Klassitsistlikud diagonaalid

Ärkasin Paides. Teised rääkisid, et mina ikka veel magan, niimoodi võin ma viimasest tänasest Tartusse viivast bussist maha jääda. Klaus oli oma teoseid põletanud. Ütlesin, et äkki ta põletab veel minu teoseid ka. Klaus vastas, et seda pean ma ise tegema. Ütlesin, et mina oma magistritööd põletama ei hakka. Ja selle kohta, et Klaus oma luuletusi oli põletanud, ütlesin, et niiviisi võib juhtuda, et ta hakkab mulle ette heitma, et mina mõnda uut luuletust kirjutades rikun tema autoriõigusi, kui talle tundub, et ma kirjutan temaga samasuguse luuletuse. Kuigi tegelikult ta sellist kirjutanud ei ole, aga kontrollida enam ei saa. Isa oli mu magistritöö viimasel leheküljel arvutusi teinud, liites kokku selle ridade arvu. Magistritöö oli soovitatud kirjutada umbes 1000 rida, aga ma olin kirjutanud rohkem. Isa arvutuste järgi umbes 1400 rida, mida ei olnud minu arvates liiga palju rohkem, kuigi mulle oli seda ette heidetud. Või siiski, isa arvutuste järgi oli töö pikkus natuke üle 1800 rea. Algul oli isa saanud summaks natuke üle 1900 rea, aga sealt sada maha lahutanud, sest osad read olid valged. Isa ütles, et ta maksab mulle magistritöö valmis saamise eest 5000 krooni. Vastasin, et kui töö valmis sai, ta maksis mulle juba 4500. Isa küsis, et kas ma lepin nii väikse summaga, kui vahepeal on inflatsioon edasi läinud. Vaatasin kunstiajalugu. Klassitsistlik kunst põhines sümmeetrial ja üle pildi jooksvatel diagonaalidel. Esimesel klassitsistlikul maalil lõid välgud kahelt poolt diagonaalis pildi keskel oleva inimese suunas. Hilisematel klassitsistlikel piltidel võeti sellest eeskuju, aga välkude asemel maaliti tähenduseta diagonaale. Kui Henn nägi, et ma loen klassitsismi kohta, loetles ta mõned klassitsistlike kunstnike nimed. Ütlesin, et mind ei huvita kunstnike nimed vaid pildid, kasvõi piltide nimed. Magistriõppesse astudes olin kunstiajaloo eksami uuesti teinud. Oleksin tahtnud teha uuesti ka kõik teised eksamid, sest kaks korda samaks eksamiks õppides omandas palju rohkem.