Mustikad maantee ääres

Mulle tuli kirju guugl plussist. Ma ei tahtnud seda keskkonda kasutama hakata ja ei avanud neid kirju. Henn oli saatnud kirja maleturniiri kohta. Järgmine päev ta küsis, kas ma lugesin. Kui ütlesin, et ei, siis ta pahandas, et miks osasid keskkondi boikoteeritakse. Nüüd mõtlesin ümber, et võin need kirjad siiski avada. Ma polnud tahtnud seda teha, sest ma ei tahtnud teha uut kasutajanime, aga guugl pluss oli teinud juba kasutajanime minu eest valmis, mis oli postkastiga ühine. Nüüd leidsin, et neid teateid võib pidada tavalisteks kirjadeks. Guugl pluss mulle siiski feisbuki alternatiivina ei meeldinud, sest seni oli postkastil ja feisbukil olnud eraldi parool, aga kui kõik asjad ühe parooli peale panna, muutus asi ebakindlamaks. Vaatasin seda küsimust ahjus. Pidi mahtuma ahjuust kinni panema. Läksime maantee äärde. Maantee kõrval kasvasid mustikad, natuke edasi tuli aiatara. Tahtsin aeda sisse minna. Aga nägin, et ma ei saa seda teha, sest aias on kehalise kasvatuse tund ja seal on võimlemisriietes tüdrukuid. Tulin aiast välja, aga siin ei olnud lugu parem, sest ka siin lähenes selliste riietega tüdrukuid. Eemalt tulid Tõnu ja Klaus, kes korjasid mustikaid. Sõin ise ka mõned puhma küljest. Mustikaid oli hästi palju ja need olid hästi suured. Tõnu ja Klaus korjasid iga puhma küljest ära ainult osa marju ja kõndisid kohe edasi. Seda põhjendasid nad sellega, et kui korjata terve puhmas tühjaks, siis võib mõni mustikaletulija sattuda just selle juurde ja vaadata, et mustikaid ei olegi ning plaanist loobuda. Tõnu istus maha. Ütlesin talle, et mustikate peal ei istuta. Klaus vastas, et Tõnu on selline.

*
Koostasin kahte raamatut. Tegin seda kõigepealt kirjastuse ruumides ja pidin jätkama kodus. Enne koju minekut küsisin Jagomäelt, kas ma pean neile raamatutele saatesõna ka kirjutama. Jagomägi vastas, et ühele on vaja kirjutada, teisele mitte. Võibolla see tähendas, et tegelikult on vaja mõlemale, aga ühele kirjutab keegi teine kui mina. Leidsin, et vähemalt ümbrispaberile võiks midagi kirjutada.

*
Olin solvunud kõigi magistriõppe hinnete pärast, mis olid maksimaalsest madalamad. Leidsin, et hindajad peaksid mõtlema, kellele nad hinde panevad. Tegelikult olin paljudele eksamitele ise minemata jätnud, sest loengud olid tundunud liiga keerulised. Aga nüüd sain aru, et oleksin osanud neid eksameid teha. Ehitasime maal ühte hoonet. Olin selle teisel korrusel, kus töö pooleli oli. Seni olid põhitöötajad teised, aga nüüd olid nad eemale läinud ja püüdsin jätkata tööd nende asemel. Hööveldasin puudelt pinde vähemaks, aga eriti midagi teha ei osanud. Tahtsin samuti majast välja ronida. Aga kui seni olin ehitusel vabalt ringi liikunud, siis nüüd ma enam liigutada ei julgenud, sest kartsin, et liigutus võib valesti välja tulla. Üks inimene oli öelnud, et töö puhul on kõige tähtsam seda mitte pooleli jätta, muidu kaob hoog ära. Klaus oli ajalooajakirja peatoimetaja. Olin saatnud talle kaastöö. Klaus näitas, et olen saatnud talle koos kaastööga fotosid kaanele panemiseks valimiseks, Mao Zedongist ja teistest. Klaus tahtis koos fotoga panna esikaanele lauset, et ta saab aru, et minu arvates on peatoimetaja rumal. Keelasin, et kui ta ei tea, milleks need fotod on saadetud, siis ta ei tohi ühtegi lauset lisada. Seepeale otsustas Klaus avaldada foto midagi juurde kirjutamata.