Ufomale

Läksin Helina korterisse. Seal oli hulk inimesi ja tantsiti. Vaatasin ringi, kas kuskil laste tuba ka on. Lastest ei olnud mingit jälge. Istusime ümber laua. Helina rääkis igale inimesele midagi ühekaupa, nii et keegi teine rääkida ei saanud. Talle tahtis külla tulla veel palju mehi, aga nemad enam ära ei mahtunud. Istusin arvuti taha. Üks perekonnaliige tegi mulle kõigepealt parooli, et ma saaks panka siseneda nii, et teised ei saaks pärast jälgi vaadata. Ütlesin, et ma sisestasin eelmine nädal juba teise arvutisse panga parooli, enne selleks uut parooli tegemata. Siis on võibolla juba minu raha varastatud. Helina vastas naerdes, et võib küll olla. Lisasin, et aga kui mina kellegi parooli teada saan, siis ma tema raha ei varasta või varastan ainult osa. Üks Helina vanem naissugulane kordas, et just, ainult osa. Minu pangaparooli oli eelmine nädal muudetud ja uus oli kirjutatud paberi peale, aga sellise käekirjaga, et ma polnud kindel, mis kirjas on.

*
Saabusid jõulud. Üle arvutiekraani hakkasid jooksma jõulukaardid, mida inimesed mulle saatsid. Need liikusid nii kiiresti, et kõiki ei jõudnud lugeda. See oli selle poolest hea, et siis ei teadnud ka, kes mulle kaardi saatmata jättis. Oli oodata, et selline kaartide vool jätkub aastavahetuseni. Ise polnud ma veel kellelegi kaarti saatnud. Aga arvuti pakkus, et ma võiks saata endast foto, millel ma olen ümmarguse pea, lühikesevõitu juuste ja lahtise suuga. Arvutis oli mänge, mida sai mängida. Hakkasin mängima ufomalet. Kõigepealt tuli teha üks malekäik, siis hakkasid ufoosad lendama. Neid tuli puudutada. Sõltuvalt sellest, millist puudutada, järgnesid uued arengud. Selle põhjal, mida ma mängus tegin, tehti minu kohta uuringuid. Lasin ennast hea meelega uurida. Pärast mängimist kõndisin tänaval ja mõtlesin, et ma ükskord otsustasin ju arvutimängude mängimise lõpetada. Kas ma olen selline sõltlane, et alustan sellega uuesti?