Cromwell 2

The Letters and Speeches of Oliver Cormwell. With Elucidations by Thomas Carlyle. Edited in three volumes. With notes, supplement and enlarged index by S. C. Lomas. With an introduction by C. H. Firth, M. A. Vol. II. London 1904. E-raamat archive.org all. Lk. 233-557.

Raamatu esimest köidet lugesin vanemas kaheköitelises trükis, millel oli natuke teistsugune pealkiri. Tahtsin samast kohast lugeda ka teist köidet, aga teine oli seal ainult osaliselt, selle asemel pakuti müügiks paberraamatut. Hakkasin otsima, kas raamat kuskil mujal tervikuna ka üleval ripub ja leidsin uuema trüki kolmeköitelises väljaandes. Lugemist alustasin kohast, kus varem loetud esimene köide oli lõppenud. Esialgu on lugemata kolmas köide ja esimese köite eessõnad.

Carlyle oli Cromwelli kirju toimetanud. Uuemal trükil on täiendav toimetaja, kes on kirju uuesti originaalilähedasemaks muutnud. Aga mitte täielikult. Uus toimetaja on lisanud ka omapoolseid joonealuseid märkusi. Nendest selgub, et ta on Cromwelli suhtes kriitilisem kui Carlyle. Kui Carlyle kahetseb põhitekstis, et Cromwelli sõpradest said vaenlased, siis uus toimetaja on sellesse kohta lisanud märkuse, et ei Cromwell ega Carlyle ei saanud aru, et Cromwell ise muutus, aga sõbrad jäid oma põhimõtete juurde.

Varasemat osa lugedes ma polnud päris kindel, kas pealkirjas lubatud kõnesid seal ei olnudki või jäi mul midagi kahe silma vahele. Edasi lugedes selgub, et kõned algavad tõesti alles teises köites. Kõned ja kirjad on nummerdatud eraldi ja teise köitesse mahub viis kõnet. See-eest on kõned kirjadest palju pikemad. Pika Parlamendi aegseid kõnesid ei kirjutatud veel üles. Carlyle ütleb, et Cromwell kõneles alati koha peal improviseerides ja pärast unustas räägitu.

Varasemast köitest kirjutades ma eksisin, kui ütlesin, et Carlyle nimetab Cromwelli eesnime pidi rohkem raamatu algul. Seda on tehtud ka teises köites. Vastupidine mulje tekkis ilmselt sellepärast, et Cromwell ise kirjutas kirjade alla ees- ja perekonnanime. Kui ta aga raamatu teises pooles saab lordprotektoriks, hakkab ta ka ise allkirjastama neid nimega Oliver P., kus P. tähendab vist protektorit.

Varem loetud osa lõpus ütleb Carlyle, et Šotimaa alistamisega sai peetud Cromwelli viimane lahing. Kuid tegelikult sõjad jätkusid välisriikidega, kuigi Cromwell enam ise lahingusse kohale ei läinud. Kõigepealt kui Inglismaa võttis vastu navigatsiooniakti, mille järgi võis Inglismaale kaupa sisse vedada vaid Inglise või kauba valmistaja maa laevadel, puhkes sõda Hollandiga, mille vastu see akt oli suunatud. Sellele sõjale on raamatus pühendatud ainult mõned laused, aga pärast ütleb Cromwell kõnes, et sõda läks palju maksma. Pikemalt on kirjutatud järgmisest sõjast Hispaaniaga, mida peeti Jamaika ja teiste Lääne-India saarte pärast. Hispaaniaga liitus Inglise trooninõudleja Charles II ja kavandati sissetungi Inglismaale. Inglismaa omakorda kavandas Gibraltari vallutamist, kuigi muudest raamatutest on teada, et selle omandas ta alles Hispaania pärilussõjas järgmisel sajandil. Nii Hispaania kui ka Inglismaa kavandasid sissetunge üllatavalt väikeste vägedega, kui arvestada, kui palju oli olnud tapetuid Iirimaal ja Šotimaal.

Sisepoliitiliselt olid peale Cromwelli olemas ka parlamendid. Puhastatud Pikast Parlamendist oli järele jäänud Päraparlament, mida Carlyle nimetab ka Väikseks Parlamendiks. Selle saadab Cromwell Carlyle’i heakskiidul lõpuks täiesti laiali, kasutades laialiajamiseks sõjaväge. Moodustatakse esimene protektoraadi parlament, mille volitused peavad kestma kolm aastat, aga Cromwell pettub ka selles ja saatis ta vist varem laiali. Mõnda aega oldi parlamendita, siis tuli kokku teine protektoraadi parlament. Kuna parlamentide ametiajad on ka tänapäeval piiratud, võib nende laialisaatmine olla tänapäeva inimesele isegi mõistetav. Aga Cromwell ei valitsenud siiski eriti demokraatlikult. Ta ütles, et ei kuula enam liha ja vere nõuandeid, sest saab neid Jumalalt. Inglise revolutsiooni üks esimesi samme oli, et kuningas pidi andma lubaduse, et ei saada parlamenti laiali ilma tema enda nõusolekuta. Järgnes kodusõda parlamendi ja kuninga vägede vahel, mida võiks nimetada võimude tasakaaluks teraval kujul. Cromwell sai parlamendiga kuningast kergemini hakkama.

Cromwelli püüdsid tappa vandenõude abil rojalistid, keda on nimetatud kavalerideks. Raamatus on neid kujutatud paheliste inimestena. Dumas’ romaanides oli vastupidi, et kuningal lõi pea otsast paheline tegelane ja Buckinghami hertsog tapeti sama tegelase pahelise ema õhutusel, kuigi täideviijat ei õnnestunud pahelisena näidata. See tuletab meelde veel, et Dumas’l kuninga hukkaja lihtsalt pakkus ennast timukaks, aga ülikoolis arhiivinduse loengutes räägiti, et timukaks pidi kõigepealt õppima.

Aastal 1994 "Suurmeeste elulugude" sarjast loetud raamatus "Cromwell" meeldis mulle kõige rohkem see, et arst ütles, et Cromwell oli väga kurvameelne. Praegu loetavas raamatus räägiti Cromwelli suurtest terviseprobleemidest, mille ajal ta ootas surma, Šotimaaga peetud sõja osas, aga nüüd loetud osas paistab ta olevat paranenud. "Suurmeeste elulugude" raamatut mulle meeldis lugeda veel sellepärast, et seal olid ilusad inglise nimed nagu Henry Vane. Inglased panevad ka tänapäeval samu nimesid, mis 17. sajandil, Eestis on muutused olnud palju suuremad.