Peidukohad kodus ja Inglise metsas

Tulviste pani vannitoas vee jooksma, et pealtkuulajad tema juttu ei kuuleks. Aga võibolla nad kuulsid ikkagi. Tulviste rääkis, et korterites on kgb-lasi, kui hoolega otsida, siis leiab nad üles. Hakkasin otsima. Varem ma polnud neid kunagi märganud, aga nüüd leidsin neid nurkadest ja asjade tagant suurema hulga, kus nad luurasid. Nad olid kõik alamõõdulised ja korjasin nad pihku. Aga mõnele inimesele võis tunduda, et ta räägib tavalise suurusega inimesega. Kõiki kgb-lasi ma ei saanud kätte. Kui ma nad ühe asja tagant avastasin, läksid nad järgmise asja taha ja maskeerusid seal.

*
Eesti kohale lendas tohutu hulk Venemaa sõjalennukeid. Meie kooli ette parki pandi suurtükk ja tulistati sellega kolm lasku taevasse. Mul oli hea meel, et erinevalt 1940. aastast seekord vähemalt keegi vastu hakkab. Aga ükski lennuk ei saanud pihta. Tulistamise peale tuli sellesse kohta esialgu lennukeid juurde, siis läksid nad tulistamise eest kaugemale. Riia mäele jõudes nägin seal tohutut eestlaste meeleavaldust sinimustvalgete lippudega, nagu ma unenäos olin ennustanud. Kaugemal oli näha, et dessantväelased hakkavad lennukitelt langevarjudega alla hüppama. Keerasin ühele teisele tänavale. Sealt tulid vastu musta värvi riietega mehed. Küsisin, kes need on. Vastati, et dessantväelased. Mõtlesin, et jätaks nende eest põgenemata ja jääks keset teed seisma või kõnniks neile vastu. Jõudsin Sõpruse sillani. Arvati, et seda tuleb remontida, sest see on väga varisemisohtlikuks muutunud. Ta oli selliseks muutunud, kui Vene tankid sellest täna öösel üle sõitsid. Leidsin, et neile oleks paras olnud, kui sild oleks nende enda all kokku varisenud. Vanaema oli ka meile helistanud ja hoiatanud, et ta näeb, et see sild on varisemisohtlik. NATO ei teinud venelaste sissetungi vastu mitte midagi. Ennustasin, et Venemaa Eestit ei valluta, ta ei võta üle linnavalitsust ega raadiot, vaid ainult oma kunagised sõjaväebaasid, et pöörduda tagasi 1990. aastate seisu juurde. Venemaa ütleski, et ta peab need baasid tagasi saama, sest seal elasid varem diplomaadid. Kommenteeriti, et diplomaadid elasid mujal.

*
Põgenesime metsa. Leidsime loomauru ja läksime sinna peitu. Loomi enam sees ei olnud. Varsti hakkasime urust välja ronima. Aga ülevalt paistis kahtlane valgus, mille peale mina ja üks teine tegelane vaatasime üksteisele otsa, nagu raamatus kirjas oli. Mõtlesin, kas pimedas on otsavaatamist näha. Valgus tuli sellest, et jälitajad olid ka selle uru leidnud ja oletasid selle peale kohe, et me oleme selles urus. Kartsin, et need meie hulgast, kes otsavaatamises ei osalenud, teevad nüüd ohtu märkamata häält, nii et meid avastatakse. See oli maailma põhimõtetest teada, et kui keegi ennast kuskile peidab, siis peidukoht on teiselt poolt väljast sisse piiratav. Aga jälitajad jõudsid otsusele, et urgu sisse minna on ohtlik, sest selles võivad veel loomad olla. Meie leidsime uru juhuslikult, aga ma ei teadnud, miks peaksid jälitajad samasse kohta sattuma. See oli nagu Tolkienil, et kõik asjad läksid juhuslikult täppi. Või kui mets süstemaatiliselt ribade kaupa läbi otsida, võis ka uru üles leida. Mõtlesin, et Robin Hood sai Inglise metsas elada, siis peame meie ka saama. Sihtisin püssiga puu tagant. Läksime maantee äärde bussipeatusesse. Läksime ilma piletita bussi peale ja istusime iga üks erinevale istmele. Kontroll tuli peale ja küsis mult piletit või trahvi. Ütlesin talle inglise keeles, et mul ei ole üldse raha. Kontroll vastas, et minu inglise keel ei kõla seda moodi, nagu ma vaene oleksin. Olid olemas sellised rikaste pojad, kes käisid pätti tegemas. Aga praegu olime põgenikud, nii et minu meelest me hetkel olimegi vaesed. Näitasin Tooma istme poole ja ütlesin, et ta on ministri poeg, aga tal ei ole üldse raha. Kontroll küsis, miks ministril raha ei ole. Vastasin, et võibolla ta kulutab palju. Ütlesin kontrollile, et kui ta mind vanglasse viiks, siis ma oleks väga tänulik, sest seal ma saaks vähemalt süia. Kontroll lõi käega ja jättis mind rahule. Siis tulid minu juurde ühed tüdrukud ja ütlesid, et tahavad minu käes olevaid esemeid süia, miks ma neid ise ei söönud. Andsin need neile. Nad hakkasid neid sööma ja istusid Tõnule sülle. Tõnu istus minu istme ja Tooma istme vahelisel istmel. Tüdrukud ja Tõnu kirjutasid üksteisele paberi peale. Mind olid tüdrukud teietanud, aga Tõnut nad sinatasid. Nad sõid täis kirjutatud paberi ka ära. Kogu minu jutuajamine kontrolliga oli toimunud inglise keeles. Mõtlesin bussist väljudes, et välismaal käia on sellepärast hea, et siis saab võõrkeelt praktiseerida. Mul on kevadel inglise keele lõpueksam, siis ma võiks selle jaoks ka praktiseerida. Ma võiks kirjutada iga päev mõne ingliskeelse loo ja pärast käsiraamatute abil sellest vigu parandada. Või anda kirjutatu vanaemale parandamiseks. Aga eksam ei saa mul ikkagi väga hästi minna, sest tänapäeva eksamitel on lindi kuulamise küsimus. Sellele vastamise asemel võiksin kirjutada vastustelehele protesti, et ma protesteerin lindi kuulamise küsimuse vastu, sest ma oskan inglise keelt lugeda, mitte kuulata. Minu emakeel on eesti keel ja ma ei saa uut emakeelt omandada. Siis mõeldaks, et meie kooli sisseastumiskatsed on puudulikud. Ma võin protesti kirjutamata ka jätta, sest mõnele punktile ma ikka vastata oskaks.