Elektrikatkestus raamatupoes

Olin raamatupoes. Võtsin riiulist raamatu. Selle vahel oli kiri. Hakkasin kirja lugema. Elekter läks ära. Läksin lugema aknalauale. Kirjas oli öeldud, et sõja ajal oli raamatu autoriks olev naine öelnud, et veeretab herne kapi alla, mille peale tema isa oli naerma hakanud. Minu kõrvale tuli üks inimene, kes küsis mult, mida ma loen. Vastasin, et koos selle raamatuga on autor saatnud raamatupoele kirja küsimusega, kas selle raamatu saab välja anda. Aga raamatupood ei pannud raamatu vahel olevat kirja arvatavasti üldse tähele, vaid pistis raamatu lihtsalt riiulisse. Minu kõrval seisja küsis, kuhu ma pärast raamatupoest lahkumist lähen. Vastasin, et lähen teise raamatupoodi, kus teen natuke aega tööd. Küsiti, kas seda saab tööks nimetada. Vastasin, et minu käest on küsitud, kas üks või teine raamat välja anda. Mõne kohta olen vastanud, et anda välja, teiste kohta, et ma tean neist liiga vähe. Seda ma pole öelnud, et mitte välja anda. Kuigi ma olen öelnud, et miks tema sai kultuurkapitalilt raha ja mina ei saanud. Lugesin kirja edasi. See võttis imelikult palju aega. Pomisesin, et kas ma olen kirja otsast peale lugema hakanud. Kõrvalseisja seisis nüüd minust teisel pool. Ta pani tähele, et mul võtab lugemine kaua aega. Ta küsis, kas ma loen ühte kirja mitu korda. Lõpuks ta lahkus. Nägin fotot ühest raamatupoest. Paistis, et see on sama raamatupood, kus mina olin käinud, sest raamatud olid puudu samade kohtade pealt, kust mina olin neid välja võtnud.