Tänavu olen lugenud vaheldumisi sotsiaalajaloolisi ja suurmeestele keskenduvaid raamatuid. Sotsiaalajalooliste üks puudus on, et kui tähtis pole enam mitte ainult üks suurmees, vaid kõik inimesed, siis on mõni peatükk nimedega liigselt üle koormatud, täna läbi saadud raamatus näiteks peatükk “Kardinal”. Nimetatakse nimesid, millele on pühendatud ainult pool lauset, nii et nende kohta peavad olema kas eelteadmised või tuleb teadmisi hiljem muudest allikatest hankida. Samuti ei öelda iga nime puhul, mis maa inimesega on tegemist. On siiski ka loetavamaid peatükke.
Kui eelnevalt loetud raamatutes "Romantismiaja inimene" ja "Valgustusaja inimene" tundus mõlemas olevat kõige suurem rõhk Prantsusmaal, siis "Renessansiaja inimeses" on see selgelt Itaalial. Minu ülikooli lõputöö ja magistritöö olid Itaalia fašismi kohta, siis tekib soov võrrelda varasemaid ja uusi teadmisi Itaalia kohta. Kui jagada kunstistiilid ratsionaalsemateks ja irratsionaalsemateks, siis renessanss kuulub ratsionaalsemate hulka. Renessanss avaldus kõige selgemalt Itaalias, kus Vana-Rooma pärand oli füüsiliselt kohal. Aga itaallaste rahvuslikku iseloomu ei paista ratsionaalsus kõige suuremal määral kuuluvat. Nad räägivad kiiresti, mis ei jäta muljet järelemõtlemisest. Luigi Barzini raamatus "The Italians: A full-length portrait featuring their manners and morals" (New York, 1964) kirjutab, et itaallased teevad kõike liialdusega. Nii olevat itaalia näitlejad maailma kõige halvemad näitlejad, kuna kõik itaallased on niigi teatraalsed, aga näitlejad pakuvad juba üle. Itaallaste liialdamine väljendub poliitikas nii fašismi kui ka kommunismina. Fašismi mõiste on pärit just Itaaliast ja mõne arvamuse kohaselt ainult Itaaliale omane. Carl Cohen raamatus "Communism, Fascism and Democracy: The Theoretical Foundations" (New York, 1966) arvab, et fašism on sulam kolmest filosoofilisest traditsioonist – absolutismist, organitsismist ja irratsionalismist. Seega ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse seisukohalt on renessanss ja fašism vastandlikud. Mõlemad vaatasid tagasi Vana-Rooma poole. Aga mõlemad vaatasid ka tulevikku, renessanss keskajalt uusajale üleminekut ette valmistades ja fašistide hulgas oli futuriste.
Eesti mõtteloo metodoloogia seminaris küsisin, kas keskaeg, renessanss ja varauusaeg on ettekandja artiklis kolm erinevat perioodi. Ettekandja võttis seisukoha, et perioodid on ainult keskaeg ja varauusaeg, renessanss pole periood, vaid kultuurinähtus. Kuid ka kultuurinähtusi saab periodiseerida. Raamat "Renessansiaja inimene" loeb renessansi ajaks aega 14. sajandi keskpaigast 16. sajandi lõpuni. Ühes peatükis nimetatakse seda hiliskeskajaks ja mitmes vastandatakse keskajale. Kuid sissejuhatav peatükk ütleb ka, et renessansi kui ajalooperioodi osas ei ole üksmeelt, vaid see on suurte vaidluste allikas. On olemas ka muid renessansse nagu Karolingide oma, mida raamat peab küll sarnasteks, aga siiski muudeks nähtusteks, nimetades oma renessanssi neist eristamiseks suureks renessansiks.
Uusaja algusena on pakutud välja hulk erinevaid aastaid. Nagu romantism ei valitsenud kirjanduses, kunstis ja muusikas täpselt kattuvatel aastatel, nii võibolla saaks ka uusaja alguse poliitikas ja kultuuris erinevalt periodiseerida. Kultuuris algas uusaeg ehk renessansiga. Kui lugeda keskaja alguseks aastat 476 ehk Lääne-Rooma langust, siis sellega võrreldes kõige süsteemsem oleks lugeda keskaja lõpuks aastat 1453 ehk Bütsantsi langust. Mõlemad on poliitilised daatumid. Kuid 1453 on ka renessansi ajaloos oluline aastaarv. Keskkooli lõpueksamiks pidin lugema "Akadeemiast" artiklit "Bütsantsi kiiri Euroopale", mis kuulus ka eksamipiletisse, mida ma tegelikult vastasin. Selle järgi Bütsantsi languse ajal evakueeriti sealt türklaste eest hulk antiikseid raamatuid, mis said Lääne-Euroopas tõukeks renessansile ehk antiigi taassünnile.
Ühes blogisissekandes esitasin teooria, et ajaloos on vaheldunud demokraatlikumad ja autoritaarsemad perioodid. Keskaja lugesin feodaalse killustatuse tõttu demokraatlikumaks ja uusaja absolutismi tõttu autoritaarsemaks. Aga selle raamatu põhjal on võimalik väita ka vastupidist, sest renessansi ajal oli keskaegne hierarhia lagunema hakanud. Kuid on võimalik leida argumente ka minu teooria toetuseks. Riigid muutusid renessansi ajal suuremaks. Suuremas riigis on minu arusaamise järgi võim rahvast kaugemal. Hierarhia lagunemine tähendas seda, et sõjamees ei olnud enam ainult privilegeeritud aadlik, vaid oluliseks muutusid palgasõdurid. Aga valitseja ja lihtrahva vahele jääva vahepealse hierarhia nõrgenemine ei teinud tippvalitseja enda võimu väiksemaks.
Ühes magistriõppe seminaris räägiti interdistsiplinaarsusest. Mina väitsin, et see pole 20. sajandi leiutis, vaid juba ammustel sajanditel tegeleti kõigi erialadega korraga. Kaasmagistrant avaldas kahtlust, et võibolla siis tegeles sama inimene paljude erinevate erialadega ühekaupa, mitte ühendatult. Õppejõud ütles, et tol ajal polnud teadust üldse olemas. Siit raamatus saan ma kinnitust enda tol ajal esitatud seisukohale. Raamat räägib teaduse ja filosoofia taassünnist renessansi ajal ja sellest, et püüti tegeleda paljude või kõigi erialadega korraga. Ja kuivõrd need erialad esinesid ühes ja samas teoses korraga, siis ma nimetaks seda siiski interdistsiplinaaruseks. "Romantsimiaja inimesest" kirjutades nimetasin, et mulle meeldib asjadele tervikuna läheneda nagu romantisimiaja inimesele. Aga seal raamatus oli sellele viidatud peamiselt arsti peatükis, et romantiline meditsiin erinevalt tänapäevasest vaatas inimest tervikuna. "Renessansiaja inimeses" on maailmale terviklikust lähenemisest veel palju rohkem juttu.
Romantism ja renessanss on küll selle poolest vastandlikud, et üks on irratsionaalne ja teine ratsionaalne, aga neil on ka ühisjooni. "Romantismiaja inimene" mainib, et tolleaegne intellektuaal tähtsustas mina. Ka renessanss tähtsustas seda rohkem kui keskaeg. Keskaegne kunstnik ei lisanud teosele oma nime. Renessansi ajal püüti oma nime jäädvustada ja kunstnik lisas oma nime isegi siis, kui teose olid loonud õpipoisid. Lisaks maalisid nad autoportreesid.
Võrdlusi tekkis kahe Saja-aastase sõja kohta loetud raamatuga. Saja-aastane sõda jäi aastatesse 1337-1453, selle lõppedes oli vähemalt Itaalias juba renessanss. 14. sajandist rääkiv raamat "Kauge peegel" mainib, et keskaegne suhtumine lastesse oli külm, kuna nad sündisid ja surid. Aga "Renessansiaja inimene" väidab, et renessansi ajal oodati kõrgest soost naistelt oma laste armastamist. Teises lõigus on juttu siiski ka sellest, et lapsi palju tapeti, seda tegid eriti ammed, hoolimata sellega kaasneda võivast surmanuhtlusest. 15. sajandist rääkiv raamat "Jeanne d’Arc" väidab, et selle peategelane ei olnud tegelikult talutüdruk, vaid aadlik. "Renessansiaja inimene" sellist teooriat ei maini, kuigi Jeanne d’Arcist kirjutab. Ja kui raamat Jeanne d’Arcist põhjendab tema aadlikuks olekut sellega, et ta käitus nagu privilegeeritud aadlik, siis "Renessansiaja inimese" kirjeldused palgasõduritest süvendavad kahtlusi, kas see oli ikka tol ajal veel ainult aadlikele lubatud.
Raamatu viimane peatükk räägib maadeavastajatest ja pärismaalastest, täpsemalt indiaanlastest. Indiaanlaste kohta kirjutasid erinevad renessansi autorid erinevaid asju. Üks oli kirjutanud, et rahvas, kes ohverdab oma poegi, on kõige usklikum. "Renessansiaja inimese" autor peab sellist järeldust petlikuks, kuna see ajavat segi homitsiidi ja suitsiidi. Kuid tšehhi etnoloogi Stingli raamatutest "Indiaani püramiidide saladused" ja "Indiaanlased ilma tomahookideta" võib lugeda, et inidaanlased hindasid nii ohverdamist kui ka eneseohverdamist. Sõjavangid olevat ise nõudnud, et neid rutem ohverdataks, maiadel olevat olnud olemas isegi enesetapu jumalanna.
0 vastukaja:
Postita kommentaar