Emata laps

Ühel vennal oli sündinud laps. Aga lapse ema otsustas vennaga mitte abielluda, seetõttu oli laps meie poole elama toodud. Ta õppis parajasti rääkimist. Oma emast oli talle jäänud mälestuseks valge riidetükk. Ta oli sellest riidetükist suures vaimustuses ja nimetas seda emaks. Ta hakkas emaks nimetama ka kõiki teisi valget värvi asju. Lõpuks loetles ta hulga värvide nimesid, öeldes igaühe kohta neist, et see on ema. Ütlesin, et iga asi on mingit värvi, kas kõik asjad on ema? Laps vastas jaa. Mõtlesin, et ema igatsemise tõttu hakkab see laps uskuma haldjatesse. Lapse oleks võinud enda koju elama võtta vend, aga tal polnud selle jaoks aega, sest ta käis tööl. Teised vennapojad käisid esikus ja tagasi tulles ütlesid emata lapsele, et ema tuli. Laps läks vaatama. Tagasi tulles ta ütles, et ei tulnud. Seejuures ta naeris, sest mängida talle meeldis ja seetõttu ta ei olnud väga pettunud, et talle tõtt ei räägitud.