei ole tal ikkagi piisavaid juhiomadusi olemasolevate juhtide väljavahetamiseks, kui ta ei suuda oma seisukohtade õigsuses teisi veenda. Osalt sõltub veenmisjõud küll raha ja ajakirjanduse kontrollimisest. Osade eurovastaste pluss on suurem isamaalisus, aga teiselt poolt võib europooldajate plussiks pidada mõningat koostöövalmidust. Kui eurovastastel peaks olema Euroopa Liidu küsimustes õigus, ei tähenda see automaatselt, et neil oleks õigus ka kõigis muudes küsimustes. Jaan Tõnisson pooldas küll Euroopa föderatsiooni loomist, aga oli üks sobivamaid isikuid riigijuhi kohale oma tegevuse laiahaardelisuse tõttu. Tõnissoni vastase Grenzsteini looming on samuti laiahaardeline ja mahukas, kuid juhiomadused olid tal väiksemad, sest tema veenmisvõime oli väiksem. Riigi juhtimine on võrreldav auto juhtimisega. Hea auto ei tähenda head juhtimisoskust ega hea juhtimisoskus head autot. Liiklusõnnetuste kadumist ei ole oodata.

Jõudude resultant

1: Raha rikub inimesi.

2: Vaesus võib ka rikkuda. Kommunistid läksid metsikuks vaesuse pärast.

1: Nad läksid sellepärast, et nad tahtsid raha saada. Maailmas on palju inimesi, kes on vaesed, aga ei tahagi midagi.

2: Ühe teooria järgi kui inimeses on olemas mingi omadus, siis tal on ka sellele vastupidine omadus. Kõiki omadusi ei ole, aga olemasolevatele omadustele vastupidised on olemas.

3: See kisub juba füüsikaks.

2: Seda ma ka eelmine kord ütlesin, et teadmine on jõud ja igale jõule on olemas vastujõud.

Aga kuigi autole mõjuvad vastassuunalised jõud, liigub ta edasi ikkagi ühes suunas korraga.

3: Üks jõud on tugevam. Vahel võib liikumine sõltuda ka hoopis muusuunalistest jõududest.

2: Päev enne jaanuaritormi sõitsime Tallinnast või Paidest Tartu suunas ja oli tunda, kuidas tuul autot kraavi lükkab.

3: Vahel ongi lükanud.

Malesõbralik brauser

Ülikooli maleklubis oli see nädal mängijate arv kahanenud neljale. Esimest-teist kohta jagasid Laasmägi ja Jakobson kahe punktiga. Mõtlemisaega oli rohkem kui eelmistel kordadel selles klubis - 15 minutit.

*

Brauser Firefox läks järjest halvemaks. Kõigepealt ühe Firefoxi uuenduse ajal kadus sealt ära jaava, mille taastamine ei õnnestunud, nii et ei saanud enam aadressilt http://www.chessgames.com/ malepartiisid vaadata. Seda sai seal teha veel isiklike taskumalenuppudega, aga sellise meetodiga on raskem käike ära arvata, sest järgmine käik paistab juba silmanurgast ära. Järgmiseks uuendati videovaatamisprogramme, nii et Firefoxi vananenud lisa enam videosid ei näidanud. Uue programmi installeerimine ei õnnestunud ühelgi katsel, kuni installeerisin hoopis uue brauseri Google Chrome. Sellega taastus kohe videote vaatamise võimalus, nii muusikavideote kui ka juba enne kadunud Eesti Televisiooni saadete. Jaavat uuel brauseril algul ei olnud, aga ta lasi ennast sinna vähemalt lisada. Nii vaatasin nüüd lisaks malepartiidele ka suvist telesaadet suurmeister Külaotsaga, mis asub aadressil http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=119204 .

Sulaasfalt

Sain teada, et praegu kirjutab kaks inimest korraga magistritööd Tõnissonist. Ma ei jõudnud kõike tema kohta kirjutatavat lugeda, aga nad võisid töö teema idee saada just minu koostatud raamatust. Räägiti, et Novgorodis sulab tänavatel asfalt, nii et kõndijad ei pane seda tähelegi, astuvad sisse ja põletavad jalad. Tundus, et asfaldi sulamise põhjus on metsatulekahjudest tekkiv kuumus. Need tulekahjud pidid olema sihilike süütamiste tagajärg. Aga televiisoris näidati, et sulaasfalti lasi tänavatele hoopis üks auto. Ohvritest ei olnud korralikku pilti, vaid paistsid ainult nende jalad. Mitutuhat inimest oli juba surnud. Öeldi, et selle taga on 20-30 inimest. Ja et Putin läheb päris segaseks. Nüüd oli oodata, et Putinit ei valita presidendiks tagasi, kui oma rahvaga niimoodi ümber käiakse. Aga asi võis osutuda keerulisemaks ja lugu võidi hakata esitama nii, et sulaasfalti lasevad tänavale Putini vaenlased tema valimistulemuse kahjustamiseks.

*

Kõndisin üle Võidu silla ja tahtsin minna silla alt läbi. Silla alla ei viinud lume sees päris otsest rada. Tegin hangede vahele otsema raja. Mõtlesin, et kui mina olen Helinale kirjutanud, et pärast magamata ööd tuleb magusam pooluni, siis tegelikult Helina oli juba ükskord varem mulle sama kirjutanud. Helina mulle saadetud kirjad on kirjutatud unise peaga, kui talle unisuse tõttu kõik muinasjutuline tundus. Mõtlesin seda öösel voodis lamades. Sain aru, et ma magan. Mõtlesin, et tulen ilma ärkamata voodist välja, käin vannitoas ära ja pärast seda tulen voodisse tagasi. Aga kui ma olin voodist välja tulnud ja ukse juures käpuli, selgus, et ei olnudki veel hommik, vaid isa läks alles magama. Taganesin toa sisemuse suunas, sest kui isa oleks läbi ukseklaasi minu pead näinud, oleks ta võinud arvata, et ma kuulan teda pealt. Teistes voodites magasid vennad. Tõnu krõbistas oma voodis kommipaberit ja ütles, et Simo tukub.

Esimene maal

Õpetasin Tõnisele esimest korda maalimist. Kõigepealt joonistasime pastellidega. Seda lõpetades ütlesin, et panen need sahtlisse tagasi. Tõnis ütles, et ta paneb ise. Andsin talle sahtlist vana kommikarbi, kuhu ta saaks pastellikarbi sisse panna. Seal nägi ta lisaks vesivärve ja küsis, mis need on. Ta ütles, et tahab nendega mängida. Mina ütlesin, et nendega ei mängita, vaid maalitakse, seletades, kuidas see käib. Tõnis ütles seepeale, et ta tahab maalida. Ta sai kiiresti selgeks, mida ma õpetasin. Aga seda ma ei õpetanud, et pintsliga tuleks tõmmata ainult ühte pidi, mis on vist põhjus, et paber läks natuke karvaseks.

Kogume informatsiooni

Lugesin vanade roomlaste kohta, et kaupmehed olid paikse eluviisiga inimestest palju paremini informeeritud. Aga arvatavasti oli teiste elualade esindajatel lihtsalt teist liiki informatsiooni. Talupoeg tundis arvatavasti taimi paremini. Kuigi ülikoolis õpetati, et roomlased ei nimetanud kunagi ilusaks metsa, vaid ainult kultuurmaastikku. Tartu linnamaastik on jälle koledamaks läinud. Fortuuna tänaval tehti mingeid ümberkorraldusi, mis minu meelest teevad tänava koledamaks. Paljude asjadega harjun ma hiljem ära, aga sellega ei pruugi harjuda. Matemaatikatundides ei viitsinud ma harjutada selgeks saanud asju. Aga praeguseks on selgunud, et mul on osa õpitust ununenud. Põhikooli matemaatika osa mäletan paremini, keskkooli osa mitte eriti hästi. Sellest hoolimata, et matemaatikaolümpiaadidel käisin just keskkoolis. Ma kaalun keskkooli matemaatika käsiraamatu läbi lugemist. Aga enne "Loomade elu" köite lõpetamist ei kavatse ma sellega alustada. Ja vahepeal võiks lugeda veel keemia käsiraamatut. Selle sain endale siis, kui vanaema korterit vahetas ja ei tahtnud kõiki raamatuid säilitada. See korterivahetus ei pruugi jääda viimaseks.